Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 9

Tõeline šokk tabas rikardiaane aga 2012. aasta septembri esimestel päevadel, kui Leicesteri linnavolikogu parkla territooriumil, kunagise frantsisklaste kloostrikiriku arvatavas asukohas teostatud arheoloogiliste kaevamiste käigus, mille eesmärgiks oligi leida kuningas Richard III säilmed, mis olid pärast Bosworthi lahingut väidetavalt just sinna maetud, leiti tugevalt kaardus s-kujulise selgrooga inimese skelett. Dokumentaalkaadrid, kuidas kaevamisi finantseerinud Richard III Seltsi liikmed lahtikaevatud süvendi äärel seisavad ja üllatusest ning ehmatusest kätt suu ees hoiavad, kui arheoloogid neile alt teatavad, et leitud on ilmselt suure küüruga inimese luukere, on hindamatud. Loomulikult viisid rikardiaanid hiljem avastuse fookuse mujale, lastes teadlastel kuninga kolju alusel modelleerida kauni näoga ja ajalooliste Richardi maalide sarnase mehe pea, kuid fakt jääb faktiks, et ta käiski tõenäoliselt eluajal üks õlg teisest tuntavalt kõrgemal ning hoidis tõenäoliselt küüru. Rikardiaanide üks peamisi mantraid oli osutunud sisutühjaks.

Nimelt olid siis Richard III apologeedid väitnud juba sajandeid, et küüru mõtlesid kuningale külge Tudorite palgatud ajaloolased ning selle kirjutas lõplikult kultuurilukku William Shakespeare, kuid et tegelikult pole ajalooallikates vähimatki viidet, et kuningas olnuks küürakas, ning tegu on samasuguse laimulooga, nagu viited kõigile Richardi koletutele iseloomujoontele, süüdistustele vennapoegade mõrvas ja nõnda edasi. Naaseme küsimuse juurde, et kui küür osutus siiski mitte propagandavaleks, vaid faktiks, tõsiasjaks, mida rikardiaanid olid aastasadu eitanud, siis äkki vastavad samavõrra tõele mitmed teisedki Tudori ajaloolaste väited Richard III kohta raamatu lõpus.

Et Richard III säilmed võivad olla maetud Leicesteri linnavolikogu autoparkla alla, pakuti esmakordselt välja juba 1975. aastal ning 2012. aastal jõuti Richard III Seltsi eestvedamisel ja toetusel reaalsete kaevamisteni, mida teostasid Leicesteri ülikooli arheoloogid, kes, olles uurinud säilmete mitokondri-DNAd, analüüsinud pinnast, dentaalset pilti ning skeleti füüsilisi eripärasid (skolioos, külmrelvade tekitatud vigastused koljul jm), tuvastasid need veebruaris 2013 kuningas Richard III säilmetena. Alustati ka projektiga Richard III täieliku genoomi kaardistamiseks, mis on esimene kord, kui selline asi on ette võetud ajaloolise isiku puhul.

Markantse näitena selle kohta, kuidas tänapäevalgi on Lancasterid (ja nende kõrvalharu Beaufortid) negatiivse kuvandiga tegelased, kelle juures tuleb leida vigu ja kelle kohta ilmnevate taunitavate faktide üle kahjurõõmu tunda, veel üks väike DNA-uudis. Richard III DNA sobis kokku tema õe Yorki Anne’i tänapäevaste järeltulijate omaga, kuid ei sobinud kokku Somerseti hertsogi Henry Beauforti sohipojast alguse saanud Somerseti suguvõsa tänapäevaste esindajate DNAga, kuigi kattuvus pidanuks eksisteerima, sest Richard oli ema kaudu samuti selle suguvõsaga seotud. Teadlased tegid sellest ainuvõimaliku järelduse, et kusagil praeguse Somerseti hertsogi ja tema 14. sajandi esivanema Gaunti Johni vahel on ette tulnud abieluväliseid intiimsuhteid ning keegi ametlikult Beauforti/Somersetiga abielus olnud naine on sünnitanud lapse, kelle isaks pole reaalselt olnud ta ametlik isa ja naise abikaasa. Ajakirjandus hakkas seepeale kohe spekuleerima, et abieluväline vahekord on toimunud millalgi esimeste Beaufortide ajal enne Henry VII-t, kes oli ema poolt Beaufort, mis omakorda tähendanuks, et Beaufortide ja hilisemate Tudorite veres tegelikult puudub kuninglik Lancasterite ja Plantagenetide veri. Kuigi tegelikult on 99 % tõenäolisem, et abielurikkumist on ette tulnud mitte 15. sajandi esimesel 50 aastal, vaid millalgi järgneva 500 aasta jooksul Somerseti sohipoja liinis. Kuid mõte liikus automaatselt kohe sellele, et ilusate, tarkade ja õiglaste valitsejate Yorkide vastu sõdinud Beaufortid/Tudorid ei kannagi endas tegelikult Lancasterite kuninglikku verd.