Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 3

PROLOOG: INGLISMAA AASTAL 1450

Оглавление

Inglise kuningriik aastal 1450 kujutas endast haletsusväärset vaatepilti. Juba ligi 30 aastat oli kuningana troonil istunud Henry VI Lancasterite dünastiast. Ta oli kuningaks saanud üheksakuise imikuna ning ta alaealisuse ajal olid tema eest kuningriiki valitsenud ta onud, Bedfordi hertsog John ja Gloucesteri hertsog Humphrey. Õigem oleks öelda kuningriike, sest väike Henry oli pärinud 1422. aastal korraga kahe kuningriigi troonid – Inglismaa ja Prantsusmaa. Ta oli legendaarse sõdalaskuninga Henry V ja Prantsusmaa hullu kuninga Charles VI tütre Catherine’i pojana mõlema kuningriigi pärija, nii valitseski kuninga alaealisuse ajal ta onu Bedford regendina Prantsusmaad ja Gloucester lordprotektorina Inglismaad. Henry V oli lühikese ja supernoovana ereda valitsemise ajal 1415. aastal purustanud Prantsuse kuningaväe Azincourt’i lahingus ning vallutanud seejärel paari aastaga kogu Põhja-Prantsusmaa. Ja sundinud Prantsuse kuninga tunnistama Henry oma lihase poja dofään Charlesi asemel enda pärijaks.

Henry VI alaealisuse ajal oli regendivalitsus ja kuninglik salanõukogu tegelikult sõdalaskuninga pärandit hästi valitsenud ja kaitsnud, problemaatiliseks kujunes hoopis Henry VI täiskasvanuks kuulutamisele järgnenud kuninga enda valitsusperiood, mis oli veidi enam kui kuraditosina aastaga viinud Inglismaa 1450. aastaks nii reaalse kui ka moraalse pankroti äärele. Selle ajaga kaotati peaaegu kõik Inglismaa valdused Prantsusmaal, mille ta isa ja lell Bedford olid koos oma väepealikega tema jaoks vallutanud. Nii oligi 1450. aastal Britannia lõunarannik ja London täis inglastest koloniste, kes olid Prantsusmaale elama asunud, kuid Normandiast inglaste valitsuse lõppemise tõttu saarele pagenud, kes kõik koos peredega vajasid uusi elukohti ja elatist.

Uhke riik, mis oli suure kuninga Edward III ja ta poja Musta Printsi juhtimisel täpselt sajand varem alustanud Prantsusmaa alistamist, purustanud sealse eliidi Crécy ja Poitiers’ lahingutes ja toonud vangistatud Prantsusmaa kuninga Londonisse, oli sunnitud nüüd häbiga kontinendilt lahkuma. Praeguse kuninga isa poolt napi 30 aasta eest meeletute pingutuste hinnaga alistatud territooriumid sulasid maakaardil kokku kui kevadine lumi, kuni lõpuks jäigi inglaste ainsaks sillapeaks Prantsusmaal Calais’ linn La Manche’i ääres.

Osaliselt oli kuningriigi kehva majandusliku seisu põhjustanud just vallutusest tingitud surve ja tegelikult Inglismaa väiksuse kohta hammustatud liiga suur suutäis Prantsusmaast, mida ei olnudki mingit lootust pikemalt enda käes hoida. Kuid toonased inimesed ega ka valitsejad seda siis muidugi endale ei teadvustanud. Nende jaoks oli see lihtsalt häbiväärne kaotus ja taandumine. Ja see õõnestaski kuninga ja tema ministrite võimu kõige enam.

Kuningavõim oli Inglismaal nõrk olnud muidugi juba läbi 1440ndate aastate, kuna Henry VI ei olnud oma natuurilt lihtsalt keskaegseks kuningaks sobiv inimene: ta ei olnud võimuahne ega raudse iseloomuga tugev isiksus. Kuninga isikust, võimekusest ja ambitsioonidest sõltus tollal aga kõige otsesemalt kuningriigi käekäik. Henry VI ei olnud eriti huvitatud kuningriigi valitsemise praktilisest küljest, mistõttu langeski saareriik tema iseseisva valitsemise enam kui kuraditosina aasta jooksul kaose äärele. Kuna keskvõim nõrgenes, tugevnes kohtadel hertsogite ja krahvide võim. Omavahelisi tülisid lahendati üha enam oma eraarmeede ja väesalkade abil, nii puhkesid Inglismaal Henry VI ajal väiksemat sorti erasõjad kuningriigi põhjaosas kõrgaadli hulka kuuluvate Percy ja Neville’i suguvõsade vahel ning kuningriigi edelaosas Courtenay ja Bonville’i perekondade vahel.

Kuningavõim püüdis vaenutsevaid suurfeodaale küll enda kohtu ette tüliküsimusi lahendama kutsuda (kuigi need tülid olid tihti varem tema enda ignorantsete otsuste sünnitatud), kuid sellele lihtsalt ei allutud. Kuna kuningavõim kohtadel nõrgenes, pöördusid ka väiksemad aadlikud üha enam probleemidega kohalike suurfeodaalide poole. Selline keskvõimu nõrkusest tingitud riigi killustumine andis ennast mõistagi tunda ka tavainimeste jaoks: röövlijõugud tõstsid kõikjal Inglismaal pead, nad tungisid midagi kartmata isegi suuremate linnade turuväljakuile, rüüstati kirikuid ja katedraale, mõrvad, vägistamised, röövimised ja eraomandi hävitamine said sel perioodil igapäevaelu kurvaks reaalsuseks.

Olukorra paranemisele ei aidanud kaasa üha suurenev tegevuseta sõdurite hulk, kelle vool Inglismaale aina suurenes, sõjaõnne pöördumise tõttu kontinendil. Need vägivallaga harjunud ning nüüd sõjaväelisest distsipliinist vabanenud mehed asusid sageli salkades mööda maad ringi liikuma, rüüstates kaitsetuid asulaid ning muutudes ise kurjategijaiks. Kuid neid palkasid ka rikkad ülikud oma vaenlaste hirmutamiseks, ründamiseks ja isegi tapmiseks. Selliste relvastatud kõrilõikajate vastu polnud kasu ka kohtuvõimust, mis oli tihti kohapealsete isandate poolt ära ostetud. Seaduse ja korra tagamine kohtadel kuulus kohalike šerifite ja nende konstaablite ülesannete hulka, kuid ka nemad olid sageli korrumpeerunud või lihtsalt ilma igasuguse autoriteedita ja täiesti saamatud. Kuningriik oli langemas anarhiasse.

Henry VI ministrid eesotsas Suffolki hertsogi William de la Pole’iga püüdsid elementaarset korda riigis siiski hoida ning teha kõik endast oleneva, et kokkukuivav impeerium kontinendil päris olematuks ei muutuks, kuid erilist edu neil selles tegevuses polnud. Osaliselt võis selle põhjuseks olla seegi, et kuninga poolehoiu nimel läbi 1440ndate omavahel rivaalitsenud kõrgaadlikud kasutasid niigi nõrgenenud keskvõimu vahendeid ja struktuure kohtadel ära oma isiklike positsioonide kindlustamiseks ja rikkuse suurendamiseks, õõnestades nõnda kuningavõimu autoriteeti ja neutraalseks vahekohtunikuks olija rolli veelgi. Ning viisid kuningakoja ja valitsuse pankroti äärele, haarates endale maksimaalselt palju rikkaliku sissetulekuga ametiposte ja valdusi, mida nõrga iseloomuga kuningas neile lahkesti jagas.

Kuid pikaajalist kasu ei saanud sellest nemadki. 1449./1450. aasta parlamendihooaja istungitel sattusid Prantsusmaa valduste kaotamise tõttu alamkoja saadikute kriitika alla just Henry VI ministrid eesotsas Suffolki hertsogiga, keda parlament süüdistas riigireetmises ja muudes väljamõeldud surmapattudes. Igatahes ei jäänud kuningal muud üle kui oma esimene minister ohverdada ning ta saatis Suffolki viieks aastaks mandrile pagendusse. Paraku ei tunnetanud võimuaparaat, kui väga alamkihid tegelikult ministrit vihkasid, ega arvestanud riigis valitseva anarhiaga, igatahes peeti üle väina Burgundia Madalmaadesse teel olnud Suffolki laev kinni ning alles äsja kuningriigi kõige mõjukama mehe rolli nautinud hertsogil löödi 1450. aasta mai alguspäevil omakohtu korras roostetanud mõõgaga pea maha.

Paremini ei läinud ka kuninga teistel ministritel. 1450. aasta suvel puhkes justkui krooniks niigi segasele olukorrale kuningriigis Jack Cade’i juhtimisel ülestõus. Erinevalt 70 aastat varasemast Wat Tyleri ülestõusust polnud Cade’i mässuliste väes vaid alamkihtide ja talurahva esindajad, Cade’i leeris leidus üsna palju väikeaadlikke ja jõukamaid inimesi, kohaliku elu eest vastutajaid, kes peamiselt protestisidki kuningriigi viletsa valitsemise vastu. Kuningliku pitsatihoidja ametit pidanud Chichesteri piiskop tapeti päise päeva ajal Portsmouthi tänaval talle kallale tunginud sõdurite poolt, Jack Cade’i ülestõusust põhjustatud segaduste käigus hukati Londonis veel mitu Henry VI administratsiooni tähtsat ametimeest.

Ülestõus õnnestus küll maha suruda, ometi näitas see, et rahulolematus kuningriigi valitsemisega ulatub suurfeodaalide ringist märksa laiemate rahvahulkadeni, aasta lõpul tulid vaenutsevad suurnikud parlamendihooaja avamisele juba mitmest tuhandest mehest koosnevate relvastatud kaitsesalkade saatel ja oma suguvõsa värvides, Londonis puhkes vaenutsevate leeride esindajate vahel kähmlusi: pada oli ilmselgelt üle keemas või püssirohutünn plahvatamas, kuidas soovite.

Kui lisada siia juurde, et kuningriigil puudus juba mitu aastat troonipärija ning üldse oli troonipäriluse järjekord määramata ja enam kui segane ning et kuningal ilmnes 1453. aastal esmakordselt vaimuhaigus, mille ta võis olla pärinud oma emapoolselt vanaisalt, hullult Prantsusmaa kuningas Charles’ilt, pole ilmselt imekspandav, et 1455. aasta mais jõudsid vaenutsevad leerid esmakordselt avaliku lahinguni Inglismaa pinnal, milles ühe leeri pea ja kuninga esimene minister hukkus ning haavata saanud kuningas teise leeri poolt – küll kõigi lugupidamisavalduste saatel – vangi või siis oma hoole alla võeti.

Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite, Plantagenetide dünastia erinevate harude vahel olid alanud. Keegi ei osanud toona aimata, et sõjad vältavad kokku üle 30 aasta, et nende jooksul vahetub kuningas kuuel korral, et senised kõrgaadli suguvõsad neis sõdades pea täielikult otsa saavad ning et nende sõdade raames peetakse Inglismaa pinnal maha saare veriseim lahing läbi aegade, milles osaleb üle 60 000 mehe, kellest ligi 30 000 hukkub – tohutud numbrid keskaja lahingute suurust silmas pidades.

Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487

Подняться наверх