Читать книгу Sotsiaalsed mängud kunstiruumis - Raivo Kelomees - Страница 8

Digitaalse kunsti problemaatika läbib artiklikogumikku tervikuna. Paralleelsed nimetused valdkonnale on meediakunst, uus meedia, mõnevõrra kuulub ka videokunst samasse teemaringi, kuigi need artiklid on pandud alajaotusse „Videokunst digiajastul”.

Digikunsti temaatikat on käsitletud kahes alajaotuses: „Digikunst uuel aastatuhandel” ja „Digitaalne kood kunstimaterjalina”. Neist ühe sisuks on arutlevad ja uut valdkonda populariseerivad artiklid. Teise iseärasuseks on „reisikirjad” festivalidelt ja konverentsidelt. Uus meedia on nullindatel jätkuvalt kuum rahvusvaheline kunstivaldkond ja need artiklid puudutavad ainult pealispinda. Eks torm ja tung leiab aset mujalgi, ilmselt kõik loomeinimeste rahvusvahelised kogunemised jätavad mulje, nagu just seal oleks epitsenter. Aga sündmused ise ei pruugi olla sugugi nii erialased, kui arvata võiks. Näiteks artikkel „Digitaalne kood kui materia prima” on ülevaade 2003. aasta „Ars Electronicast”, mis tegeles koodi kui paljusid eluvaldkondi läbiva kultuurinähtusega. Samamoodi kajastab „Hüvastijätt privaatsusega” kinnistuvat olukorda globaalses avalikus ruumis, kus meie privaatsus on elektrooniliste suhtlusvahendite tõttu jätkuvalt vähenenud. Iroonilisel kombel jõuab siin lõpule raamatumeediumi ja lugemiskultuuri privaatne inimene, andes teed uuele sotsiaalvõrgustikku lülitatud, kohvipause ja tualetikülastamist dokumenteerivale privaatsuseta tegelasele.

Meediafestivalide kajastustesse kuulub ülevaade 2004. aasta „ISEAst”, mis on suuremaid Eestis toimunud meediakunsti sündmusi ja jätkas üheksakümnendal alanud Interstandingu joont meediakultuuri sissetoomisel. Sündmust võiks pidada üheksakümnendate uute asjade sissetoomise hulluse lõpetuseks, kui arusaam Eesti kunstist põhines postsovetlikul tunnetusel „meist” siin ja „neist” – parematest kunstnikest ja ägedamast kultuurist – mujal. Nullindatel selline nurgakultuuri alaväärsus kunstiinimeste seas taandus. Riikidevahelise liikumisega tekkisid pigem praktilised korralduslikud ja finantsilised küsimused, mida püütakse lahendada võimaluste piires, rusikat taskus kandmata.

Digitaalkunsti olukorra kaardistamisel tekib küsimus: mis on saanud vanadest uusmeedia vormidest, nagu videokunst? Sellele annan vastuse peamiselt Eesti kontekstis toimunud sündmuste arvustustega, millest rõhutaksin Non Grata läbiviidud „Vilmi- ja fideofestivali” Pärnus, mis on siiani ainuke regulaarne rahvusvaheline uustehnoloogiapõhine kunstisündmus. See on toimunud enam kui 15 korda. Artikkel „Kunstipõlvkondade struktuurne kordus” ületab ambitsioonikalt kunstisündmuse arvustuse raame ja püüab küsida kunstielu universaalide kohta. Kaks artiklit selles reas, „Videokunst pärast videokunsti” (2010) ja „Kunst ostukeskuses: hea kunsti hind” (2010), kajastavad 2009. ja 2010. aasta festivale.

Jälgides suuremat kunstipilti ja tõdedes varasemate meie-nende piiride purunemist, lootes lõplikult külma sõja järgse maailma kadumist, võib märgata üllatuslikult, et perifeerseid kohti hoitakse võimalusel „suurest kunstiajaloost” eemal. Teiseks tendentsiks on uute ELi liikmete kaasamine ja proovilepanek, sest omad on igavaks muutunud. Sellele vaatamata osutub uute mängutoomise filter üsna tihedaks, kuid valgustab siinsetele ka mängureegleid ja suhtumise kvaliteeti. Reaalselt väljendub see selles, et mõnele rahvusvahelisele kataloogile kirjutatud artikkel saadetakse autorile lõigupikkuste kärbete ja ümberkirjutustega tagasi. Kuid üldistuste tegemiseks ei ole piisavalt infot, et mõista, kas siin on tegemist range kuraatori üksikjuhtumiga või üldise ilminguga.

Mittemateriaalse kunsti esitamise praktikad, sellise kunsti kureerimine on digikunstiga esilekerkiv teemaring. Kas interaktiivne kunst sobib kunstimaailma kuraatorlike ja institutsionaalsete praktikatega? Missugune on selles institutsionaalse kunsti roll? Millisel viisil kohtume interaktiivse kunstiga avalikes ja virtuaalsetes kohtades? Interaktiivne avalik kunst (public art) ja selle võimalused Eestis? Siin viitaksin Riin Rõõsi ja Eve Arpo „Mobiilipäevale” (2007), mida võib omasuguste seas pidada haruldaseks ja ehk nullindate edukaimaks uusmeedia kunstiprojektiks Timo Tootsi „Memopoli” (2011) kõrval. Viimase ettevalmistus „Autahvli” (2009) näol toimus ka nullindatel.

Kuigi artiklikogumikus on taotletud Eesti ja rahvusvaheliste nähtuste võrdset kajastamist, ei peegelda see kõiki diskussioone. Osa neist puudutab meediakunsti stagneerumist, selle sulgumist festivalidele või laboritesse. Kunstnikud on kapseldunud vandlitornidesse, eraldudes nii nüüdisaegsest kunstist kui ka tarkvaraarendajatest. Neid diskussioone on inspireerinud Geert Lovinki artikkel „New Media Arts at the Crossroads” (2007): humanitaarid ja tehnikainimesed ei kipu ühist keelt leidma ning väljaspool akadeemilist konteksti eksperimentaalne teadus ja kunst nagu ei sünni. Kuigi siin on tegemist vaid ühe inimese seisukohaga, võib teatavat valdkonnaväsimust kindlasti täheldada. Mõistetavalt näeb ka erialade konvergeerumist, millel on praktilised ja emotsionaalsed põhjused. Viimase initsiaatoriks on vahest uudishimu, mis on olnud kollektiivsete loomeprotsesside käimapanevaks jõuks aegade algusest peale.