Читать книгу Koidutäht - Pierce Brown - Страница 12

Ma olen üksi, kaugel õudusest, seisan kaalutu ja puhtana sambla ja mulla järele lõhnaval teel. Mu jalad puudutavad maad, aga ma ei tunne seda talla all. Mõlemal pool laiub tuulest piitsutatud rabarohi. Taevas sähvib välk. Mu kätel ei ole märgistusi ja need libisevad mööda munakivimüüri, mis mõlemal pool kaugusse lookleb. Millal ma kõndima hakkasin? Kuskilt eemalt tõuseb lõkkesuitsu. Ma lähen mööda teed edasi, aga tunnen, et mul ei ole valikut. Künka tagant hüüab mind hääl.

Oh haud ja abielukamber, õõnes koda, mis igavest valvab mu teed. Sinna, kus omaksed ootavad ees, kelle Persephone viind varjuderiiki. Kõigist viimane, ränkraske mu saatus, laskun enne, kui möödas on viimane tund. Ometi hällitan lootust: rõõmustab mind nähes isa ja sina, ema, ning vennas ka. Omaenese käega ju pesin te elutuid kehasid.^[1.]

See on mu onu hääl. On see org? On see tee, mida mööda surma eel astun? Ei saa olla. Orus ei ole valu, aga minu keha valutab. Jalgades torgib. Ikka veel kuulen kaugel ees tema häält, mis meelitab mind läbi udu. Mehe häält, kes õpetas mind pärast isa surma tantsima, kes valvas mind ja saatis siis Arese juurde. Kes ise suri kaevanduskäigus ja elutseb nüüd orus.

Ma arvasin, et mind tuleb tervitama Eo. Või isa. Mitte Narol.

„Loe edasi,” sosistab teine hääl. „Doktor Virany ütles, et ta kuuleb meid. Ta peab lihtsalt leidma tagasitee.” Isegi kõndides tunnen enda all voodit. Ümbritsevat külma ja karget õhku kopsudes. Pehmeid ja puhtaid linu. Mu jalalihased tõmblevad. On tunne, nagu nõelaksid neid väiksed mesilased. Ja iga torkega unenäomaailm kahvatub ja ma libisen oma kehasse tagasi.

„Noh, kui me sellele litsujale juba loeme, siis võiks see samahästi olla midagi punast. Mitte see sutekalik violettide sitt.”

„Tantsija ütles, et see on üks tema lemmikutest.”

Ma löön silmad lahti. Olen voodis. Valged linad, käsivartes tilgutid. Puudutan linade all sipelgasuurusi kühme, mis on kinnitatud minu jalgade külge, et atroofiaga võitlemiseks lihastesse elektrivoolu suunata. Ruum on koobas. See on täis kuhjatud teadusaparatuuri, masinaid ja klaaskaste.

See oli ikkagi onu Narol, keda unes nägin. Aga ta ei ole orus. Ta on elus. Istub mu voodiäärel ja kõõritab alla ühe Mickey vana raamatu poole. Ta on väsinud ja sooniline, isegi punase kohta. Mõhnalised käed üritavad hapraid paberlehekülgi õrnalt kohelda. Ta on nüüd kiilas, käsivarred ja kukal tugevalt päevitunud. Näeb ikka veel välja nii, nagu oleks ta vanast mõranenud nahast kokku traageldatud. Ta saab neljakümne ühe aastaseks. Aga näeb välja vanem. Metsikum. Tänu reiekabuurist turritavale relssPüssile õhkub temast varjatud ohtu. Mustale sõdurijakile, maha tõmmatud ja pahupidi keeratud Ühiskonna logo kohale on õmmeldud lõikeTera. Ülevalt punane. Alt kuldne.

See mees on näinud sõda.

Tema kõrval istub ema. Pärast rabandust on ta muutunud kühmus, hapraks naiseks. Kui sageli olen ma kujutlenud, kuidas Šaakal, tangid käes, tema kohal seisab? Kogu selle aja oli ta väljaspool ohtu. Tema konksus sõrmed põimivad nõela ja niiti läbi räbaldunud sokkide ning nõeluvad auke. Käed ei liigu nii kiiresti kui varem. Aeg ja haigus on ta aeglasemaks muutnud. Tema murtud keha ei vasta sellele, kes ta sisimas on. Seal seisab ta püstipäi nagu kuldne, laiaõlgselt nagu obsidiaan.