Читать книгу Sotsiaalsed mängud kunstiruumis - Raivo Kelomees - Страница 11

Filmiarvustused on koondatud viimasesse alajaotusse „Kord on tähtsam kui tõde: audiovisuaalkunsti kriitika” ja nende kirjutamist ei tuleks pidada hobiks. Film kuulub visuaalkultuuri ning kuigi ajalistel kunstidel on oma spetsiifika, võib üha enam näha kunstnikke siirdumas filmimeediumisse. See ei ole kindlasti suur hüpe, sest kujutavasse kunsti kuuluvale videokunstile ja helikunstile (sound art) on ajaline mõõde omane. Esto TVle pühendatud ja alajaotusele nime andnud tekst „Kord on tähtsam kui tõde” ei kõnele ainult eesti publikut häirinud ja vaimustanud saatesarjast, vaid on hea näide meediaaktsioonist, mis kasutab meedia enese sisu ja vahendeid. Oma vaimu poolest sobiks artikkel varasemate kunstisüsteemi sotsiaalset kudet lahkavate artiklite juurde, siin on ta pigem seotud massimeediaga. Olenemata sellest, kuidas autorid sarja plaanitsesid, kukkus see neil välja lühiajaline, kuid plahvatuslik. Siiani kasutan neid saateid loengutes kui näiteid „avalikku pilti” sisenemisest ja selle ümberprogrammeerimisest, mis peakski olema kaasaegse sotsiaalselt tundliku kunstniku missioon.

Kõik filmiarvustused on sündinud põhjusel, et need on pakkunud huvi kujutava kunsti, digikunsti või sotsiaalse aktsionismi kontekstis. Näiteks artikkel „Filmetegev kunstnik Greenaway” on inspireeritud Peter Greenaway visiidist ja meistriklassist Tallinnas 2005. aasta alguses.

Artikleid üle lugedes tekib aeg-ajalt rahulolematus toonaste seisukohtadega. Lihtsamalt öeldes ei ole ma kõige enda kirjutatuga nõus või ei ole nõus arvamuste jäikuse või ühekülgsusega, kuid loomulikult ei hakka neist ka lahti ütlema. Pooldan suhtumist, et juhul kui tegemist on inimesi mittekahjustavate, teatavate eriala-arvamustega, tuleks panna need ajalisse ja biograafilisse konteksti ning pidada nende muutumist loomulikuks. Täpsemalt, lugedes üle oma artikleid „Defineerides prioriteete”, mis „hiilgavad” võimukate kultuuripoliitiliste seisukohtadega, kuidas hinnata kunstniku rahvusvahelist väärtust, paistab silma, et ilmselt oli vaja pakkuda vastukaalu muudele kunstinähtustele. Toonaste seisukohtade otsekohesust praegu jagamata ei ole raske end siiski häälestada tolleaegsesse olukorda, kus iga rahvusvahelise kunstiüritusega kaasnes ruineeriv toetusenuiamine. Seetõttu olen ka mõnikord maha teinud Veneetsia biennaali, kuigi õigeks ei saa pidada ka seisukohta, et biennaal ei aita eesti kunstniku edenemisele kaasa.

Mõned artiklid on sündinud kirjutamislustist ja meelelahutuseks, näiteks „Mängud sotsiaalses kunstiruumis”. Selle kandev mõte on, et inimene tuleb kunstikirjutusse tagasi tuua. Artikli lausele „Kunstialaste ponnistuste lõppsiht on eksistentsi ajaülesus” võin ka praegu alla kirjutada. Vaatamata sellele keerleb kunstikirjutus enamasti kunsti füüsilise reaalsuse ümber, kuigi inimene oma motivatsiooni, uudishimu, vajaduste, kirgede ja hirmudega on kõige a ja o.

Siinne tekstivalik on 2007. aastal ilmunud 1990. aastate artiklite kogumiku „Ekraan kui membraan” (Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised) jätk.

•