Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 11

Me kukume sulanud täpi poole lumega kaetud linna keskel. Seal, tehase ridade vahel, värisevad hooned ja varisevad maapinna üles pundudes kokku. Torud murduvad ja lendavad õhku. Rebenenud asfaldist sisiseb välja aur. Gaasiplahvatused löövad aupaistena põlema, tikkides tulejooni läbi tänavate, mis väänduvad ja kerkivad, nagu veniks Marss ise kuue korruse kõrgusele, et mingi iidne leviaatan ilmale tuua. Ja siis, kui maapind ja linn on viimseni pingule tõmmatud, purskub talvisesse õhku küünisPuur – titaanlik metallkäsi sulatussõrmedega, mis ajavad välja auru ja haaravad ja seejärel haihtuvad, kui küünisPuur taas Marsi sisemusse vajub, tõmmates endaga kaasa pool linnakvartalit.

Me langeme liiga kiiresti.

Hüppasin liiga vara. Victra hakkab käest libisema.

Maapind kihutab meie poole.

Siis raksatab õhus helilöök.

Siis veel üks. Ja veel üks, kuni küünisPuuri uuristatud tunneli pimedus heliseb muusikast ja päevavalgele tuleb väike sõjavägi. Kaks, kakskümmend, viiskümmend soomustatud kuju kihutab graviSaabastes tunnelist välja meie poole. Minust vasakule, minust paremale. Veripunaseks värvitud, valavad nad meie taha taevasse pulssTuld. Mu juuksed seisavad püsti ja ma tunnen osooni lõhna. Ülikuumad paiskelaengud virvendavad siniselt, kui läbi õhumolekulide kihutavad. Õlgadele kinnitatud minikahurid sülgavad surma.

Õhku tõusvate Arese poegade keskelt sööstab ette tulipunane soomustatud mees, peas oma isa ogaline kiiver, ja püüab Victra kinni mõni sekund enne seda, kui too pilvelõhkuja katusega kokku põrkab. Tema kiivri kõlaritest muliseb välja hundiulg. See on Ares isiklikult. Minu maailmade parim sõber ei ole mind unustanud. Ta on tulnud oma impeeriumimurdjate ja terroristide ja mässajate leegioniga: ulgujatega. Tema taga lendab tosin metalset meest ja naist, mustad hundikeebid tuules laperdamas. Suurim neist puhasvalges soomusrüüs, mille rinda ja käsi katavad sinised käejäljed. Tema musta keepi lõhestab keskelt alla punane triip. Hetkeks mõtlen, et Pax on mulle surnuist järele tulnud. Aga kui mees mu koos Holidayga kinni püüab, näen käejälgede sinise värvi sisse maalitud glüüfe. Glüüfe Marsi lõunapooluselt. See on Ragnar Volarus, Valküüride tornide prints. Ta viskab Holiday teisele ulgujale ja lükkab mind enda taha, nii et saan oma käed talle kaela ümber heita, kaevudes sõrmedega tema soomusrüü neetidesse. Siis hõljub ta läbi suitseva orulinna tunneli poole ja hüüab mulle: „Hoia kõvasti, väike vend.”

Ja ta sukeldub. Victrat hiivav Sevro on vasakul, ümberringi ulgujad, graviSaapad kriiskamas, kui langeme tunnelisuu pimedusse. Vaenlane järgneb. Helid on kohutavad. Tuule karjumine. Kivi raksumine, kui pulssTuli meie taga seina sööstab ja relvad tärisevad. Mu lõug lõgiseb vastu Ragnari metalset õlga. Tema graviSaapad vibreerivad täiel võimsusel. Soomusrüü poldid kaevuvad ribidesse. Aku tema sabakondi kohal rammib mulle kubemesse, kui pilkases pimeduses keerleme ja viskleme. Metallhai sõidutab mind üha sügavamale tormise mere kõhtu. Kõrvad lähevad lukku. Tuul vilistab. Mulle lendab vastu otsaesist kivi. Veri niriseb mööda nägu alla, silmad kipitavad. Ainsaks valguseks on helendavad saapad ja relvade sähvatused.

Parema õla nahk lahvatab valust. Jälitajate pulssTuli läheb minust mõne sentimeetri kauguselt mööda. Sellegipoolest mu nahk mullitab ja suitseb ning süütab tunkevarruka põlema. Tuul kustutab leegid. Aga pulssTuli sööstab taas mööda ja kaevub otse minu ees oleva poja gravi-Saabastesse, sulatades mehe jalad sulametalli kamakaks. Ta jõnksatab õhus, kihutab vastu seina ja lömastub.

Punane valgus tuikab läbi laugude. Õhus on suitsu. Lihalõhnalist. See torgib kurgu tagaosas. Rasvkude on söestunud ja krõbe. Rind kuumab valust. Kõikjal kriisete ja huilete ja emahüüete mülgas. Ja midagi veel. Kõrvu kostab kimalaste hääl. Keegi kummardub mu kohale. Silmi avades näen neid punases valguses. Mulle näkku karjumas. Maski mulle suule surumas. Niiske hundikeep tolkneb metalselt õlalt alla, kõditab mu kaela. Teised käed puudutavad minu omi. Maailm väriseb, kaldub kreeni.

„Tüürpoord! Tüürpoord!” karjub keegi kaugelt, otsekui vee alt.

Oleme laeval. Mind ümbritsevad surevad mehed. Põlenud, väändunud soomusrüüdes kestad. Nende otsas väiksemad mehed, kummargil nagu raisakotkad, käes säravad saed, kui nad soomusrüüd maha koorivad, üritades vabastada neid, kes sees põletushaavadesse surevad. Aga soomusrüü on kõvasti kokku sulanud. Üks käsi puudutab minu oma. Mu kõrval lamab poiss. Silmad pärani. Soomusrüü mustunud. Põskede nahk tahma ja vere all noor ja sile. Suu veel naeratustest kortsumata. Tema hingetõmbed muutuvad lühemaks, kiiremaks. Huuled moodustavad minu nime.

Ja läinud ta ongi.