Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 9

„Persse,” ütleb Holiday. „Ma ütlesin, et meil pole aega.”

„Kõik on kombes,” sõnab Trigg.

Oleme kõik koos tõstukis. Victra põrandal. Trigg aitab ta oma musta vihmavarustusse, et ta näiliseltki sünnis välja näeks. Mu sõrmenukid on valged. Vixuse veri niriseb üle tunnelites mängivate laste graveeringu. Tilgub üle mu vanemate ja värvib Eo juuksed punaseks, enne kui tera vangitunkedesse pühin. Ma olen unustanud, kui kerge on võtta elu.

„Ela endale, sure üksi,” ütleb Trigg vaikselt. „Võiks arvata, et kogu selle ajumahu juures on neil piisavalt taipu mitte olla sellised sitapead.” Ta vaatab minu poole, pühkides juukseid kitsastelt silmadelt. „Vabandust, et selline munn olen, söör. Kui ta oleks sõber…”

„Sõber?” Ma raputan pead. „Tal ei olnud sõpru.”

Ma kummardan, et Victral juuksed näolt pühkida. Ta magab rahulikult seina najal. Põsed näljast voolitud. Huuled õhukesed ja nukrad. Isegi nüüd on tema näojoontes mingit dramaatilist ilu. Mõistatan, mida nad talle tegid. Vaene naine, alati nii tugev, nii hulljulge, aga kõik selleks, et varjata sisemist headust. Mõistatan, kas midagi sellest on alles.

„Oled pihtas?” küsib Trigg. Ma ei vasta. „Oli ta sinu tüdruk?”

„Ei,” vastan ma. Katsun oma näole kasvanud habet. Ma vihkan seda, kuidas see kriibib ja haiseb. Soovin, et Danto oleks ka selle maha ajanud. „Ma ei ole pihtas.”

Ma ei tunne lootust. Ma ei tunne armastust.

Mitte siis, kui vaatan, mida nad tegid Victraga, minuga.

Viha on see, mis mind kannab.

Viha ka selle vastu, milliseks olen muutunud. Tunnen endal Triggi pilku. Tean, et ta on pettunud. Ta tahtis Lõikajat. Ja mina olen kõigest inimvare. Ma libistan sõrmedega üle ribide. Nii palju saledaid väikseid asjakesi. Ma lubasin neile hallidele liiga palju. Lubasin kõigile liiga palju, eriti Victrale. Ta oli mulle ustav. Mis olin mina talle, kui mitte veel üks, kes tahtis teda ära kasutada? Veel üks, kelle suhtes ema teda valvsaks treenis.

„Tead, mis meil vaja on?” küsib Trigg.

Ma vaatan talle pingsalt otsa. „Õiglust?”

„Külma õlut.”

Mu suust purtsatab välja naerupahvak. Liiga vali. See ehmatab mind.

„Persse,” pomiseb Holiday, kui tema käed üle juhtimispuldi libisevad. „Persse. Persse. Persse…”

„Mis on?” küsin ma.

Me oleme 24. ja 25. vahel kinni. Ta taob nuppe, aga äkitselt nõksatab tõstuk ülespoole. „Nad on juhtimise välja lülitanud. Me ei pääse angaari. Nad suunavad meid ümber…” Ta hingab pikalt välja ja vaatab üles minu poole. „Esimesele korrusele. Persse. Persse. Persse. Nad ootavad meid nuuskurite, võib-olla obsidiaanidega… võib-olla kuldsetega.” Ta vakatab. „Nad teavad, et sa oled siin.”

Ma löön tagasi kõhust üles tulvava meeleheite. Ma ei lähe tagasi. Juhtugu mis tahes. Ma pigem tapan Victra, tapan iseenda, kui lasen neil meid kinni võtta.

Trigg kummardub õe kohale. „Kas saad süsteemi sisse muukida?”

„Millal põrgu päralt ma sinu meelest seda õppisin tegema?”

„Oleks Efraim siin. Tema oskaks.”

„Noh, mina ei ole Efraim.”

„Mis oleks, kui roniksime välja?”

„Kui tahad, et sust märg plekk alles jääks.”

„Küllap jääb siis ainult üks võimalus. Mis?” Ta libistab käe taskusse. „Plaan C.”

„Ma vihkan plaan C-d.”

„Mis seal ikka. Tuleb selle lamedusega leppida, nukuke. Põrgu lahti päästa.”

„Mis on plaan C?” küsin ma vaikselt.

„Eskaleerimine.” Trigg aktiveerib oma sidelingi. Üle ekraani välgatavad koodid, kui ta turvalisele sagedusele ühendub. „Väljakihutaja kutsub Vihakonti, kas kuulete? Väljakihutaja kutsub…”

„Vihakont kuuleb,” kajab tontlik hääl vastu. „Palun läbipääsukood Echo. Kuuldel.”

Trigg vaatab oma andmetahvlit. „13439283. Kuuldel.”

„Kood on roheline.”

„Vajame viie pärast lisaväljatoomist. Printsess pluss üks teises staadiumis.”

Teises liiniotsas valitseb vaikus, kergendus hääles tajutav isegi läbi staatika. „Hiline kutsung.”

„Mõrv pole just täppistöö.”

„Olge kümne pärast kohal. Hoidke ta elus.” Ühendus katkeb.

„Jummalaraisk amatöörid,” pomiseb Trigg.

„Kümme minutit,” kordab Holiday.

„Me oleme hullemaski sitas olnud.”

„Millal?” Trigg ei vasta talle. „Oleks lihtsalt pidanud sinna jummalaraisk angaari minema.”

„Mida mina teha saan?” küsin ma nende hirmu tajudes. „Saan ma aidata?”

„Püsi elus,” ütleb Holiday kotti seljast libistades. „Muidu on see kõik asjatu.”

„Sa pead oma sõpra lohistama,” ütleb Trigg, kui hakkab kogu tehnikat peale soomusrüü seljast kiskuma. Ta tõmbab kotist välja veel kaks antiikset relva – kaks püstolit täiendamaks võimsat gaasi-mitmikpüssi. Ta ulatab mulle püstoli. Mu käed värisevad. Ma pole püssirohurelva käes hoidnud sellest peale, kui olin kuusteist ja treenisin poegade juures. Relvad on tohutult ebaefektiivsed ja rasked ning tagasilöök teeb need metsikult ebatäpseks.

Holiday tõmbab kotist suure plastkarbi. Tema sõrmed peatuvad haakide kohal.

Ta avab plastkarbi ja paljastab metallsilindri, mille keskmes keerleb elavhõbedast pall. Ma jõllitan seadet. Kui Ühiskond ta sellega tabaks, ei näeks ta enam iial päevavalgust. Ülimalt ebaseaduslik. Silmitsen gravi-Tõstuki ekraani seinal. Jäänud on kümme tasandit. Holiday haarab silindri puldi. Kaheksa tasandit.

Kas neid ootab Cassius? Aja? Šaakal? Ei. Nad on oma laeval, valmistuvad õhtusöögiks. Šaakal elab oma tavapärast elu. Nad ei tea, et häiret anti minu pärast. Ja isegi kui teada saavad, on nad hiljaks jäänud. Aga ilma nende tulekutagi on meil piisavalt karta. Obsidiaan võiks need kaks oma paljaste kätega lõhki rebida. Trigg teab seda. Ta suleb silmad ja puudutab risti tehes neljast kohast oma rinda. Hämaras valguses läigatab pehmelt laulatusvõru. Holiday näeb liigutust, aga ei tee seda järele.

„See on meie amet,” ütleb ta mulle vaikselt. „Nii et neela oma uhkus alla. Hoia meie taha ja lase meil Triggiga tööd teha.”

Trigg ragistab kaela ja suudleb oma kinnastatud vasemat nimetut sõrme. „Hoia meie lähedale. Munad vastu perset, söör. Ära häbene.”

Kolm tasandit minna.

Holiday paneb paremas käes valmis gaasipüssi ja närib pingeliselt nätsu, vasak pöial puldil. Üks tasand minna. Me aeglustume. Vaatame topeltuksi. Ma haaran Victra jalad oma kaenlaaukudesse.

„Ma armastan sind, lapsuke,” ütleb Holiday.

„Mina armastan sind ka, nukuke,” pomiseb Trigg vastu, hääl nüüd pinges ja mehaaniline.

Ma tunnen suuremat hirmu, kui lamades enne oma vihma täheKoorest ümbritsetult purskeToru kambris. Ma ei karda ainult enda, vaid ka Victra ja õe-venna pärast. Ma tahan, et nad elaksid. Ma tahan kuulda Lõuna-Pacificast. Tahan kuulda, milliseid vimkasid nad oma emale viskasid. Kas neil oli koer, kas nad elasid linnas, maal…

GraviTõstuk seiskub vilinal.

Ukse tuli vilgub. Ja paksud metalluksed, mis lahutavad meid Šaakali eliitrühmast, lähevad sahinal lahti. Kaks helendavat vooluGranaati vihisevad sisse ja kinnituvad seinale. Piip. Piip. Ja Holiday vajutab seadme nuppu. Tõstukis valitsevat vaikust raputab helide sügav implosioon ja ümmargusest EMP-st meie jalge ees võngub nähtamatut elektromagnetilist pulssi. Granaadid kustuvad sisinal. Tuled tõstukis ja sellest väljaspool kustuvad. Ja kõigile kõrgtehnoloogiliste pulss-relvadega hallidele, kes ukse taga ootavad, ja kõigile elektrooniliste liigeste ja kiivrite ja ventilatsiooniseadmetega rasketes soomusrüüdes obsidiaanidele paiskub näkku keskaeg.

Aga Holiday ja Triggi antiikesemed töötavad endiselt. Nad hiilivad tõstukist välja kivisaali, relvade kohal kumaras nagu kurjad koletised. Need on tapatalgud. Kaks suurepärast täpsuskütti tulistavad arhailiste kuulide lühikesi valanguid olematult vahemaalt otse kaitsetute hallide salkadesse avarates saalides. Kuskile ei ole varjuda. Sähvatused koridoris. Võimsate püsside tohutult valjud helid. Minu hammaste plagin. Ma kangestun tõstukis, kuni Holiday mulle peale käratab, ja ma kiirustan Victrat sabas lohistades Triggile järele.

Kolm obsidiaani langeb, kui Holiday heidab antiikse granaadi. Viuuhmp. Lakke tekib auk. Sajab krohvi. Tolmu. Läbi augu kukub ülalolevast toast toole ja vaskseid, kes alla möllu sisse sajavad. Ma hingeldan. Ühe mehe pea nõksatab taha. Keha viskub põrandale. Naishall põgeneb varju otsides mööda kivikoridori. Holiday tulistab talle selga. Hall kukub siruli nagu jääl libastuv laps. Igal pool liikumine. Küljelt ründab obsidiaan.

Ma tulistan püstolit, lasen mööda. Kuulid libisevad tema soomusrüült maha. Kahesajakilone mees tõstab ioonKirve, mille aku on tühi, aga tera ikka veel vahe. Ta huilgab oma kähedat sõjahüüdu ja tema kiivrilt purskub punane udu. Kuul läbistab pealuukiivri silmaauku. Ta keha viskub ette, liugleb. Lööb mind peaaegu jalust. Trigg liigub juba järgmise sihtmärgi poole ja kihutab meeste sisse metalli sama kannatlikult, kui käsitööline naelu puitu. Ei mingit kirge. Ei mingit kunsti. Ainult väljaõpe ja füüsika.

„Lõikaja, liiguta oma perset!” karjub Holiday. Ta sikutab mind piki koridori kaosest eemale ja Trigg järgneb, heites kleepgranaadi kintsu külge soomustamata kuldsele, kes neljast tema püssilasust kõrvale põikles. Viuuhmp. Kont ja liha muutub pihuks.

Õde-venda laevad jooksu pealt relvi ja mina üritan lihtsalt mitte minestada ega kukkuda. „Viiekümne sammu pärast paremale, siis trepist üles!” nähvab Holiday. „Meil on seitse minutit aega.”

Koridorid on kõhedakstegevalt vaiksed. Ei mingeid sireene. Ei mingit valgust. Ei mingit kuuma õhu vuhinat ventilatsioonitorudes. Ainult meie saabaste klobin ja kauged hüüded ja mu liigeste praksumine ja kopsude kriipimine. Möödume aknast. Laevad, mustad ja välja surnud, langevad taevast alla. Maandumiskohtades lõõmavad väiksed põlengud. Trammid on magnetrööbastel seiskunud. Ainus valgus paistab kahest kõige kaugemast mäetipust. Tehnikaga abiväed reageerivad varsti, aga nad ei tea, mis selle põhjustas. Kust otsida. Kaamerasüsteemid ja biomeetrilised skannerid on maas ning Cassius ja Aja ei leia meid üles. See võib päästa me elud.

Jookseme trepist üles. Paremasse sääremarja ja põlvekõõlusesse lööb kramp. Ma urahtan ja peaaegu kukun. Holiday kannab suuremat osa minu raskusest. Tema võimas kael surub vastu mu kaenlaauku. Pika marmortrepi jalamil märkavad meid selja tagant kolm halli. Mind kõrvale heites võtab Holiday oma püssiga kaks neist maha, aga kolmas tulistab vastu. Kuulid kaevuvad marmorisse.

„Neil on gaasipüssid varuks,” haugatab Holiday. „Peame liikuma. Peame liikuma.”

Veel kaks parempööret, mööda mitmest alamVärvist, kes jõllitavad mind ammulisui, läbi kõrgete lagede ja Kreeka sammastega marmorsaalide, mööda galeriidest, kus Šaakal hoiab oma varastatud uunikume ja näitas mulle kunagi Hancocki deklaratsiooni ja Ameerika impeeriumi viimase valitseja konserveeritud pead.

Lihased tulitavad. Külgedes on meeletu valu.

„Siia!” hüüab Holiday lõpuks.

Me jõuame külgkoridoris teenindusukseni ja murrame välja külma päevavalguse kätte. Tuul neelab mu alla. Jäised hambad rebivad läbi tunkede, kui me neljakesi komistame metallist jalgteele, mis kulgeb piki Šaakali kindluse külge. Meist paremal vannub kaljurünk alla selle kohal kõrguvale modernsele metallist ja klaasist ehitisele. Meist vasakule jääb tuhandemeetrine kuristik. Lumi keerleb ümber mäe palge. Tuul ulub. Pressime mööda jalgteed edasi, kuni see keerdub ümber kindluse ühe osa ja läheb üle kivisillaks, mis viib mäe seest mahajäetud maandumisplatvormile, nagu lumega kaetud betoonist taldrikut ette sirutav luine käsi.

„Neli minutit,” karjub Holiday ja aitab mul üle silla maandumisplatsi poole trügida. Lõpus viskab ta mu maha. Sätin Victra enda kõrvale. Jää kõva nahk muudab betooni libedaks ja suitsuhalliks. Lumehanged kuhjuvad vastu vöökõrgust betoonseina, mis eraldab ümmargust maandumisplatsi tuhandemeetrisest kuristikust.

„Mul on pikas torus kaheksakümmend, vanaaegses kuus,” hõikab Trigg õele. „Siis olen mängust väljas.”

„Mul on kaksteist,” vastab too, kui viskab maha väikse kanistri. See plõksatab ja roheline suits keerleb õhku. „Peame silda oma käes hoidma.”

„Mul on kuus miini.”

„Pane need paika.”

Trigg jookseb mööda silda tagasi. Selle lõpus on suletud pommiuksed, palju suuremad külgmisest teeninduskäigust, mida mööda me tulime. Värisedes ja lumest pimestatult tõmban Victra enda ligi seina vastu tuulevarju. Musta vihmavarustuse pinnale tema seljas kuhjuvad lumehelbed. Laperdavad nagu tuhk, mis sadas alla siis, kui põletasime Cassiuse ja Sevroga maha Minerva südakindluse ja varastasime nende koka. „Kõik saab korda,” ütlen ma talle. „Me tuleme sellest välja.” Ma piilun üle madala betoonmüüri alla linna poole. See on kummastavalt rahulik. Elektromagnetiline impulss on vaigistanud kõik tema helid, kõik tema mured. Vaatan, kuidas teistest suurem lumehelves tuules triivib ja minu sõrmenukile langeb.

Kuidas ma siia sain? Kaevanduste poiss on nüüd värisev langenud sõjapealik, kes vaatab alla pimendatud linna poole, lootes kõigest hoolimata, et ta saab koju minna. Ma sulen silmad ja soovin, et oleksin koos oma sõpradega, oma perekonnaga.

„Kolm minutit,” ütleb Holiday minu taga. Tema kinnastatud käsi puudutab kaitsvalt mu õlga, kui ta taevast vaenlasi otsib. „Kolm minutit ja me saame siit ära. Ainult kolm minutit.”

Soovin, et võiksin teda uskuda, aga lumesadu on lõppenud.