Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 6

Lagi avaneb. Valgus põletab silmi. Ma pigistan need kinni, kui kongipõrand üles tõuseb, kuni see klõpsatades peatub ja ma laman alasti lamedal kivipinnal. Lükkan jalad sirgu ja ahmin õhku, valust peaaegu minestades. Liigesed raksuvad. Sõlme läinud kõõlused keerduvad lahti. Ma sunnin end vastu teravat valgust silmi avama. Need täituvad pisaratega. On nii ere, et tajun ümbritsevast maailmast vaid pleekinud välgatusi.

Mind ümbritsevad võõraste häälte katked. „Adrius, mis see on?”

„… kas ta on kogu aja seal sees olnud?”

„Milline hais…”

Ma leban kivil. See ulatub kummalegi poole minu ümber. Must, sinise ja purpurse säbruline nagu kreooni mardikas. Põrand? Ei. Ma näen tasse. Alustaldrikuid. Kohvikäru. See on laud. See oligi mu vangla. Mitte mõni võigas kuristik. Kõigest meetrilaiune, kaheteistkümne meetri pikkune õõnsa südamikuga marmorplaat. Igal õhtul on nad söönud sentimeetrite kaugusel minust. Nende hääled kauged sosinad, mida ma pimeduses kuulsin. Minu ainsateks kaaslasteks nende lauahõbeda ja taldrikute klirin.

„Barbaarne…”

Nüüd ma mäletan. See on laud, mille taga Šaakal istus, kui külastasin teda pärast raudvihmas saadud vigastustest paranemist. Kas ta plaanis mu vangistamist juba siis? Kui nad mind siia panid, kandsin kapuutsi. Arvasin, et olen tema kindluse sisemuses. Aga ei. Nende õhtusööke eraldas minu põrgust kolmkümmend sentimeetrit.

Vaatan oma pea kõrval oleva kohvikandiku kohalt üles. Keegi silmitseb mind. Neid on mitu. Ma ei näe neid läbi pisarate ja vere oma silmis. Ma vingerdan eemale, tõmbun kerra nagu esmakordselt üles kaevatud pime mutt. Liiga segaduses ja hirmunud, et mäletada uhkust või viha. Aga ma tean, et ta silmitseb mind. Šaakal. Lapselik nägu saledas kehas, liivakarva juuksed küljele kammitud. Ta köhatab kurgu puhtaks.

„Austatud külalised. Lubage esitleda vangi L17L6363.”

Tema nägu on korraga nii taevas kui põrgu.

Näha teist inimest…

Teada, et ma ei ole üksi…

Aga seejärel meenutada, mida ta mulle on teinud… see rebib mul hinge seest.

Teised hääled voogavad ja paisuvad, on oma valjuses kurdistavad. Ja isegi niiviisi keras olles tunnen midagi nende lärmist enamat. Midagi loomulikku ja leebet ja südamlikku. Midagi, mida ma pimeduse sõnul enam kunagi ei pidanud tundma. See tilgub pehmelt läbi avatud akna ja suudleb mu nahka.

Hilissügisene iil lõikub minu räpa lihakasse ja niiskesse lehka ning ma mõtlen, et kuskil silkab läbi lume ja puude laps, vedades käsi mööda puukoort ja männiokkaid, juuksed puumahlased. Tean, et sellist mälestust pole mul kunagi olnud, aga tunnen, et pidanuks olema. See on elu, mida ma oleksin tahtnud. Laps, kes mul oleks võinud olla.

Ma nutan. Mitte enda, vaid rohkem poisi pärast, kes arvab, et elab maailmas, kus Ema ja Isa on suured ja tugevad kui mäed. Kui ma vaid saaksin olla taas nii süütu. Kui ma vaid teaksin, et see hetk ei ole pettus. Aga see on. Šaakal ei anna midagi ilma, et ära võtaks. Varsti saab valgusest mälestus ja pimedus naaseb. Ma hoian silmi kõvasti kinnipigistatult ja kuulan, kuidas veri näolt kivile tilgub, ning ootan pööret.

„Kolepõrgu, Augustus. Oli see tõesti vajalik?” nurrub kassilik tapja. Kähisev aktsent mattunud Luna veniva häälduse alla, omandatud Palatinuse künka õukonnas, kus võisteldakse selles, mis kellele kõige vähem muljet avaldab. „Ta lõhnab nagu surm.”

„Käärinud higi ja surnud nahk magnetraudade all. Kas näete kollakat koorikut tema käsivartel, Aja?” tähendab Šaakal. „Siiski, ta on terve ja teie voolijate jaoks valmis. Kõigest hoolimata.”

„Te tunnete meest paremini kui mina,” ütleb Aja kellelegi teisele. „Veenduge, et see on tema. Mitte mõni petis.”

„Kas te kahtlete minu sõnades?” küsib Šaakal. „Te haavate mind.”

Ma võpatan, kui tajun kellegi lähenemist.

„Olge nüüd. Selleks vajaksite südant, arheKuberner. Ja teil on palju andeid, aga kardan, et sellest elundist olete küll ilma, mis ilma.”

„Te olete ülemäära lahke.”

Lusikad kõlksuvad vastu portselani. Kostab köhatusi. Ma igatsen kõrvad kinni katta. Nii palju helisid. Nii palju infot.

„Nüüd lööb punane temas tõesti välja.” Külm, haritud naisehääl Marsi põhjaosast. Järsem kui Luna aktsent.

„Just nii, Antonia!” vastab Šaakal. „Ma olen tahtnud näha, milliseks ta on muutunud. Aureaatide sugukonna liige ei saaks kunagi olla nii rikutud kui see olend siin meie ees. Teate, enne kui ma ta sinna sisse panin, palus ta minult surma. Hakkas sellepärast nutma. Irooniline on see, et ta oleks saanud end iga hetk tappa. Aga ei tapnud, sest mingi osa temast nautis seda auku. Kaua aega tagasi kohanesid punased pimedusega, kas teate. Nagu vaglad. Nende ruskel rassil pole mingit uhkust. Ta tundis end seal all koduselt. Rohkem kui kunagi meiega.”

Nüüd meenub mulle vihkamine.

Ma avan silmad ja annan märku, et näen neid. Kuulen neid. Aga kui silmad lahti teen, ei püüa mu pilku mitte vaenlane, vaid talvine vaade, mis kuldsete taga avanevates akendes laiub. Atika seitsmest mäetipust kuus sätendab hommikuvalguses. Kivi ja lund ehivad metallist ja klaasist hooned, mis haigutavad üles sinitaevasse. Sillad õmblevad tipud kokku. Sajab kerget lund. Minu lühinägelikele koopasilmadele on see hägune miraaž.

„Darrow?” Ma tunnen seda häält. Keeran pisut pead, et näha ühte tema mõhnalist käelaba lauaserval. Ma põrkan eemale, arvates, et ta lööb mind. Ei löö. Aga käe keskmine sõrm kannab Bellonade kuldset kotkast. Perekonna, mille ma hävitasin. Teine laba kuulub käsivarrele, mille ma Lunal otsast lõikasin, kui viimati duelli pidasime; sellele, mille voolija Zanzibar ümber tegi. Neid sõrmi ümbritseb kaks Marsi koja hundipealist sõrmust. Üks kuulub mulle. Teine talle. Kumbki neist on väärt noore kuldse elu. „Kas mäletate mind?” küsib ta.

Ma küünitan üles, et talle otsa vaadata. Võin ju olla murtud, aga Cassius au Bellona on ajasõjast tuhmumata. Ta tuksleb elust, kaugelt ilusam kui mälupildid edasi anda suudaksid. Üle kahe meetri pikk. Mähitud koidurüütli valgesse ja kuldsesse rüüsse, lokkis juuksed läikivad nagu langeva tähe jälg. Tema lõug on raseeritud ja nina hiljutisest murdumisest veidi kõver. Tema pilku kohates teen kõik selleks, et mitte nuuksuma kukkuda. Ta vaatab mind nukral, peaaegu õrnal moel. Mis vari iseendast pean ma küll olema, et teenida kaastunnet mehelt, keda nii sügavalt olen haavanud.

„Cassius,” pomisen ma, ainsa eesmärgiga öelda seda nime. Rääkida teise inimesega. Olla kuuldud.

„Ja edasi?” küsib Aja au Grimmus Cassiuse selja tagant. Kõige vägivaldsem suverääni fuuriatest kannab sama soomusrüüd, mida nägin tal seljas meie esimesel kohtumisel Luna südakindluse tornis, ööl, mil Mustang päästis minu ja Aja peksis surnuks Quinni. See on kulunud. Lahinguist märgitud. Hirm saab vihkamisest võitu ja taas pööran pilgu tumedanahaliselt naiselt kõrvale.

„Ta on ikkagi elus,” ütleb Cassius vaikselt. Ta ründab Šaakalit. „Mida te temaga tegite? Need armid…”

„Minu arvates on see ilmselge,” ütleb Šaakal. „Ma põrmustasin Lõikaja.”

Lõpuks ometi vaatan ma habemenärust mööda alla oma keha poole, et näha, mida ta silmas peab. Ma olen laip. Luine ja kahvatu. Ribid kerkivad välja nahast, mis on õhem kui kirme kuuma piima pinnal. Peenikestest jalgadest tükivad esile põlved. Varbaküüned on kasvanud pikaks ja kaarduvaks. Šaakali piinamise armid kirjavad ihu. Lihas on närbunud. Ja kõhust kerkivad välja torud, mis mind pimeduses elus hoidsid, mustad ja soonilised nabanöörid mind ikka veel kongipõranda külge ankurdamas.

„Kui kaua ta seal oli?” küsib Cassius.

„Kolm kuud ülekuulamist, seejärel üheksa kuud üksikvangistust.”

„Üheksa…”

„Nii nagu peab. Sõja tõttu ei tohiks me kujundlikkust hüljata. Me ei ole ju mingid metslased, mis, Bellona?”

„Cassiuse tundeid on riivatud, Adrius,” ütleb Antonia oma kohalt Šaakali kõrval. See naine on otsekui mürgiõun. Särav ja ere ja paljulubav, aga südamikuni mäda ja vähkkasvajat täis. Ta tappis instituudis mu sõbra Lea. Lasi omaenese emale kuuli pähe ja seejärel veel kaks oma õe Victra selgroogu. Nüüd on ta mestis Šaakaliga, mehega, kes ta instituudis risti lõi. On vast maailm. Antonia taga seisab tumedanahaline Ohakas, kunagine ulguja, kes šaakali pea kujulise vimpli järgi rinnal on nüüd Šaakali kondikihutajate liige. Ta vaatab põrandale, mitte mulle otsa. Tema kapten on kiilaspäine Lilath, kes istub Šaakali paremal käel. Instituudist saadik Šaakali isiklik lemmikmõrvar.

„Palun vabandust, kui ma ei näe langenud vaenlase piinamisel mingit mõtet,” vastab Cassius. „Eriti kui ta on andnud kogu info, mis tal anda on.”

„Mõtet?” Šaakal põrnitseb teda tasasel pilgul, kui seletab. „Selle mõte on karistus, mu heamees. See… asi arvas, et kuulub meie hulka. Nagu oleks ta võrdne, Cassius. Meist isegi üle. Ta pilkas meid. Magatas minu õde. Naeris meie üle ja lollitas meid, enne kui ta avastasime. Ta peab teadma, et tema kaotus ei olnud juhus, vaid paratamatus. Punased on alati olnud väiksed riukalikud olendid. Ja tema, mu sõbrad, on selle kehastus, mis nad tahavad olla, milleks nad saavad, kui me neid laseme. Nii et ma lasin ajal ja pimedusel teha ta ümber selleks, kes ta tegelikult on. Homo flammeus, kui kasutada uut klassifikatsioonisüsteemi, mille nõukogule esitasin. Evolutsiooni ajajoonel vaevalt erinev Homo sapiens’ist. Kõik ülejäänu oli vaid mask.”

„Te peate silmas, et ta tegi lolliks teid,” lahkab Cassius, „kui teie isa eelistas oma vereliini pärijale voolitud punast? Vaat, mis see on, Šaakal. Armastusest ilmajäänud ja soovimatu poisi tujukas häbi.”

Šaakal võpatab selle peale. Aja on oma noore kaaslase tooniga samavõrd rahulolematu.

„Darrow võttis Julianuselt elu,” ütleb Antonia. „Siis tappis teie perekonna. Cassius, ta saatis tapjad teie vereliini lapsi veristama, kui nad end Olympos Monsil peitsid. Huvitav, mida teie ema sellest haletsusest arvaks.”

Cassius ignoreerib neid, jõnksatades pead roosade poole seina ääres. „Tooge vangile tekk.”

Nad ei liiguta.

„Millised kombed. Isegi teil, Ohakas?” Too ei vasta. Põlgliku norsatusega võtab Cassius seljast oma valge keebi ja mähib selle minu väriseva keha ümber. Hetkeks ei ütle keegi midagi, teost sama rabatud kui mina.

„Tänan,” kraaksatan ma. Aga ta vaatab mu sisse langenud näost kõrvale. Haletsus ei ole andestus, ega tänulikkus pattude andeksand.

Lilath norsatab naerma ilma oma keedetud koolibrimunade kausilt pilku tõstmata. Ta neelab mune nagu komme. „Ühel hetkel muutub au iseloomuveaks, koidurüütel.” Šaakali kõrval istudes piilub kiilas naine üles Aja poole, silmad nagu Veenuse maa-aluste merede angerjal. Veel üks muna lupsab alla. „Vanamees Arcos sai seda omal nahal tunda.”

Aja ei vasta, tema kombed on veatud. Aga naise sees hiilib surmavaikus; vaikus, mida mäletan hetkedest enne seda, kui ta tappis Quinni. Lorn õpetas teda tera kasutama. Talle ei meeldi näha, et mehe nime pilgatakse. Lilath neelab ahnelt veel ühe muna, ohverdades kombed solvangule.

Liitlaste vahel on vaenulikkust. Nagu alati nendesuguste puhul. Aga see lõhe vanade kuldsete ja Šaakali kaasaegsema tõu vahel näib olevat täiesti uus.

„Me oleme siin kõik sõbrad,” ütleb Šaakal naljatlevalt. „Talitsege ennast, Lilath. Lorn oli raudkuldne, kes lihtsalt valis vale poole. Niisiis, Aja, ma olen uudishimulik. Kas te kavatsete ta endiselt lahata, nüüd kui minu aeg Lõikajaga on läbi?”

„Jah,” vastab Aja. Poleks siiski pidanud Cassiust tänama. Tema au ei ole tõeline. See on kõigest sanitaarne. „Zanzibar tunneb huvi, kuidas ta on tehtud. Tal on omad teooriad, aga ta ootab kärsitult näidiseksemplari. Me lootsime üles leida voolija, kes seda tegi, aga arvame, et ta hukkus Katos, Alcidalia provintsis raketitabamuses.”

„Või nad tahavad, et te nii arvaksite,” ütleb Antonia.

„Kord oli ta teil juba käes, kas pole?” küsib Aja teravalt.

Šaakal noogutab. „Tema nimi on Mickey. Kaotas pärast litsentseerimata aureaadi sünni voolimist litsentsi. Vanemad püüdsid oma last eksponeerimisest päästa. Igatahes, pärast seda spetsialiseerus ta ebaseaduslikele õhu ja vee rõõmumodikatele. Tal oli Yorktonis voolimiskoda, enne kui pojad ta erilisema töö jaoks värbasid. Darrow aitas tal minu vahi alt põgeneda. Kui minu arvamust teada tahate, on ta ikka veel elus. Minu operatiivtöötajate sõnul on ta Tinoses.”

Aja ja Cassius vahetavad pilgu.

„Kui teil on Tinose kohta juhtlõng, peate seda meiega kohe jagama,” ütleb Cassius.

„Mul ei ole veel midagi kindlat. Tinos on hästi peidetud. Ja me peame veel tabama ühe nende laevakapteni… elusalt.” Šaakal rüüpab kohvi.

„Aga rauad on tules ja teie saate tulemustest esimesena teada. Kuigi ma arvan, et minu kondikihutajad tahaksid ulgujatest esimesena matti võtta. Kas pole, Lilath?”

Ma üritan end selle nime nimetamisel rahulikuks sundida. Aga see on raske. Nad on elus. Vähemalt mõned neist. Ja nad valisid kuldsete asemel Arese pojad…

„Jah, söör,” ütleb Lilath mind uurides. „Me naudiksime tõelist jahti. Punase leegioni ja teiste mässajatega võitlemine on tüütu, isegi hallide jaoks.”

„Suverään vajab meid niikuinii kodus, Cassius,” ütleb Aja. Pöördub siis Šaakali poole: „Me lahkume kohe, kui mu kolmeteistkümnes on Golan Basinil laagri kokku pannud. Tõenäoliselt hommikuks.”

„Te viite oma leegionid tagasi Lunale?”

„Ainult kolmeteistkümnenda. Ülejäänud jäävad teie järelevalve alla.”

Šaakal on üllatunud. „Minu järelevalve alla?”

„Laenuks, kuni see… Tõus on täielikult summutatud.” Ta peaaegu sülitab selle sõna välja. Minu kõrvadele uue. „See on märk suverääni usaldusest. Te teate, et ta on teie siinsete edusammudega rahul.”

„Hoolimata teie meetoditest,” lisab Cassius, saades Aja tüdinud pilgu osaliseks.

„Noh, kui te hommikul lahkute, siis peaksite muidugi minuga täna õhtustama. Ma olen tahtnud arutada teatud… meetmeid seoses Serva mässajatega.” Šaakal on ebamäärane, sest mina kuulan pealt. Info on tema relv. Andes mõista, et sõbrad reetsid mu. Kunagi täpsustamata, kes. Poetades vihjeid ja juhtlõngu piinamise ajal, enne kui mind pimedusse saadeti. Hall ütlemas, et õde ootab teda salongis. Šaakali sõrmed lõhnamas nagu vahustatud chai tee, tema õe lemmikjook. Kas Mustang teab, et ma olen siin? Kas ta on selle laua taga istunud? Šaakal patrab ikka edasi. Raske on hääli jälgida. Nii palju on vaja lahti kodeerida. Liiga palju.

„… Ma lasen meestel Darrow’ reisi ajaks puhtaks teha ja pärast meie arutelu võime pidada Trimalchio väärilise pidusöögi. Ma tean, et Voloxitel ja Corialustel oleks hea meel teid jälle näha. Sellest on kaua aega, kui viibisin nii kõrgeaulises seltskonnas nagu kaks Olümpose rüütlit. Te olete nii tihti välitöödel, ringlete mööda provintse, jahite tunnelites ja meredes ja getodes. Millal te viimati korralikult einestasite, ilma et oleksite pidanud kartma öist rünnakut või enesetapupommitajaid?”

„Ammu,” tunnistab Aja. „Võtsime vastu vendade Rathide küllakutse, kui Thessaloníkist läbi läksime. Pärast nende… käitumist lõvivihmas olid nad väga agarad näitama oma lojaalsust. See oli… rahutuks tegev.”

Šaakal naerab. „Kardan, et minu õhtusöök on võrreldes sellega igav. Viimasel ajal puha poliitikud ja sõdurid. Nagu arvata võite, on see koleraisk sõda minu seltsielu tunduvalt pidurdanud.”

„Kindel, et põhjuseks ei ole teie kuulsus võõrustajana?” küsib Cassius. „Või teie toiduvalik?”

Aja ohkab, püüdes varjata oma lõbusust. „Kombed, Bellona.”

„Ärge kartke… meie kodade vahelist vaenu on raske unustada, Cassius. Aga praegusel ajal peame leidma ühise keele. Kuldsete huvides.” Šaakal naeratab, kuigi ma tean, et sisimas kujutleb ta end nende mõlema päid nüri noaga maha nüsimas. „Pealegi on meil kõigil olnud oma liivakastinägelused. Ma ei tunne põrmugi häbi.”

„On veel üks asi, mida tahtsime arutada,” ütleb Aja.

Nüüd on Antonia kord ohata. „Ma ütlesin teile, et nii juhtub. Mida meie suverään nüüd nõuab?”

„See on seotud sellega, mida Cassius enne mainis.”

„Minu meetodid,” kinnitab Šaakal.

„Jah.”

„Ma arvasin, et suverään on rahutegevusega päri.”

„Ta ongi, aga…”

„Ta palus korda. Olen selle taganud. Heelium-3 voolab jätkuvalt, tootmine on vähenenud pelgalt kolm koma kaks protsenti. Tõus on lämbumas; Ares leitakse varsti üles ning Tinos ja kõik muu jääb selja taha. Fabii on see, kes võtab oma…”

Aja segab vahele. „Asi on karistussalkades.”

„Ah.”

„Ja hävitusprotokollides, mida mässumeelsetes kaevandustes olete algatanud. Ta on mures, et teie meetodite karmus alamPunaste suhtes tekitab varasemate propaganda tagasilöökidega sarnase vastureaktsiooni. Palatinuse künkal on toimunud pommitamisi. Maa latifundiumides streike. Isegi proteste südakindluse enda värava all. Vastuhaku vaim on elus. Aga see on mõranenud. Nii peab see jäämagi.”

„Ma kahtlen, et me pärast obsidiaanide sisse saatmist palju proteste näeme,” ütleb Antonia enesega rahulolevalt.

„Sellegipoolest…”

„Pole mingit ohtu, et minu taktika jõuaks avalikkuse silme ette. Poegade võime oma sõnumit propageerida on kohitsetud,” ütleb Šaakal. „Mina kontrollin nüüd sõnumit, Aja. Rahvas teab, et see sõda on juba kaotatud. Nad ei näe kunagi ühtegi pilti surnukehadest. Ei heida ühtegi pilku hävitatud kaevandusele. Nad näevad edasi punaste rünnakuid tsiviilsihtmärkidele. KeskVärvi ja ülemVärvi surnud lapsi koolides. Avalikkus on meiega…”

„Ja kui nad siiski näevad, mida te teete?” küsis Cassius.

Šaakal ei vasta kohe. Selle asemel kutsub ta kõrvalasuva elutoa diivanilt kohale poolalasti roosa. Tüdruk – vaevu vanem, kui oli Eo – astub tema kõrvale ja vahib alandlikult maha. Tema silmad on roosad kui kvarts, hõbevioletsed juuksed langevad palmikutes alla paljale alaseljale. Ta kasvatati neid koletisi lõbustama ja ma kardan teada, mida tema malbed silmad on näinud. Mu valu tundub äkitselt nii väike. Hullus minu meeltes nii vaikne. Šaakal silitab tüdruku nägu ja ikka veel mulle otsa vaadates pistab sõrmed talle suhu, kangutades hambad lahti. Ta liigutab tüdruku pead oma köndiga, nii et ma näeksin, seejärel nii, et näeksid Aja ja Cassius.

Tüdrukul ei ole keelt.

„Ma tegin seda ise, kui ta kaheksa kuud tagasi võtsime. Ta üritas ühes Agea pärliklubis mõrvata minu kondikihutajat. Ta vihkab mind. Tahab üle kõige maailmas näha mind maa sees mädanemas.” Ta laseb tüdruku näo lahti, rapsab kabuurist relva ja surub tüdruku käte vahel. „Tulista mulle pähe, Calliope. Kogu selle häbi pärast, mida sulle ja sinusugustele kaela olen toonud. Lase käia. Ma võtsin sinult keele. Sa mäletad, mis ma sinuga raamatukogus tegin. See juhtub ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.” Ta viib käe tagasi tüdruku näo juurde, pigistades tolle habrast lõuga. „Ja uuesti. Vajuta päästikule, sa väike libu. Vajuta!” Roosa väriseb hirmust ja viskab relva põrandale, langedes põlvili, et teda jalgadest emmata. Šaakal seisab heldelt ja armastavalt tema kohal, puudutades käega tema pead.

„Kuss, kuss, Calliope. Sa olid tubli. Sa olid tubli.” Šaakal pöördub Aja poole. „Avalikkusele on mesi alati parem kui äädikas. Aga nende jaoks, kes kasutavad sõdimisel riukaid, mürki, sabotaaži rentslis ja õudu tänavatel ning näksivad meid nagu prussakad öösel, on hirm ainus meetod.” Tema pilk leiab minu oma. „Hirm ja hävitamine.”