Читать книгу Sotsiaalsed mängud kunstiruumis - Raivo Kelomees - Страница 21

Virtuaalse ruumi eelkäijatena nähakse kultuslikke freskosid Pompeis (Casa dei Misteri, 60. aastal eKr), Baldassare Peruzzi maalitud Sala delle Prospettive (Rooma, 1516) ning Sacro Monte liikumine (1500–1650).

Ajalooliselt pole VRi kasutatud mitte ainult isiklike fantaasiate tarbeks, vaid ka avaliku foorumina religioosse või poliitilise vaatemängu jaoks.

1486. aastal takistas üha laienev Ottomani impeerium aina enam palverännakuid Palestiinasse. Kuna tõeline retk Jeruusalemma oli häiritud, tekkis idee luua Jeruusalemma retke peatuskohad oma maale. Püha Risti peatuskohad dubleeriti Sacro Monte mäele Varallos, Põhja-Itaalias.^[2.] Selle kuulsa virtuaalse installatsiooni autoriks oli Gaudenzio Ferrari, keda tema kaasaegsed imetlesid niivõrd, et paigutasid ta ühte suurusjärku Raphaeli, Michelangelo ja Leonardoga.

Ferrari palverännaku jäljendust toetas toonane tehnika ja osav käsitöö. Inimesed võisid kogeda Kristuse elu Maarja kuulutamisest Kristuse sünni, ristisurma ja ülestõusmiseni. Eesmärk ei olnud tekitada illusiooni tolleaegsest Jeruusalemmast, vaid täiuslik pühapaikade taassünd sellisena, nagu seda kirjeldatakse piiblis. Mäkketõus oli võrdne palverännakuteekonnaga ja mäe tipus läbiti 11 pilti kuni püha õhtusöömaajani ning 17 pildis oli võimalik kogeda dramaatilisi sündmusi Ketsemani aiast kuni ristilöömiseni. Samuti sai näha Kristuse surnukeha hoidvat Maarjat.

Mõned värvikatest, elusuuruses terrakotafiguuridest kandsid päris riideid ja parukaid, neil olid ka klaasist silmad. Ferrari tehnika südamiku moodustas kolmedimensiooniline esiplaan koos kahedimensioonilise freskoga. See oli omamoodi väärmaastik, mis lõi illusiooni esiplaani ja fresko sulandumisest. Õhtuti käidi kabelites tõrvikuvalguses, mis veelgi enam suurendas illusiooni mõju. Mõnikord külastas kabeleid tuhandeid palverändureid. Mungad, kes neid installatsioonideni juhatasid, pidid külastajatele pidevalt meenutama, et see siiski pole tõeline Jeruusalemm, mida nad näevad. Kui immersiivse meedia ajalugu on osaliselt hägune, siis käesoleval juhul on meil tõendeid selle sugestiivsest võimust.

See on omamoodi Gesamtkunstwerk ja massimeediaprojekt. Vaatleja oli silmitsi pildiga ning ometi „tõmmati” ta sellesse situatsiooni sisse. Selline osalus kaasas ta nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt sündmustesse, mis olid ammu toimunud. Selle kompleksi edu oli niivõrd pidev, et Sacro Monte liikumine levis üle terve Põhja-Itaalia, moodustades nagu omamoodi piltide seina üle Alpide. See nähtus oli n-ö vastujõud reformatsioonile ning kirjeldatud ideed eksporditi ka mõnedesse teistesse katoliiklikesse maadesse.

Nagu Sacro Monte, oli ka 19. sajandi panoraam massimeelelahutus, sensatsioon. Panoraami pakutud esitused loodusest pakkusid visuaalset totaalsust, mis lubas retki läbi aja ja ruumi.^[3.]