Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 7

Drastiliselt erinevalt on nähtud ka sõdade mõju igapäevasele praktilisele elule kuningriigis. Nagu juba öeldud, oli perioode, mil Rooside sõda kirjeldati kui üle kolme aastakümne kestnud anarhia võimutsemist, mil riik langes kaosesse, samas ei kinnita seda reaalsed andmed, säilinud kirjeldused Inglismaa elu-olust ja muu selline materjal. On kokku loetud, et reaalset sõjaretkede aega oli selle enam kui 30 aasta sees vaid 60 nädalat, veidi üle aasta. Üks sõjaretk vältas tavaliselt paarist nädalast mõne kuuni ning lõppes lühikese ja otsustava lahinguga. Väga suuri ja pikaajalisi piiramisi, mis iseloomustasid Saja-aastase sõja käiku Prantsusmaal, praktiliselt ei toimunud (ühe-kahe erandiga). Samuti esines ilmselt harva rüüstamist, mis oleks tavainimeste majanduslikule olukorrale laastavalt mõjunud.

Ka sõjaväed, mida kasutati, olid märksa väiksemad, kui kontinentaal-Euroopa sõdades tavaks oli. Samuti koosnesid aristokraatide väesalgad suures osas sõjalise väljaõppeta tavainimestest ning need olid oluliselt viletsamalt varustatud ja sõjapidamiseks ettevalmistatud, kui inglaste poolt mandrile prantslaste vastu sõdima saadetud professionaalsed üksused. Sõja esimeses faasis osales kindlasti palju Prantsusmaalt taandunud vägedes sõdinud mehi, kuid suures osas olid Saja-aastase sõja lõpuperioodil Inglise garnisonid Prantsusmaal olnud mehitatud vananevate veteranidega, kelle lahinguline võimekus polnud enam teab mis kiita.

Ning isegi kui väkke värvatud lihtinimesed said enda käsutusse normaalse relvastuse ja neid ka kiirkorras sõdima õpetati, siis mingit reaalset sõjakogemust neil valdavalt polnud, nad ei olnud elukutselised sõdurid. Seepärast mängiski sõdade kahes esimeses faasis alati otsustavat rolli Calais’ garnison, mis koosnes Inglise armee kõige pädevamatest ja suurima reaalse sõjakogemusega meestest. Sõja käigule avaldasid tihti mõju ka Põhja-Inglismaalt värvatud väekontingendid, milles sõdivatel meestel oli tihti olemas reaalne konfliktikogemus piirisõdadest šotlastega, ja samuti invasiooni-armeed mandrilt, mis koosnesid samuti enamasti elukutselistest palgasõduritest. Kuid laias plaanis oli Rooside sõda mandri-Euroopas peetud sõdadega võrreldes märksa rohkem ajast ja arust vahenditega peetud, primitiivsem ja oma proportsioonidelt lokaalsem ning piiratum konflikt.

Ka oli Rooside sõdade puhul tavaks, et vangilangenud lihtsõdureid ei tapetud, erinevalt jällegi Prantsusmaal lahingute järel toimunud massilistest tapatalgutest. Küll aga kinnitab Shakespeare’i ja teiste loodud erakordselt julma ning verist pilti Rooside sõdadest tõik, et vaenupooled lasksid väga tihti tappa kõik vastaspoole vangilangenud väejuhid ja aristokraadid. See oli teadlik poliitika, lihtsõdureid säästeti, samas kui kaotanud poole kõrgemas juhtkonnas viidi enamasti läbi massiline hukkamine. Need olid selles mõttes täiesti selgelt aristokraatide dünastilised sõjad, et ei säästetud ka vastaspoole teismelisi noorukeid, kuna neist võinuks paari aastaga sirguda oma surnud isa või venna või lelle eest kätte maksta tahtvad parunid ja krahvid.

Selles mõttes Shakespeare ei liialda, kui kirjeldab neid sõdu kui konflikti, kus aadlikud omakasu huvides tihti vaenupoolt vahetasid («ta heitis magama Valge Roosina, ärkas aga Punase Roosi pooldajana»), kus lahinguis tapeti julmalt ka mõneteistaastaseid poisse, kes vaevu mõõka hoida suutsid. Need sõjad muutsid põhimõttelist arusaama senisest keskaegsest sõjapidamisest, kus varem oli pigem tapetud lihtsõdureid, kelle elud olid väärtusetud, kuid oli võimalusel alati ellu jäetud ja pantvangi võetud aadlikke, kelle eest võis loota suurt lunaraha. Kindlaim viis aktiivse, jõuka ja mõjuka vastase elimineerimiseks oli tal pea maha lüüa. Seepärast oli ka sõdade kolmel erineval perioodil nii vähe kattuvaid osalisi, need sõjad brutaliseerisid keskaegset sõjapidamise viisi.

Legendi taga sõdade laastavast mõjust võibki esmalt näha Yorki müüdi edukat toimimist, mille järgi 1440–1450ndate kaose ja anarhia vahetas 1461. aastal välja Yorkide dünastia tõhusam ja efektiivsem valitsemine, ning veelgi rohkem Tudori müüti, mille järgi kogu Yorkide-Lancasterite eriliselt laastavale konfliktiperioodile Inglismaa ajaloos järgnes Tudorite dünastia valitsemise all kuldne rahupõlv.