Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 3

Kuldsed

OCTAVIA AU LUNE Ühiskonda valitsev suverään

LYSANDER AU LUNE Octavia lapselaps, Lune’ide koja pärija

ADRIUS AU AUGUSTUS / ŠAAKAL Marsi arheKuberner, Virginia kaksikvend

VIRGINIA AU AUGUSTUS / MUSTANG Adriuse kaksikõde

MAGNUS AU GRIMMUS / TUHAISAND Suverääni arheImperaator, Aja isa

AJA AU GRIMMUS Mererüütel, suverääni peaihukaitsja

CASSIUS AU BELLONA Koidurüütel, suverääni ihukaitsja

ROQUE AU FABII Mõõgaarmaada imperaator

ANTONIA AU SEVERUS-JULII Victra poolõde, Agrippina tütar

VICTRA AU JULII Antonia poolõde, Agrippina tütar

KAVAX AU TELEMANUS Telemanuste koja juht, Daxo isa

DAXO AU TELEMANUS Kavaxi pärija ja poeg, Paxi vend

ROMULUS AU RAA Raade koja juht, Io arheKuberner

LILATH AU FARAN Šaakali kaaslane, kondikihutajate juht

CYRIANA AU TANUS / OHAKAS Endine ulguja, nüüd kondikihutajate leitnant

VIXUS AU SARNA Endine Marsi koja liige, kondikihutajate leitnant

Kesk- ja alamVärvid

TRIGG TI NAKAMURA Leegionär, Holiday vend, hall

HOLIDAY TI NAKAMURA Leegionär, Triggi õde, hall

REGULUS AG SUN / ELAVHÕBE Ühiskonna rikkaim mees, hõbedane

ALIA LUMEVARBLANE Valküüride kuninganna, Ragnari ja Sefi ema, obsidiaan

VAIKNE SEFI Valküüride väepealik, Alia tütar, Ragnari õde

ORION XE AQUARII Laevakapten, sinine

Arese pojad

DARROW LYKOSEST / LÕIKAJA Augustuste koja endine piigimees, punane

SEVRO AU BARCA / KÄÄBUS Ulguja, kuldne

RAGNAR VOLARUS Uus ulguja, obsidiaan

TANTSIJA Arese leitnant, punane

MICKEY Voolija, violett

Ma tõusen pimedusse, eemale aiast, mida nad niisutasid mu sõprade verega. Minu kõrval külmal metalltekil lamab surnult mu naise tapnud kuldmees, omaenese poja käe läbi vagaseks tehtud.

Sügistuul keerutab juukseid. Minu all müriseb laev. Kauguses rebestavad ööd kiiskavoranžid hõõrdeleegid. Telemanused laskuvad orbiidilt mind päästma. Parem oleks, kui nad ei tuleks. Parem oleks lasta pimedusel mind võtta ja lubada raisakotkastel mu halvatud keha kohal kiselda.

Selja taga kaikuvad vaenlase hääled. Kõrguvad inglinäoga deemonid. Väikseim neist kummardub. Silitab mu pead, oma surnud isa poole alla vaadates.

„Nii lõpeb see lugu alati,” ütleb ta mulle. „Mitte su karjetega. Mitte su raevuga. Vaid su vaikimisega.”

Roque, minu reetur, istub nurgas. Ta oli mu sõber. Oma värvi kohta liiga lahke südamega. Nüüd keerab ta pead ja ma näen tema pisaraid. Kuid need ei ole määratud mulle. Need on määratud kõigele, mille ta on kaotanud. Neile, kelle ma olen temalt ära võtnud.

„Ei mingit Arest, kes sind päästaks. Ei mingit Mustangi, kes sind armastaks. Sa oled üksi, Darrow.” Šaakali silmad on eemalviibivad ja malbed. „Nagu mina.” Ta tõstab üles musta, silmaavadeta suukorviga maski ja kinnitab mulle näo ette. Kustutades mu pilgu. „See lugu lõpeb nii.”

Minu murdmiseks on ta maha löönud need, keda armastan.

Aga nendes, kes elavad, on ikka veel lootust. Sevros. Ragnaris ja Tantsijas. Ma mõtlen kõigist oma rahva hulgas, kes on mõistetud pimedusse. Kõigist värvidest kõigis maailmades, kes on kütkeis ja ahelais, et kuldsed saaksid valitseda, ja ma tunnen põletavat raevu pimedas õõnsuses, mille ta mu hinge on uuristanud. Ma ei ole üksi. Ma ei ole tema ohver.

Nii et näidaku pealegi, milleks ta on võimeline. Ma olen Lõikaja.

Ma oskan kannatada.

Ma tunnen pimedust.

See ei lõpe nii.