Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 8

Nad eskordivad mind läbi koridoride nagu vangi. Kapuuts peas. Käed selja taga lukustamata raudades. Vend minust vasakul, õde paremal pool, mõlemad mind toetamas. Maohammustus võimaldab mul käia, aga mitte eriti hästi. Mu keha, kuigi narkotsi täis tuubitud, tundub ikka lõtv nagu märg kalts. Ma vaevalt tunnen oma lõhki löödud varvast või jõuetuid jalgu. Õhukesed vangikingad kriibivad põrandat. Mu pea ujub, aga aju on nüüd superkiire. See on maniakaalselt keskendunud. Ma närin keelt, et mitte sosistama hakata ja et endale meelde tuletada: ma ei ole enam pimeduses. Mu keha loivab mööda betoonkoridori edasi. Kõnnib vabaduse poole. Oma perekonna poole, Sevro poole.

Keegi siin ei peata kahte kolmeteistkümnenda drakooni, kui neil on läbipääsuluba ja Aja on ise siin. Ma kahtlen, et kuigi paljud Šaakali väes teavad, et üldse elus olen. Nad näevad mu suurt kasvu, tontlikku kahvatust ja peavad mind mõneks õnnetuks obsidiaani vangiks. Siiski tunnen ma pilke. Paranoia hiilib mu sees. Nad teavad. Nad teavad, et oled endast laipu maha jätnud. Kui kaua kulub aega, enne kui nad selle ukse avavad? Kui kaua kulub aega, enne kui meid avastatakse? Mu aju sööstab läbi võimalike lõppude. Kuidas kõik valesti võib minna. Narkots. See on kõigest narkots.

„Kas me ei peaks üles minema?” küsin ma, kui laskume graviTõstukil sügavamale mägikindluse vangla südamesse. „Või on siin ka madalam sildumisplatvorm?”

„Hästi arvatud, söör,” ütleb Trigg rabatult. „Laev ootab meid.”

Holiday plaksab mulli katki. „Trigg, sul on nina peal midagi pruuni. Näe… seal…”

„Oh, pane oma mulk kinni. Mina polnud see, kes punastas, kui ta alasti oli.”

„Oled selles kindel, lapsuke? Tasa.” GraviTõstuk aeglustub ja õde-venda tõmbuvad pingule. Kuulen, kuidas nende käed relvadelt kaitse maha võtavad. Uksed avanevad ja keegi ühineb meiega.

„Dominus,” ütleb Holiday uuele kaaslasele malbelt, tõugates mind kõrvale, et ruumi teha. Saapad, mis sisse astuvad, on piisavalt rasked, et kuuluda kuldsele või obsidiaanile, aga hallid ei kutsuks obsidiaani kunagi dominuseks, ja obsidiaan ei lõhnaks kunagi nelgi ja kaneeli järele.

„Seersant.” Hääl kriibib minust läbi. Mees, kellele see kuulub, tegi kunagi kõrvadest kaelakeesid. Vixus. Üks Tituse vanadest sabarakkudest. Ta oli osaline minu triumfi veresaunas. Ma sulandun graviLifti seina, kui see jälle allapoole hakkab liikuma. Vixus tunneb mu ära. Ta nuusib mu välja. Teeb seda juba praegu, vaatab meie poole. Ma kuulen tema jakikaeluse krabisemist. „Kolmeteistkümnes leegion?” küsib Vixus hetke pärast. Küllap märkas ta tätoveeringuid nende kaelal. „Olete Aja või tema isa omad?”

„Sellel reisil oleme fuuriaga, dominus,” vastab Holiday jahedalt. „Aga me oleme teeninud ka tuhaisanda alluvuses.”

„Ahhaa, siis olite eelmisel aastal Deimose lahingus?”

„Jah, dominus. Me olime Grimmusega kaanAluste eelväes, mis saadeti Telemanuseid tapma, enne kui Fabii nende ja Arcose laevad ümber suunas. Minu vend siin pani ühe kuuli vana Kavaxi õlga. Peaaegu võttis ta maha, enne kui Augustus ja Kavaxi naine meie rünnaksalgast läbi murdsid.”

„Oh sa poiss.” Vixus häälitseb heakskiitvalt. „Oleks see vast olnud koleraisk sõjasaak. Oleksid võinud endale näkku veel ühe pisara lisada, leegionär. Olen seda obsidiaanikoera seitsmendaga jahtinud. Tuhaisand pakkus oma orja tagasitoomise eest head hinda.”

Ta tõmbab endale midagi ninna. Kõlab nagu stimmilaks, millesse Tactus nii kiindunud oli. „Kes see siis on?”

Ta peab silmas mind.

Kuulen kõrvus südame kloppimist.

„Kingitus preetor Grimmuselt vahetuskaubaks selle… paki eest, mis ta koju viib,” ütleb Holiday. „Kui te mind mõistate, söör.”

„Pakk. Rohkem nagu pool pakki.” Ta kõkutab omaenda nalja peale. „Keegi, keda ma tean?” Tema käsi puudutab mu kapuutsiserva. Tõmbun eemale. „Ulguja teeks südame soojaks. Kivike? Malts? Ei, liiga pikk.”

„Obsidiaan,” ütleb Trigg kiiresti. „Kui see vaid oleks ulguja.”

„Uh.” Vixus rapsab käe tagasi, justkui oleks kõrvetada saanud. „Oot.” Talle tuleb mõte. „Me paneme ta selle Julii-mõrraga ühte kongi. Las kisklevad õhtusöögi pärast. Mis sa arvad, kolmteist? Tahad nalja saada?”

„Trigg, tee kaamera vagaseks,” ütlen ma oma kapuutsi alt teravalt.

„Mida?” küsib Vixus ümber pöörates.

Plõks. BlokiVäli aktiveerub.

Ma liigun, kohmakalt aga kiiresti. Tõmban käed ahelatest välja, vabastan ühe käega oma varjatud habemenoa ja kisun teise käega maha kapuutsi. Ma torkan Vixust õlga. Lükkan ta vastu seina ja löön peaga näkku. Aga ma pole see, kes ma olin, isegi narkotsi mõju all. Silme ees ujub. Ma komistan. Tema mitte ja enne kui jõuan reageerida, isegi enne kui saan pilku fokuseerida, tõmbab Vixus välja oma habemenoa.

Holiday varjab mind oma kehaga ja lükkab mind kõrvale. Ma kukun maha. Trigg on relva paljastamisel veelgi kiirem, ta rammib oma kuulitulistaja Vixuse avatud suhu. Kuldne tardub, kui vaatab piki metallist püssitoru alla, keel vastu külma otsa. Tema habemenuga peatub vaid sentimeetrite kaugusel Holiday peast.

„Tsss,” sosistab Trigg. „Viska habemenuga käest.” Vixus viskab.

„Mida põrgut sa mõtled?” küsib Holiday minult vihaselt. Ta hingeldab ja aitab mind püsti. Pea käib endiselt ringi. Ma palun vabandust. See oli minust rumal. Rahustan end maha ja vaatan Vixuse poole, kes jõllitab mind õudusega. Mu jalad värisevad ja pean ennast graviTõstuki käsipuud pidi püsti hoidma. Süda taob narkotsi koormusest organismis. Oli rumal üritada võidelda. Oli rumal kasutada segajat. Rohelised operaatorid panevad pildi kokku. Nad saadavad hallid töötlemisruumi uurima. Leiavad laibad.

Ma üritan laialivalguvaid mõtteid kokku koguda. Keskenduda. „Kas Victra on elus?” õnnestub mul küsida. Trigg tõmbab püssi hammastest napilt mööda, et Vixus saaks vastata. Ta ei vasta. Veel mitte. „Kas tead, mis ta mulle tegi?” küsin ma. Ühe kangekaelse hetke järel Vixus noogutab. „Ja ikkagi…” Ma naeran. See venib nagu mõra jääs, kandub edasi, laieneb, valmis tuhandel moel raputama, kuni ma keelde hammustan ja naeru katkestan. „Ja… ja ikkagi jätkub sul julgust lasta mul kaks korda küsida?”

„Ta on elus.”

„Lõikaja… Nad tulevad meile järele. Nad saavad aru, et see on blokeeritud,” ütleb Holiday, vaadates tillukest kaamerasilma tõstuki laes. „Me ei saa plaani muuta.”

„Kus ta on?” Ma väänan habemenuga. „Kus ta on?”

Vixus sisiseb valust. „Tasand 23, kong 2187. Oleks mõistlik mind ellu jätta. Sa võid panna mind tema kongi. Põgeneda. Ma ütlen sulle õige tee, Darrow.” Lihased ja sooned tema kaelanaha all vonklevad ja tõusevad nagu maod liivas. Tema kehas ei ole rasva. „Kahe reeturliku pretoriaaniga sa kaugele ei jõua. Selle mäe sees on terve sõjavägi. Leegionid linnas, orbiidil. Kolmkümmend vääramatut armilist. Kondikihutajad Atika lõunaosas.” Ta nookab väikse šaakali kolju poole oma vormi revääril. „Mäletad neid?”

„Me ei vaja teda,” nähvab Trigg oma püssipäästikut näppides.

„Tõesti?” Vixus itsitab, minu nõrkust nähes tema enesekindlus taastub. „Ja mida sina Olümpose rüütli vastu ette võtad, plekkpott? Või oota. Neid on siin kaks, kas pole?”

Holiday vaid norsatab. „Sama, mida sinagi, kuldkihar. Põgeneme.”

„Tasand 23,” ütlen ma Triggile.

Trigg vajutab graviTõstuki juhtimispulti ja kaldub meie põgenemisteelt kõrvale. Ta tõmbab andmetahvlist kaardi ja uurib seda põgusalt Holidayga. „Kong 2187 on… siin. Seal on kood. Kaamerad.”

„Evak jääb liiga kaugele.” Holday suu läheb pingule. „Kui sinna läheme, oleme küpsed.”

„Victra on mu sõber,” ütlen ma. Ja ma arvasin, et ta on surnud, aga kuidagi õnnestus tal oma õe kuulide kiuste ellu jääda. „Ma ei jäta teda.”

„Meil ei ole valikut,” ütleb Holiday.

„Alati on valik.” Sõnad kõlavad mannetult, isegi minu jaoks.

„Vaata ennast, mees. Sa oled kest!”

„Jäta ta rahule, Holi,” ütleb Trigg.

„See kuldne mõrd ei kuulu meie hulka! Ma ei sure tema eest.”

Aga Victra oleks minu eest surnud. Pimeduses mõtlesin ma tema peale. Lapseliku rõõmu peale tema silmis, kui talle Šaakali kabinetis Petrichor’i pudeli andsin. „Ma ei teadnud. Darrow, ma ei teadnud,” oli viimane asi, mis ta mulle ütles, kui Roque meid reetis. Surm ümberringi, endal kuulid seljas ja kõik, mis ta tahtis, oli see, et ma temast lõpus hästi mõtleksin.

„Ma ei jäta oma sõpra maha,” kordan kramplikult.

„Ma järgnen sulle,” venitab Trigg. „Mida iganes käsid, Lõikaja. Mina olen valmis.”

„Trigg,” sosistab Holiday. „Ares ütles…”

„Ares ei ole läbimurret teinud.” Trigg noogutab minu poole. „Tema suudab seda. Me järgneme talle.”

„Ja kui oma võimaluse maha magame?”

„Siis teeme uue.”

Holiday silmad klaasistuvad ja ta liigutab oma suuri lõugu. Ma tean seda pilku. Ta ei näe oma venda nii nagu mina. Ta ei ole nuuskur ega tapja. Holidayle on ta poiss, kellega koos ta üles kasvas.

„Hästi. Ma olen nõus,” ütleb ta vastumeelselt.

„Mis me vääramatuga teeme?” küsib Trigg.

„Ta sisestab koodi ja jääb elama,” ütlen ma. „Tulistage teda, kui ta midagi üritab.”

Väljume tõstukist 23. tasandil. Mul on jälle kapuuts peas, nii et Holiday peab mind edasi talutama, kui Vixus justkui meid kongi saates kõige ees kõnnib, Trigg püssiga varmalt tema kannul. Koridorid on vaiksed. Meie sammud kajavad. Ma ei näe kapuutsi varjust välja.

„Siin see on,” ütleb Vixus, kui ukseni jõuame.

„Löö kood sisse, sitapea,” käsib Holiday.

Vixus kuuletub ja uks läheb suhinal lahti. Meie ümber kaigub müra. Kohutav ragin varjatud kõlaritest. Kong on jääkülm, kõik valgeks pleekunud. Lagi lõkendab nii eredast valgusest, et ma ei saa isegi otse selle poole vaadata. Kongi kõhnunud asukas lamab nurgas, jalad looteasendisse kõverdatud, seljaga minu suunas. Selg vanadest põletustest kirjatud ja piitsahoopidest triibuline. Heleblondide juuste sasi on kõik, mis naist lõõmava valguse eest varjab. Ma ei tunneks teda ära, kui abaluude vahel selgroo ülaosas poleks kahte kuuliarmi.

„Victra!” karjun ma üle müra. Ta ei kuule mind. „Victra!” karjun uuesti ja just sel hetkel müra vaibub, asendudes kõlarites südamelöökidega. Nad piinavad teda helide, valgusega. Aistingutega. Risti vastupidi minu kuritarvitamisele. Võimeline mind nüüd kuulma, keerab ta pea minu poole. Kuldsed silmad piiluvad juustepusast metsikult välja. Ma isegi ei tea, kas ta tunneb mu ära. Julgus, millega Victra varem oma alastust kandis, on kadunud. Ta katab end kaitsetult. Hirmunult.

„Tõsta ta jalule,” ütleb Holiday, lükates Vixuse kõhuli. „Me peame minema.”

„Ta on halvatud…” ütleb Trigg. „Kas pole?”

„Persse. Siis kanname teda.”

Trigg liigub kiiresti Victra poole. Ma takistan teda, laksates käega talle vastu rinda. Isegi sellisena võib Victra tal käed küljest rebida. Ma tean õudu, mida tundsin, kui mind mu august välja tiriti, ja liigun aeglaselt tema poole. Mu enese hirm taandub aju sügavustesse ja asendub vihaga selle üle, mida tema lihane õde talle tegi. Teadmisega, et see on minu süü.

„Victra, see olen mina. Darrow.” Ta ei anna millegagi märku, et kuulis mind. Ma kükitan tema kõrvale. „Me viime su siit minema. Kas me saame sind…”

Ta ründab mind. Viskudes kätega ette. „Võta oma nägu eest,” kisendab ta. „Võta oma nägu eest!” Ta tõmbleb, kui Holiday ette sööstab ja klopperi talle alaselga surub. Elektrist ei piisa.

„Maha!” karjub Holiday. Victra lööb teda duroplastist soomusrüü rinnaturvise keskele ja paiskab halli mitu meetrit eemale vastu seina. Trigg tulistab talle kaks rahustit kintsu oma mitmikpüssiga, universaalse karabiiniga. Need panevad ta kiiresti pikali. Aga ikka lõõtsutab ta maas, vaatab mind pilukil silmade vahelt, kuni teadvuse kaotab.

„Holiday…” alustan ma.

„Olen kombes,” mühatab Holiday end püsti ajades. Rinnaturvise keskel on rusikasuurune mõlk. „Lillutaja oskab lüüa,” ütleb Holiday mõlki imetledes.

„Julii geneetika,” pomiseb Trigg. Ta hiivab Victra õlgadele ja järgneb Holidayle tagasi koridori, kui too mulle nähvab, et neile järele kiirustaksin. Me jätame Vixuse kõhuli kongi. Elusana, nagu lubasin.

„Me leiame sind üles,” ütleb ta istuli tõustes, kui ma ust lähen sulgema. „Sa tead, et leiame. Ütle väiksele Sevrole, et me tuleme. Üks Barca maas. Üks jäänud.”

„Mis sa ütlesid?” küsin ma.

Ma astun äkitselt tagasi kongi ja tema silmades välgatab hirm. Küllap sama hirm, mida tundis Lea palju aastaid tagasi, kui end pimeduses peitsin, samal ajal kui Antonia ja Vixus teda piinasid, et mind välja meelitada. Ta naeris, kui Lea veri samblasse imendus. Ja siis, kui mu sõbrad aias surid. Ta tahab, et ma teda nüüd säästaksin, et saaks hiljem uuesti tappa. Halastus on kurjusele söödaks.

Mu habemenuga vonkleb lõikeTeraks.

„Palun,” anub ta nüüd, kitsaste huulte värisedes, nii et näen temas ka poissi, kes nüüd mõistab, et tegi vea. Keegi kuskil ikka veel armastab teda. Mäletab teda kui üleannetut last või hällis magamas. Kui ta vaid oleks selleks lapseks jäänud. Kui me kõik oleksime. „Ole mõistlik. Darrow, sa ei ole mõrtsukas. Sa ei ole Titus.”

Südametuksete heli ruumis muutub sügavamaks. Valge valgus joonistab välja Vixuse silueti.

Ta tahab kaastunnet.

Minu kaastunne kadus pimedusse.

Punaste lauludes on kangelased armulikud, auväärsed. Nad lasevad inimestel elada, nagu mina lasin Šaakalil elada, et võiksid jääda patust määrimata. Lase kaabakal olla see, kes on paha. Lase tal riietuda musta, keera talle selg ja anna võimalus end pussitada, et saaksin ringi pöörata ja ta tappa, tundes rahuldust ilma süümepiinadeta. Aga see ei ole laul. See on sõda.

„Darrow…”

„Ma tahan, et saadaksid Šaakalile sõnumi.”

Ma lõikan Vixuse kõri lõhki. Ja kui ta maha variseb ja elust tühjaks jookseb, siis tean, et ta kardab, sest teisel pool ei oota teda midagi. Ta koriseb. Niutsub, enne kui sureb. Ja ma ei tunne midagi.

Ruumi südamelöökidest hakkavad üle ulguma häiresireenid.