Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 7

Verehelmed kohas, kus surisev metall mu peanahka näpistab. Tumeblondid juuksed kuhjuvad betoonile, kui hall lõpetab minu skalpeerimise elektroonilise habemenoaga. Kaasmaalased kutsuvad teda Dantoks. Ta keerutab mu pead veendumaks, et on kõik kätte saanud, enne kui mulle tugevasti pealaele patsutab. „Kuidas oleks väikse vanniga, dominus?” küsib ta. „Grimmusele meeldib, kui tema vangid lehkavad kenasti ja kobedalt, mis?” Ta koputab suukorvi, mille nad kinnitasid mu näole pärast seda, kui üritasin ühte neist hammustada. Nad talutasid mind ringi, elektriline rihm ümber kaela, käed ikka veel selja taha köidetud, kaheteistkümnepealine salk pühendunud nuuskureid taris mind läbi koridoride nagu prügikotti.

Üks teine hall sikutab mind rihmapidi toolilt maha, kui Danto läheb jõuvoolikut seinast tõmbama. Nad on rohkem kui peajagu minust lühemad, aga jässakad ja sitked. Nad elavad rasket elu – ajavad vöös taga Väljakihutajaid, jälitavad läbi Luna sügavuste sündikaadi tapjaid, jahivad kaevandustes Arese poegi…

Ma vihkan, kui nad mind puudutavad. Kõiki neid vaatepilte ja helisid, mida nad tekitavad. Seda on liiga palju. See on liiga räme. Liiga raske. Kõik, mis nad teevad, tekitab valu. Tarivad mind ringi. Laksavad nagu muuseas. Ma püüan kõigest väest pisaraid eemal hoida, aga ma ei tea, kuidas selle kõigega toime tulla.

Kaheteistkümnest sõdurist rivi kuhjub minu vaatamiseks kokku, kui Danto voolikut sihib. Nendega on kaasas kolm meesobsidiaani. Nagu enamikul nuuskurisalkadel. Vesi tabab mind nagu kabjalöök rindu. Rebestab nahka. Ma keerlen betoonpõrandal, liuglen üle toa, kuni olen nurka naelutatud. Kolju rammib seina. Silmad pilluvad sädemeid. Ma neelan vett. Lämbun, tõmbun nägu kaitstes kägarasse, sest mu käed on ikka veel selja taha köidetud.

Kui nad lõpetavad, ahmin ja köhin mina ikka veel suukorvis, üritades õhku sisse tõmmata. Nad vabastavad mu käed ja libistavad jäsemed mustadesse vangitunkedesse, enne kui mind jälle kinni seovad. Rüül on ka kapuuts, mille nad mulle varsti pähe rapsavad, röövides mult viimsegi inimlikkuse. Mind visatakse tagasi tooli. Nad klõpsavad mu rakmed tooli pesadesse, nii et olen lukustatud. Kõik on liialdatud. Iga liigutust jälgitakse. Nad valvavad mind, nagu oleksin see, kes olin, mitte see, kes olen. Ma kissitan nende poole silmi, pilk hägune ja lühinägelik. Ripsmetelt tilgub vett. Proovin nuhutada, aga sõõrmetest kuni õõneni on nina hüübinud verest tihedalt umbes. Nad murdsid selle, kui suukorvi ette panid.

Me oleme kvaliteedikontrolli nõukogu töötlemisruumis, mis valvab Šaakali kindluse all oleva vangla juhtimise järele. Hoone on betoonkastikujuline nagu kõik valitsusasutused. Mürgise valguse paistel näevad kõik siin välja nagu meteoriidikraatri suuruste pooridega kõndivad laibad. Peale hallide, obsidiaanide ja ühe kollase arsti on siin tool, läbivaatuslaud ja voolik. Aga vedelikuplekid põranda metallist äravoolu ümber ja küünejäljed metalltoolil on selle ruumi nägu ja hing. Siin algab elude lõppemine.

Cassius ei tuleks iialgi sellesse urkasse. Vähestel kuldsetel oleks vajadust või tahtmist, kui nad just pole kogunud endale vale sorti vaenlasi. See on nagu kella sisemus, kus hammasrattad keerlevad ja jahvatavad. Kuidas suudaks keegi nii ebainimlikus kohas vapper olla?

„Hull värk, mis?” küsib Danto selja taga olijailt. Vaatab jälle minu poole. „Kogu elu põle midagi nii sitaks imelikku näind.”

„Voolija pidi talle sada kilo juure panema,” ütleb teine.

„Rohkem. Oled teda soomusrüüs näind? Ta oli üks neetud koletis.”

Danto nipsab tätoveeritud sõrmega mu suukorvi. „Vean kihla, et teist korda sündimine oli valus. Seda tuleb austada. Valu on universaalne keel. Mis, roostenärija?” Kui ma ei vasta, nõjatub ta ette ja astub oma saapa teraskannaga mu paljale jalale. Suure varba küüs läheb pooleks. Küüne alt purskab valu ja verd. Õhku ahmides kõigutan pead küljelt küljele. „Mis?” küsib ta uuesti. Minu silmadest voolavad pisarad, mitte valust, vaid tema julmuse iseenesestmõistetavusest. Ma tunnen end nii tühisena. Miks nõuab see temalt nii vähe, et mulle nii palju haiget teha? Tunnen peaaegu puudust kastist.

„Ta on kõigest skafandris paavian,” ütleb teine. „Jäta ta rahule. Muud ta ei mõista.”

„Muud ta ei mõista?” küsib Danto. „Sittagi. Talle meeldis, kuidas isanda riided seljas istuvad. Meeldis meid kamandada.” Danto kummardab, nii et vaatab mulle silma. Ma püüan kõrvale vaadata, kartes, et ta teeb mulle jälle haiget, aga ta haarab mul peast ja tõmbab mu silmalaud pöidlaga lahti, nii et seisame silmitsi. „Minu kaks õde surid selles sinu vihmas, roostenärija. Jäin paljudest semudest ilma, kuuled?” Ta lööb mind millegi metalsega vastu pead. Ma näed plekke. Tunnen endast veel verd välja voolavat. Tema taga kontrollib nende tsentuurio oma andmetahvlit. „Sa ju sooviksid minu laste jaoks sama?” Danto otsib minu silmadest vastust. Mul ei ole ühtegi, mis talle meeldiks.

Nagu ülejäänudki, on Danto veteranleegionär, käre nagu roostes kanalisatsioonivõre. Tehnika ehib tema musta lahinguvarustust, millel kulunud purpursed draakonid keerduvad filigraanseks mustriks. Optilised implantaadid silmades termonägemiseks ja lahingukaartide lugemiseks. Naha all veel varjatud tehnikat, mis aitab jahtida kuldseid ja obsidiaane. Nende kõigi kaelu märgistab liikuva meridraakoni haardes XIII tätoveering, numbri allosas väiksed tuhakuhjad. Need on tuhaisanda ja tema tütre Aja lemmikpretoriaanleegioni Legio XIII Dracones liikmed. Tsiviilid kutsuvad neid lihtsalt drakoonideks. Mustang vihkas neid fanaatikuid. See on eraldiseisev sõjavägi kolmekümnest tuhandest Aja valitust, mis abistab suverääni Lunalt eemal olles.

Nad vihkavad mind.

Nad vihkavad alamVärve üdinitungiva rassismiga, millega ei suuda võistelda isegi kuldsed.

„Sihi kõrvu, Danto, kui tahad teda ulguma panna,” soovitab üks hallidest. Naine seisab uksel, pähklipurejataolised lõuapärad nätsumulli järades üles ja alla hüplemas. Tema tuhakarva juuksed on aetud lühikesse punkariharja. Hääl venib mingis maalsündinu dialektis. Ta nõjatub vastu metalli haigutava meeshalli kõrval, kelle peen nina näikse kuuluvat rohkem roosale kui sõdurile. „Löö neile kaussis pihuga pihta, siis saad trummikiled rõhuga katki plõksata.”

„Tänu, Holi.”

„Alati valmis aitama.”

Danto tõmbab peopesa kaussi. „Kas nii?” Ta lööb mulle pähe.

„Aja rohkem nõgusaks.”

Tsentuurio nipsutab sõrmi. „Danto. Grimmus tahab teda ühes tükis. Tõmba tagasi ja lase dokul talle pilk peale visata.” Ma ohkan pääsemise peale kergendatult.

Paks kollane arst longib lähemale, et mind ümmarguste ookrikarva silmadega inspekteerida. Ülalt langev kahvatu valgus paneb palja laigu tema pealael läikima nagu kahvatu vahatatud õuna. Ta liigub oma bioskoobiga üle mu rinna, vaadates silmades paiknevatest digiimplantaatidest pilti. „Noh, doku?” küsib tsentuurio.

„Tähelepanuväärne,” sosistab kollane hetke pärast. „Luutihedus ja elundid on kalorivaesest toitumisest hoolimata üsna korras. Lihased on atrofeerunud, nagu laboritingimusteski oleme näinud, aga mitte nii tugevalt kui sünnipärase aureaadi kude.”

„Nii et ta on parem kui kuldne?” küsib tsentuurio.

„Seda ma ei öelnud,” nähvab arst.

„Ära põe. Siin ei ole kaameraid, doku. See on töötlemisruum. Mis sa siis arvad?”

„See on reisikõlbulik.”

„See?” õnnestub mul suukorvi tagant madalal ebamaisel häälel uriseda.

Arst põrkab tagasi, minu rääkimisvõimest üllatunud.

„Ja kuidas on pikaajalise narkoosiga? Selliselt orbiidilt on meil Lunani kolme nädala tee.”

„See sobib.” Arst heidab mulle hirmunud pilgu. „Aga ma suurendaksin päevast doosi kümne milligrammi võrra, kapten, lihtsalt kindluse mõttes. Sellel on ebaharilikult tugev vereringesüsteem.”

„Selge.” Kapten noogutab naishallile. „Sinu etteaste, Holi. Pane ta magama. Siis võtame käru ja laseme jalga. Sinuga on kombes, doku. Mine nüüd tagasi oma turvalisse väiksesse espresso ja siidi maailma. Küll meie hoolitseme…”

Plõks. Tsentuurio lauba esiosa kukub küljest. Midagi metalset paiskub vastu seina. Ma jõllitan tsentuuriot ega mõista, miks tema nägu on kadunud. Plõks. Plõks. Plõks. Plõks. Nagu sõrmeliigeste naksumine. Lähimate drakoonide peadest purskub õhku punane udu. Pritsib mulle näkku. Ma tõmban pea kõrvale. Tagapool kõnnib pähklitangide taoliste lõugadega naine rahulikult nende ridadest läbi ja tulistab neid otse kuklasse. Ülejäänud tõmbavad püssid rüseledes välja, aga ei jõua kirudagi, enne kui teine hall viis neist oma kohalt ukse juures vanamoelise püssirohukuulide tulistaja topeltlaskudega maha võtab. Ta kasutab summutit, nii et kõik on rahulik ja vaikne. Punast voolates kukuvad obsidiaanid esimesena põrandale.

„Õhk on puhas,” ütleb naine.

„Kaks veel,” vastab mees. Ta tulistab kollase arsti pihta, kui too ukse poole roomates põgeneda üritab, paneb siis saapa Danto rinnale. Hall vahib üles tema poole, lõua alt veritsedes.

„Trigg…”

„Ares saadab terviseid, türapea.” Hall tulistab Dantot otse kaitsekiivri ääre alla silmade vahele, keerutab kuulitulistajat oma käes ja puhub otsast suitsu, enne kui selle jalakabuuri pistab. „Õhk on puhas.”

Mu huuled suukorvi vastas liiguvad, kui püüan sidusat mõtet moodustada. „Kes… te olete…” Hall naine nügib laiba oma teelt.

„Minu nimi on Holiday ti Nakamura. See on minu väikevend Trigg.” Ta kergitab armist täksitud kulmu. Tema lai nägu on tedretähnidega kirjatud. Nina lömaks litsutud. Silmad tumehallid ja kitsad. „Küsimus on selles, kes oled sina?”

„Kes ma olen?” pomisen ma.

„Me tulime järele Lõikajale. Aga kui see oled sina, siis peaksime küll raha tagasi küsima.” Korraga pilgutab ta silma. „Ma teen nalja, söör.”

„Holiday, jäta.” Trigg lükkab naise õrnalt kõrvale. „Kas sa ei näe, et tal on närvivapustus?” Trigg tuleb ettevaatlikult lähemale, käed ette sirutatud, hääl rahustav. „Sa oled pihtas, söör. Me tulime sind päästma.” Tema sõnad on rohmakamad, vähem viimistletud kui Holidayl. Ma võpatan, kui ta veel sammu võrra lähemale astub. Otsin tema käes relva. Ta kavatseb mulle haiget teha. „Lihtsalt teen sind lahti. Muud midagi. Sa ju tahad seda, eks?”

See on vale. Šaakali trikk. Tal on XIII tätoveering. Nad on pretoriaanid, mitte pojad. Valetajad. Tapjad.

„Ma ei tee sind lahti, kui sa ei taha.”

Ei. Ei, ta tappis valvurid. Ta tuli siia, et aidata. Ta tuli kindlasti siia, et aidata. Ma noogutan Triggile ettevaatlikult ja ta libiseb minu selja taha. Ma ei usalda teda. Pooleldi ootan nõela. Pööret. Aga tunnen vaid vabanemist, kui minu risk tasutud saab. Rauad on lukust lahti keeratud. Mu õlaliigesed ragisevad ja oiates tõmban ma esimest korda üheksa kuu jooksul käed keha ette. Need värisevad valust. Küüned on kasvanud pikaks ja vastikuks. Aga käed kuuluvad jälle mulle. Ma kargan jalule, et põgeneda, ja vajun põrandale kokku.

„Oh sa poiss… oh sa poiss,” ütleb Holiday mind tagasi tooli vinnates. „Rahu nüüd, kangelane. Su lihased on hullult atrofeerunud. Sind ootab ees õlivahetus.”

Trigg tuleb ringiga tagasi minu ette seisma ja naeratab vildakalt, nägu aval ja poisilik, kaugeltki mitte nii hirmutav kui tema õel, hoolimata kahest kuldsest pisarakujulisest tätoveeringust, mis tema paremast silmast välja voolavad. Tal on ustava peni ilme. Õrnalt eemaldab ta mu näolt suukorvi, siis meenub talle midagi ja ta võpatab. „Mul on sinu jaoks midagi, söör.”

„Mitte nüüd, Trigg.” Holiday silmitseb ust. „Meil pole sekundeid raisata.”

„Ta vajab seda,” ütleb Trigg sosinal, aga ootab Holiday noogutust, enne kui kotist nahast pambu tõmbab. Ta ulatab selle mulle. „See on sinu oma, söör. Võta.” Ta tajub minu kõhklust. „Hei, sinu vabastamise kohta ma ei valetanud, ega ju?”

„Ei…”

Ma sirutan käed ette ja ta asetab nahast pambu mulle pihku. Sõrmede värisedes tõmban tagasi pampu koos hoidva nööri ja tunnetan jõudu veel enne, kui näen surmavat helki. Mu käed peaaegu pillavad pambu maha, sellest sama hirmunud, kui mu silmad olid valgusest.

See on mu habemenuga. See, mille Mustang mulle andis. See, mille olen juba kaks korda kaotanud. Ükskord Karnusele, seejärel minu triumfil Šaakalile. See on valge ja sile nagu lapse esimene hammas. Mu käed libisevad üle külma metalli ja selle soolaplekilise vasikanahast käepideme. Puudutus äratab melanhoolseid mälestusi ammu kuhtunud tugevusest ja ammu unustatud soojusest. Mulle meenub sarapuupähkli lõhn ja see viib mind Lorni treeningruumidesse, kus ta mind õpetas, samal ajal kui tema lemmiklapselaps õppis kõrvalasuvas köögis küpsetama.

Habemenuga liugleb läbi õhu, nii ilus, nii petlik oma võimulubaduses. Tera ütleb, et olen jumal, nagu on öelnud paljudele inimpõlvedele enne mind, aga nüüd ma tean selles peituvat valet. Kohutavat hinda, mida see on sundinud uhkuse eest maksma.

Hirmutav on seda uuesti käes hoida.

Ja see kriibib nagu šahtirästiku pulmahüüd, kui muundub kumeraks lõikeTeraks. Viimati kui seda nägin, oli see puhas ja sile, aga nüüd virvendab see valgesse metalli uuristatud kujutistest. Ma kallutan tera, et näeksin paremini kuju, mis on kraabitud otse pideme kohale. Ma jõllitan totakalt. Mulle vaatab vastu Eo. Metalli uuristatud kujutis temast. Kunstnik ei ole jäädvustanud teda tapalaval, hetkes, mis alatiseks määratleb teda teiste jaoks, vaid intiimselt kui tüdruku, keda armastasin. Ta on kummargil, juuksed õlgadel sassis, korjab maast verilille, vaatab üles, naeratuse alge suul. Ja Eo kohal suudleb mu isa kodu lävel minu ema. Ja tera tipupoole ajan koos Leanna ja Loraniga tunnelis taga Kieranit, octoobernachti maskid peas. See on mu lapsepõlv.

Kes iganes selle kunstitöö on teinud, tunneb mind.

„Kuldsed voolivad oma teod mõõkadesse. Kogu selle suure, vägivaldse pasa, mis nad on korda saatnud. Aga Ares arvas, et eelistaksid näha inimesi, keda armastad,” ütleb Holiday vaikselt Triggi selja tagant. Ta heidab uuesti pilgu uksele.

„Ares on surnud.” Ma otsin nende nägudelt vastust ja näen seal pettust. Näen nende silmis nurjatust. „Šaakal saatis teid. See on trikk. Lõks. Et juhiksin teid poegade baasi.” Mu käsi pinguldub ümber habemenoa käepideme. „Et mind ära kasutada. Te valetate.”

Holiday astub minust eemale, minu käes oleva habemenoa suhtes valvas. Aga Trigg on süüdistusest murtud. „Valetame? Sulle? Me sureksime sinu eest, söör. Me oleksime surnud Persephone… Eo eest.” Tal on raske leida õigeid sõnu, ja mulle tundub, et ta on harjunud laskma õel rääkida. „Nende müüride taga ootab sind sõjavägi – kas jõuab kohale? Sõjavägi, kes ootab oma… hinge enda juurde tagasi.” Ta nõjatub anuvalt ette, kui Holiday vaatab tagasi ukse poole. „Me oleme Lõuna-Pacificast, Maa urruaugust. Ma arvasin, et suren sinna teraviljahoidlaid valvates maha. Aga ma olen siin. Marsil. Ja meie ainus ülesanne on sind koju viia…”

„Ma olen kohanud sinust paremaid valetajaid,” irvitan ma.

„Persse.” Holiday küünitab oma andmetahvli järele.

Trigg püüab teda takistada. „Ares ütles, et see on ainult hädaolukordadeks. Kui nad signaali lahti muugivad…”

„Vaata teda. See ongi hädaolukord.” Holiday võtab andmetahvli küljest ja viskab mulle. See helistab teise seadmesse. Ekraan vilgub siniselt, oodates kõne vastuvõtmist. Kui seda käes keeran, paiskub äkitselt õhku ogaliste päikesekiirtega kiivri hologramm, väike nagu mu rusikas. Kiivrist hiilgavad kurjakuulutavalt välja punased silmad.

„Fitchner?”

„Paku uuesti, sitapea,” siristab hääl.

See pole võimalik.

„Sevro?” Ma peaaegu nuuksun seda sõna.

„Õu, poisu, sa näed välja nagu oleksid luukere lagunevast putsist välja libisenud.”

„Sa oled elus…,” ütlen ma, kui hologramm-kiiver eemale libiseb, et paljastada mu kirvenäost sõber. Naeratades ajab ta irevile oma teravad hambad. Pilt võbeleb.

„Ükski lillutaja maailmas ei suuda mind tappa.” Ta kõkutab. „Sul on nüüd aeg koju tulla, Lõiks. Aga ma ei saa sinu juurde tulla. Sina pead tulema minu juurde. Kas jõuab kohale?”

„Kuidas?” Ma pühin silmist pisaraid.

„Usalda mu poegi. Ka suudad seda?”

Ma vaatan õde ja venda ning noogutan. „Šaakal… minu pere on tema käes.”

„Sel kannibalistlikul litsil pole sittagi. Sinu pere on minu käes. Kahmasin nad Lykosest kaasa, kui sind ära napsati. Ema ootab, et sind näha.” Ma hakkan jälle nutma. Kergendustunne on liiga suur…

„Aga sa pead end kokku võtma, poisu. Ja sa pead liikuma.” Ta keerab pea kellegi poole. „Anna tagasi Holidayle.” Ma annan. „Kui saate, tehke puhas töö. Kui ei saa, eskaleerige. Kas jõudis kohale?”

„Jõudis.”

„Purustage ahelad.”

„Purustage ahelad,” kordavad hallid kajana, siis tema kujutis kustub.

„Vaata meie värvist mööda,” ütleb Holiday mulle. Ta ulatab tätoveeritud käe. Ma jõllitan tema ihusse uuristatud hallide märgistust, tõstan siis pilgu ja uurin tema tedretähnilist otsekohest nägu. Tema üks silm on biooniline ega pilgu nagu teine. Eo sõnad kõlavad tema suus nii teistmoodi. Ometi arvan ma, et see on hetk, mil mu hing minusse tagasi tuleb. Mitte mu mõistus. Selles tunnen ikka veel pragusid. Siuglevat, kahtlustavat pimedust. Vaid mu lootus. Ma haaran meeleheitlikult tema väiksemast käest.

„Purustage ahelad,” kordan ma kähedalt. „Te peate mind kandma.” Vaatan oma kasutuid jalgu. „Ma ei saa seista.”

„Selleks võtsime sulle kaasa väikse kokteili.” Holiday tõmbab välja süstla.

„Mis see on?” küsin ma.

Trigg vaid naerab. „Õlivahetus. Tõsiselt, sõber, sa ei taha seda teada.” Ta irvitab. „See sitt teeb laibagi elavaks.”

„Lase käia,” ütlen ma rannet ette sirutades.

„See on valus,” hoiatab Trigg.

„Ta on suur poiss.” Holiday tuleb lähemale.

„Söör…” Trigg ulatab mulle ühe oma kinda. „Hammaste vahele panemiseks.”

Pisut vähem enesekindlalt surun hambad soolaplekilisse nahka ja noogutan Holidayle. Ta sööstab randmest mööda ja surub süstla otse mu südamesse. Metall läbistab liha ja laeng vabaneb.

„Püha sitt!” Ma üritan karjuda, aga see kõlab kui korin. Tuli põrutab läbi mu soonte, süda pumpab. Vaatan alla ja ootan, et näen seda oma kuradiraisast rinnast välja kappavat. Ma tunnen igat lihast. Igat keharakku plahvatavat, kineetilisest energiast tukslevat. Ma kõõksun. Ma kukun ja rebin end rinnust. Hingeldan. Sülgan sappi. Peksan põrandat. Hallid hüppavad mu tõmblevast kehast eemale. Ma viskun vastu tooli ja rebin selle pooleldi välja põrandast, kuhu see poltidega on kinnitatud. Vallandan vandesõnade voolu, mis paneks Sevrogi punastama. Siis värisen ja vaatan üles nende poole. „Mis… see… oli?”

Holiday hoiab naeru tagasi. „Mamps kutsub seda maohammustuseks. Sinu ainevahetuse juures jätkub sellest ainult kolmekümneks minutiks.”

„Sinu mamps tegi selle?”

Trigg kehitab õlgu. „Me oleme Maalt.”