Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 8

Kõigil oli oma moto. Chloe ema motoks oli: „Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!”10

Tema vanaema moto oli: „Kuidas ma kadestan ratastoolis invaliide, kes saavad end ise ringi sõidutada. Nad ei tea, kui õnnelikud nad on!”

Ja Chloe oma? Kord minigolfi mängima minnes põikasid Courtney ja Crystal sisse Chloe rohelisse majakesse, seljas roosad voogavad siidkleidid ja käte ümber kõlisevad käevõrud. Lang heitis neile kõõrdpilgu ja sosistas teatraalselt Chloe’le: „Kuhu nad lähevad, kas bordelli end näitama või?”

Sellest sai Chloe moto: „Väldi iga hinna eest, et sellist hinnangut ei annaks sulle kellegi teise ema, samuti sinu enda ema või, hoidku jumal, poisid”.

Hea küll, see ei olnud Chloe moto. See oli tema soov. Aga mis oli siis Chloe moto?

Oma elu tühja kanvaad tuleb tikkida julgete värvidega.

Mitte niivõrd moto kui teostamatu unistus.

Chloe tahtis lihtsalt teada, kes ta on. Mitte, kes ta tahab olla, vaid kes ta tegelikult on.

Üleval kõrgel avatud ärklitoas, kust paistis elutuba, lebas ta oma voodi õrnroosa koheva suleteki ja pehmete patjade peal, 1998. aasta räbaldunud National Geographic, kus oli see hindamatu artikkel Barcelona kohta, tugevasti vastu rinda surutud. Kui Polly, üks vana kortsus naine, kellele kuulus Fryeburgis Shelli bensiinijaam, otsustas hakata tegelema oma garaažis kasutatud raamatute äriga, võttis Blake, kes käis ühel õhtupoolikul oma isaga väljas, sealt ühe ajakirja. Ta maksis selle eest kaks dollarit ja ostis selle Chloe’le, kui Chloe oli üksteist ja poiss kaksteist. Barcelonast lugemine täitis Chloe südame kirega.

Ta oli lugenud seda artiklit sellest ajast alates nii palju kordi, et see oli tal õigupoolest pähe kulunud. Õnnistav hullumeelsus. Miljonärid mootorratastel, söejoonistused nõidadest, kupeldajatest ja kroonimata kuningannadest. Miro, Picasso, Dali, pordumajades tuleroaks langenud tüdrukud. Barcelona on tuhat aastat iseennast leiutanud. Vanemad rääkisid seal all oma tillukeses magamistoas välisukse kõrval, osalise kaotuse osaliseks saanud Chloe hellitas ajakirja kaant, surus seda rinna vastu, mudis seda nagu palvehelmeid, palus jumalat: palun, palun, palun, ja kikitas kõrvu, et vanemate jutukatkeid kuulda. Siit ülevalt oli kuulda vaid tõusev ja langev hääletoon, küsimused, vaiksed repliigid, ärritunud hääled, tõusud ja mõõnad. Mingil põhjusel oli isa hääl summutatud, ebaselge. Ema sõnad kuuldusid alt läbi sarikate üles.

Jimmy hakkas äkki kisama ning Lang kisas vastu. Koolibussi pealt kojutulek on kogu Barcelona-loos süüdi, ütles ema, ja Jimmy karjus vastu, et oled sa hull, ema?

„Parem mingu poistega, Jimmy. Blake hoiab ohu neist kõigist eemal. Temaga on Chloe’l turvaline.”

Ta ei kuulnud isa vastust. Ainult Langi hääl oli selgelt kuuldav.

„Mina ei taha ka, et ta läheks, mees.”

„Sa ju tead, et ta lahkub kodust, Jimmy. Sa tead ju seda, eks? Ta läheb kodunt ära kolme kuu pärast. Igaveseks.”

„Hea küll, ma ütlen talle, et ta ei saa minna.”

„Ära muretse end haigeks, Jimmy. Temaga on kõik korras. Teist korda ei juhtu meiega mingit katastroofi.”

Nüüd kuulis Chloe isa häält. „Mitte meiega,” ütles ta. „Temaga.”

Chloe hiilis neljakäpakil trepikäsipuu juurde, nagu muudaks roomamine ärklitoa põranda vähem krigisevaks. Barcelona ajakiri põrandal enda ees, surus ta näo trepipostide vahele. Tema vanemad ei olnud nagu Terri Gramm. Nad ei ütle kunagi, oh, muidugi mine, kullake, Barcelonasse Hispaania poiste juurde oma kahe kiimalise poiss-sõbra ja parandamatu Hannah’ga – mine randa, kus kõik on paljaste rindadega. Ja sina, meie ainuke laps, kes sa pole kusagil ilma meieta käinud, milles küsimus, mine aga, tüdruk.

Chloe tahtis nii väga kooli lõpetada, olla eneseteadev, täita iseseisvalt kooliblankett, minna ise osariigist minema, reisida omapäi, olla täiskasvanu, et ta keha lausa füüsiliselt valutas selle järele. Nuuksatus. Mida ma pean tegema, hüüdis keha, et mind tõsiselt võetaks, et mind peetaks iseseisvaks inimolendiks, mitte lennuvõimetuks linnupojaks? Mida ma pean tegema? Nii valus on niiviisi pärsituna, sõltuvana elada.

Tema kõrv oli surutud trepipostide vahele, et võimalikku olukorra muutust kuulda.

Mida veel võiks Chloe öelda, et neid veenda? „Ema!” tahtis ta karjuda. Ma tahan olla see tüdruk, kes elus hiljem, kui ta on juba vana, ütleb, et jah, kui ma noor olin, reisisin ma omapäi rongiga läbi Hispaania. Ma ei taha olla see tüdruk, kes räägib oma lastele, et ei, ma ei ole käinud kusagil mujal peale Põhja-Dakota, kus ma sündisin, ja Maine’i, kus ma abiellusin teie isaga, ja ükskord ka Kilkennys, kui suri keegi, kes oma üleannetuse ja hooletusega hävitas mu korraliku elu.

Aga Chloe ei öelnud seda, sest ta ei suutnud öelda, et võib-olla Barcelonas ta seksibki oma poisiga. Või et ehk ta lebabki ilma rinnahoidjata ranna nikerdatud pingil, mis on nagu loodud tema olümposliku, ilma rinnahoidjata keha tarvis.

Istudes kõrv vastu vaikust, võttis ta rinnad pihku ja hüpitas neid ülesalla. Ta tahtis Hannah’ ees ilma rinnahoidjata päevitada, et vähemalt selles oleks ta Hannah’st sammu võrra ees, sest kõiges muus trumpas ju Hannah ta üle. Hannah mängis alati ületrumpamise mängu. Miks Chloe ei võiks seda kordki teha? Hannah oli passiivselt agressiivne, pidevas masenduses, ei naeratanud kunagi, oli paadunud poodleja, kes pani Chloe kulutama rohkem taskuraha, kui ta oleks tahtnud, et osta viimase moe järgi pluuse, seelikuid, kleite ning saapaid ja kindaid. Hannah oli tüdruk, kes kandis suurust number 2, kes pidas alati dieeti, kes rääkis kõigile, et on paks – pikajalgne tüdruk, aristokraatliku suu ja väikeste kikkis rindadega. Milline teine linn pakuks Chloe’le sellise unikaalse võimaluse? Ilma rinnahoidjata rannas kahe poisi ja kogu linna tundmatute inimeste ees supeldes võiks ta võita. Kui väiklane. Kui tobe. Ja ikkagi, kui ülimalt oluline. Kas ta teeks seda Yorkis, Maine’is? Kuidas saaks Chloe kõige õilsamad soovid lennata kõrvuti tema suureneva kitsarinnalisusega?

Hannah’l, keda Blake pööraselt armastas, polnud sellest ikka veel küllalt.

Chloe jäi põrandal magama, pea trepikäsipuu varbade vahele pressitud. Öösel kell üks äratas teda ema, kes ta voodisse aitas.

Palun, ema, sosistas ta poolunes, sirutades kätt, et ema nägu puudutada, võib-olla talle ainult tundus, et sosistas. Sa tahtsid kunagi tantsijannaks saada. Las ma teen selle unistuse enda ja sinu nimel teoks. Las ma kogen seda, mida sina ei saanud kogeda, kaugel keerlevas tantsupöörises, maagiliste lilledega öös, kuni maailm uperpallitab.