Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 5

Chloe kihutas üle lillepeenarde aiast välja ja tuiskas Hannah’ maja poole.

Alates viie aasta tagusest lahutusest oli Hannah’ emal olnud vahelduvaid meessõpru ja seetõttu nende aeda kunagi ei koristatudki. „Miks ta ei saa seda ise teha?” tavatses Lang praalida. Blake ja Mason pakkusid iga kuu abi, aga Terri ei tahtnud neile selle eest maksta. Ja ta ei tahtnud ka seda, et nad ilma rahata aitaksid. Sellepärast, et see oli meestelt teene palumine. Seetõttu elaski ta räämases metsamajas, mis oli suures kontrastis Chloe vanemate suhtumisega oma majja ja maaelusse üldse. Lang pühendas alati mingi osa päevast rohimisele, muruniitmisele, istutamisele, rehitsemisele, lehtede riisumisele, koristamisele ja paljule muule. Kased ja männid trimmiti, nagu oleksid kaelkirjakud need ära nudinud, ning kõik männikäbid kraabiti kokku ja asetati kõrgetesse kaunistatud punukorvidesse ja isegi lahtised kruusakivid korjati üles ja sätiti lillepeenarde, linnumajade ja köögiviljapeenarde ümber. Pole siis ime, et kuigi Terri ja Lang elasid naabritena peaaegu kakskümmend aastat, ei teatud teineteise sünnipäevagi. Lang ei öelnud kunagi midagi ja hoidis tagasi ka Jimmyt ütlemast, aga Chloe sai isa kriitilisest ilmest aru, kui ta rääkis „sellest perekonnast” ja ootas kangesti seda päeva, kui tema sõprus Hannah’ga minevikku jääb. Jimmy Devine ütles, et maailmas on kaht sorti inimesi. Neid, kes tahavad ilusamaks teha kõik, millega kokku puutuvad, ning siis Terri Gramm.

Enne kui Chloe majani jõudis, peatus ta silla juures ja vaatas järve, taamal olevat raudteed ja lillakaid pilveribasid kõrgel taevas. Ta kujutas end ette kallimaga Vahemere tuules suudlemas, kujutas tänavate kivimosaiiki, paraade bulvaritel, muusikat, iidseid ausambaid ja õhtusööke. Randu, kuumust, flamenkot, torupille, kirge, elu, lärmi. Kõike, mida siin ei olnud. Ta kujutas tuld, lehvivaid kleite, rikkalikku dekolteed. Ei mingit hirmu. Ta oli selline, mida ta siin kunagi ei olnud. Valutava südamega koputas ta Hannah’ verandauksele.

Hannah’ ema oli diivanil ja vaatas „Õnneratast”.

„Tere, proua Gramm.”

„Tere, kullake.” Terri ei pööranud peadki Chloe poole. „Kas sa jääd õhtusöögile?”

„Ei, mu ema …”

„Ma tegin nalja. Meil ei ole niikuinii midagi pakkuda.”

Hannah tõmbas Chloe oma magamistuppa ja lõi ukse kinni.

„Kas ta keeldus?”

„Muidugi keeldus.”

„Aga kas see oli selline keeldumine, et me veel vaatame, või oli umbes, noh, et mitte kunagi.”

„See oli rohkem nagu mitte kunagi.”

„Aga siis hakkas ta sind igasuguste küsimustega pommitama?”

„Jah.”

„Seega ta lubab. Siis kui niikuinii ei lubataks, ei küsikski ta midagi. Anna talle asja üle järelemõtlemiseks nädal aega. Ta peab su isaga rääkima.”

„Arvad sa, et temaga on mu šansid suuremad?”

„Ei. Aga tema võib sulle raha anda.”

„Barcelona jaoks?”

„Küll me midagi välja mõtleme. Meil on praegu suuremaid probleeme.”

„Suuremad kui minu ema keeldumine?”

„Jah,” Hannah näris sõrmeküüsi. Täiuslik Hannah oma täiuslike hammastega näris täiuslike pikkade sõrmede inetuid küüneääri. „Mis sa arvad, kui tõenäoline on see, et Blake ja Mason koos meiega tulevad?”

„Sada protsenti.” Chloe tõmbas sõbral käe suust välja. „Lõpeta! Kas sa siis ei tea, milline Blake on?”

Hannah ei vastanud. Ta oli liiga ametis sõrmeotste veristamisega.

Chloe potsatas Hannah’ kahvatulillale voodile. Hannah keeras muusika, mis juba niigi oli üsna vali, veelgi valjemaks. Ta tegi seda selleks, et ema teda ei kuuleks, aga tulemus oli see, et ka Chloe ei kuulnud Hannah’ vaevu kuuldava soprani madala pomina ja Metallica „Nothing Else Matters”9 kõrgete helide tõttu mitte midagi. Temast oli peaaegu võimatu aru saada.

Ta heitis voodile Chloe kõrvale. „Chloe-mimmu. Ma olen hädas.”

„Mida?”

„Ma pean temast lahku minema ja ma ei tea, kuidas seda teha.”

„Blake’ist?” Chloe tõusis istuli. Ta oli surmani ehmunud.

„Ei, Martynist.”

„Kellest?”

„Lõpeta. Ole ometi tõsine!”

Chloe vaikiski. Kuidas öelda Hannah’le, et tal ongi tõsi taga. Kes pagan see Martyn veel on? Ta lootis, et tema häbiväärne võhiklikkus tal näost välja ei paista. Ta manas teadja ilme ette, krimpsutas kulmu ja noogutas. „Miks sa siis, noh, pead ta maha jätma?”

„Ta tahtis mulle Barcelona jaoks raha anda. Sest ta teab, et mul endal pole piisavalt, aga kui Blake tuleb, siis ei anna ta mulle mingit raha.”

Chloe navigeeris kätega teed kobades pimedast peast labürindis. „Ära siis ütle talle, et Blake tuleb.” Kes pagan oli Martyn?

„Ainult et … ta pidi meiega Barcelonas paariks päevaks kokku saama.”

Chloe kaalus tema sõnu. „Martyn saab meiega Barcelonas paariks päevaks kokku?” Justkui annaks kordamine Hannah’ sõnadele mingi tähenduse.

„Ma ei tahtnud, et ta tuleks, Chloe, usu mind, aga mul ei ole reisiks nii palju raha ja ma mõtlesin, et mis see paar päeva ikka teeb, kui me oleme seal kaks nädalat, mis?”

„Martyn pidi meiega Barcelonas kohtuma.”

„Ära saa vihaseks. Ma kavatsesin sulle rääkida, et ta tuleb, ma lihtsalt ootasin õiget hetke. Palun, ära saa vihaseks.” Hannah müksas peaga Chloe’t ja lõi siis asjalikult käed kokku. „Ei, asi on selge. Ma lõpetan temaga ära. Nii on kõige parem,” ütles ta. „Ta on juba niikuinii kogu loo liiga tõsiseks ajanud. Me peame minema lahku, mitte puhkusele.”

„Martyn pidi meiega Barcelonas kohtuma,” kordas Chloe nagu kaja.

„Ta ei taha, et ma ilma temata läheksin. Ta kardab, et ma kohtan Euroopas kedagi teist, kellesse armun. Ta on äärmiselt armukade.”

„Martyn on armukade?”

„Jah, väga armukade.”

„Hm, kas Martyn teab, et sul on poiss-sõber? Ehk on ta ka tema peale armukade?” Vaene Blake.

„Tema pärast ta ei muretse.”

„Noh, kui sina ei muretse, siis miks tema peaks. Nii et see Martyn siis kardab, et sa armud Euroopas kellessegi teisesse peale oma poiss-sõbra?” Chloe laiutas käsi. „Milliseks tüdrukuks ta sind siis peab?”

„Kas sa palun, palun saad olla tõsine? Ma tean, et ma pean temaga lõpu tegema. Aga kust ma siis võtan selle raha, millega reisile minna?” Ta väänas käsi, pigistades oma valulikke näritud küüntega sõrmi. Tavaliselt nii häirimatu Hannah oli häiritud.

Chloe ei julgenud temalt midagi enamat küsida. Nii palju oli küsimusi, mida ta ei suutnud tähtsuse järjekorda panna. Ta mõtles Barcelonale. Aga ta mõtles ka Blake’ile. „Hannah, kui sul on keegi teine, miks sa siis Blake’i enda sabas vead? Miks sa temaga lõppu ei tee ja mida sa üldse tahad?”

„Ära räägi rumalusi, Chloe,” ütles Hannah. „Kas sa siis ei kuulnud, mida ma just praegu ütlesin, et ma lõpetan Martyniga käimise ära.”

Chloe kuulis väga hästi. „Kas sa üldse tahad Barcelonasse minna?”

„Rohkem kui midagi muud.”

„Blake’iga?”

„Ma eelistaksin minna vaid sinuga.” Hannah haaras Chloe embusesse. „Nagu me plaanisime. Mis sa arvad, kas me saame Blake’i sellest plaanist loobuma?”

Chloe kehitas õlgu. „Võib-olla suudad sa selle plaani maha laita, kui ütled talle, et kui ta tuleb, ei anna su uus salaarmastus sulle Euroopa jaoks raha.”

Turtsatades keeras Hannah Chloe’le selja.

„Ma arvasin, et sul on raha,” ütles Chloe vaikselt. „Ma arvasin, et me mõlemad kogume selleks.”

„Me kogusimegi. Me kogume. Aga Chloe, mina ei ole selline nagu sina. Ma ei saa jalutada ringi ühes ja samas XXL T-särgis. Mul on vaja kevadriideid, mul on vaja suveriideid.”

„Mida sa siis tahad – uut seelikut või Barcelonat?”

„Mõlemat!”

„Sul ei ole raha mõlema jaoks. Vali.”

„Mõlemat!”

Hannah tõmbus kerra.

Chloe ohkas, mudides lohutavalt Hannah’ selga abaluude vahelt. „Kes see Martyn üldse on?”

„Ära tee nalja.”

„Ma mõtlen,” Chloe köhis kurgu puhtaks, „kuidas siis tal on raha jalaga segada?”

„Ta on professor. Tal on palju raha.”

Martyn, Martyn, Martyn. Chloe püüdis meenutada Academy õpetajate eesnimesid. Hannah ütles igal juhul „professor”, mitte „õpetaja”. Üles hüpanud, hakkas Hannah sammuma ja rääkima, ta rääkis Chloe’le asju, mida see ei kuulnud. Chloe’le turgatas pähe, et võib-olla sel põhjusel ta ei teadnudki Martynist. Hannah rääkis talle, aga Metallica mängis sellest üle ja elu keerdkäigud jäid Chloe’le tabamatuks.

Hannah haaras Chloe käe. „Mida ma nüüd teen? See hukutab ta.”

„Kas sa tahad temaga kõik ära lõpetada?”

„Ma pean. Ta on minust liiga sisse võetud.”

„Aga Blake?”

„Unusta juba see Blake! Mul on tõeline probleem ja sina topid teda mulle iga viie minuti tagant nina alla, sellest mul küll mingit abi ei ole.”

Chloe püüdis leida midagi muud, mida öelda, midagi, mis kõlaks vähem tänitavalt. „Hm, kui kaua see Martyni-lugu on juba kestnud?”

„Oktoobrist.”

„Eelmisest oktoobrist?”

„Jah, alates mu kolledžiintervjuust. Chloe, miks sa nii nürimeelne oled? Kas sa teed seda meelega? Kas see on sinu viis mind hukka mõista? Sa teed sinuga rääkimise väga raskeks.”

Nüüd Chloe’le meenus. Ta oli sõidutanud Hannah’ Bangorisse Maine’i ülikooli vastuvõtuvestlusele. Chloe oli ilma intervjuuta võetud vastu, nii et ta ootas niikaua ukse taga, kuni Hannah vestlusel oli. Hannah tuli välja koos ühe mehega, kes surus tal kätt või õigemini võttis ta käe ja hoidis seda. Hannah tutvustas Chloe’t väga pikale, tasase jutu ja lihtsa olemisega vanaisalikule härrasmehele. Kindlasti tema oli Martyn.

Chloe’l ei tulnud see enam meeldegi, välja arvatud jaanuaris, kui Hannah palus tal end jälle Bangorisse sõidutada, sest vastuvõtuametnik pidi veel paari asja täpsustama.

See ei saanud olla see mees, kelle Hannah pidi maha jätma. Chloe eksis. See ei saanud olla tema, sest ta oli …

„Hannah, anna andeks, aga kui vana on Martyn?”

Hannah uuris lillat voodikatet, nagu oleks vastus kirjutatud linale nagu märkmikulehele. „Kuuskümmend kaks,” ütles ta. Chloe hüppas voodist püsti.

„Istu maha. Miks sa sellest äkki nii keema lähed?”

„Hannah!” Chloe ei saanud istuda. Ta suutis hädavaevu Hannah’ kannatajailmet vaadata. „Palun ütle, et sa ei mehkelda endast nelikümmend aastat vanema mehega. Palun.” Kas Chloe oli ainus, kes arvas, et see on rõve?

„Hea küll,” ütles Hannah. Metallicale järgnes Nirvana. Ole, nagu oled. Nagu sõber. „Nelikümmend neli aastat,” parandas Chloe.

Ole, nagu oled.

Chloe ei teadnud, miks ta ennast sellest nii puudutatuna tundis. Hannah oli aga näost punane, pilgutas kiiresti silmi, hingas läbi suu, otsekui püüdes tabada süžeeliine, valmis kohe hüppama arvuti taha ja kirjutama loo, mis kestab igavesti. „Ta on minusse väga armunud,” ütles Hannah laulvalt. „Ma ei tulnud selle peale, et ta nii ülepeakaela armub. Ta on lesk ja olnud väga üksik. Algul ta ütles mulle, et sõbrustame vaid seltsi mõttes. Ta teadis, et meie lugu ei jää kestma. Tema oli see, kes mulle ütles, et see ei jää kestma!”

„Aga sa oled temaga ainult need paar korda kohtunud, kui ma sind Bangorisse viisin,” ütles Chloe tobedalt. „Õige? Ma mõtlen …”

„Ära ole naiivne. Me kohtusime teisipäeviti Silver Pines Motor Courtis. Paaril korral ka laupäeviti. Teisipäeviti lõpeb tal õppetöö varem.”

Chloe ilme pidi olema paras vaatepilt.

„Sellepärast ma sulle ei öelnudki,” ütles Hannah. „Ma ei tahtnud, et sa mind hukka mõistaksid, ja ma kartsin, et sa avaldad selle saladuse Masonile ja siis saab ka Blake teada.”

Kus oli Chloe olnud, et polnud märganud Hannah’ kadumist kaks korda nädalas? Mida Hannah Blake’ile ütles oma regulaarsete äraolemiste kohta nende juba põimunud elus? Kuidas sai poiss mitte teada? Chloe oli olnud ametis oma suure saladuse varjamisega Hannah’ eest ja seetõttu ehk ka tänulik nende paari päeva eest nädalas, kui ta ei pidanud iga kord kõrvale vaatama, kui Hannah jahvatas Maine’i ülikoolist, kus nad mõlemad sügisel käima hakkavad. Aga millega Blake end välja vabandas?

Täna õhtul ei olnud Chloe’l Hannah’ dilemma kohta midagi öelda. Tal mõlkus meeles vaid selle vennikese vanus. Mees oli kolmteist aastat vanem kui tema isa! Aga ikkagi ei paistnud Hannah’t häirivat see kõige ehmatavam asjaolu: et ta magas Kaini ja Aabeli onuga. Hannah ohkas nagu romantilises romaanis. „On äärmiselt meeldiv, kui sind niimoodi armastatakse,” ütles ta. „Nii palavalt. Oh, Chloe! Kas sa tead, mis tähendab olla nii palavalt armastatud?”

„Oh, muidugi.” Chloe vahtis oma käsi, nagu armastaksid need teda palavalt. „Oled sina end alles võrku mässinud, sõbrake,” ütles ta.

„Kas sa arvad, et ma ei tea seda?” Korraks tundus, et Hannah puhkeb kohe nutma. Aga Chloe teadis, et see on vale, sest Hannah ei nutnud. Ta üksnes teeskles, et hakkab kohe nutma.

„Ma pean minema,” ütles Chloe tõustes. „Kuule, vaata asja helgemat poolt. Minu vanemad ilmselt ei lubagi mul üldse minna.”

„Kuidas see helgem pool on?” küsis Hannah. „Oleme üheteistkümnendast eluaastast alates Barcelonast unistanud.”