Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 8

1924. aastal asutas Liverpooli kirurg S. Saxon Barton Valge Metskuldi Vennaskonna, mis koondas amatöörajaloolasi ja koduloolasi, kelle eesmärgiks oli kuningas Richard III reputatsiooni ümberhindamine. Teise maailmasõja ajal ühingu tegevus soikus, kuid 1951. aastal ilmunud Josephine Tey raamat «Tõde on aja tütar» (millest allpool pikemalt) ning 1955. aastal valminud Laurence Olivier’ legendaarne film «Richard III», milles ta ise ka peaosa mängis, ja samal aastal ilmunud ameerika kirjandusloolase Paul Murray Kendalli mahukas uurimus kuningas Richardist andsid ühingu tegevusele uue hingamise.

Olivier’ linateos võttis Shakespeare’i originaalitruu ekraniseeringuna kokku kõik Tudori müüdi elemendid (ja valed) Richard III-st: küüraka väljanägemise, erakordse õeluse ning pea lõputa loendi Richardi mõrvarliku käe läbi reeturlikult hukkunuist, kuhu kuulusid Walesi prints Edward, vana kuningas Henry VI, Richardi enda vend Clarence’i hertsog George, ning venna Edward IV pojad Edward V ja Shrewsbury Richard. Kui siia lisada veel oma vennapoja Edward V, kelle hooldajaks ja kaitsjaks ta oli viimase ootamatult surnud isa Edward IV poolt määratud, kukutamine ja Toweri kindlusvanglasse sulgemine ning soov abielluda oma vennatütre Elizabethiga, saame kokku kindlasti Inglismaa ajaloo kõige kuratlikuma kuninga kuju.

Tey ajalooline kriminaalromaan ja Kendalli monograafia võtsid Richardi kuvandi põhjalikuma vaatluse alla ning püüdsid seda ajaloomüütidest puhastada ja kuningat pea täielikult rehabiliteerida, Kendall selle asemele muidugi uut müüdiloomet pakkudes. 1959. aastal sai vennaskond ametlikuks nimeks Richard III Selts ning on tänapäeval vägagi häälekas ja rohkearvuline liikumine inimestest – rikardiaanidest –, kes usuvad, et nende kultusobjektile on juba alates Henry VII ajal loodud Tudori müüdist ja Shakespeare’ist liiga tehtud ja koletislikke jooni külge poogitud. Ajaloolased muidugi teavad, et Richard III ei sooritanud kõiki neid mõrvu, mida suur näitekirjanik talle on omistanud, kuid ühingu peamiseks usuteesiks on läbi aegade olnud, et Richard III ei lasknud tappa oma vennapoegi – nn. Printse Toweris, vaid et selle taga oli kas Buckinghami hertsog Henry Stafford, Henry VII Tudor või viimase ema Margaret Beaufort. Samuti oldi täiesti veendunud, et küüru pookis kuningale selga just Tudori müüt ja selle kinnistas sinna Shakespeare, ikka selleks, et niigi negatiivsele tegelasele veelgi saatanlikkust lisada.

Kuna peksupoisi rollis olija pälvib alati kaastunnet, on ka tõsiusklike rikardiaanide read tänapäeval enam kui arvukad. Õieti on Richardi rehabiliteerimine toimunud juba alates Shakespeare’i ajast. Dramaturgi vähetuntud kaasaegne, antikvaar ja riigiteenistuja sir George Buck sai 1619. aastal valmis «Kuningas Richard III ajaloo», mis jäi küll käsikirja ja ilmus muudetud kujul alles 1646. aastal. Selles kirjatöös võttis Buck esmakordselt kokku kõik põhilised hilisemad rikardiaanide argumendid: kahtlustus ei ole seaduse silmis tõestatud kuritöö, tema võimuhaaramisele võib leida legaalse põhjenduse, kuningas tegi riigihalduslikult palju head ning oli tegelikult vägagi võimekas ja edukas valitseja, temast kirjutades ei ole kasutatud kõiki olemasolevaid allikaid.

Kuulus 18. sajandi kirjamees ja gooti romaani üks esimesi viljelejaid, Orfordi krahv Horace Walpole avaldas 1768. aastal teose «Ajaloolisi kahtlusi kuningas Richard III elu ja valitsuse asjus», milles samuti võttis seisukoha, et kuningas ei mõrvanud oma vennapoegi, printse Toweris. Suurimaks eeskujuks hilisemaile rikardiaanidele saigi tegelikult just see töö. Et Walpole hiljem, olles näinud giljotiini hävitustööd jakobiinide terrori ajal Prantsusmaal, oma seisukohti muutis ning tõdes, et Richard võis väga vabalt siiski olla nende kuritegude toimepanijaks, nõnda palju tähelepanu mõistagi ei pälvinud.

Tuntuimate Richardi kaitsjate hulka kuulub ka Kuningliku Geograafiaseltsi pikaaegne juht maadeuurija ja kirjanik sir Clements Markham, kes avaldas 1906. aastal biograafia «Richard III. Tema elu ja iseloom». Markhami töö hindas Richardi isiku, tegevuse ja rolli senistest vast kõige mustvalgemalt ümber, kuid paraku sai just see tekst aluseks enamikule 20. sajandi populaarsetele (ja mitte ajalooteaduslikelt positsioonidelt lähtuvaile) Richardi rolli ja tegude ümberhindajaile.

Ja kuidagi, ilmselt suuresti tänu sellele, et kaotajaile, eriti neile, keda võitjapool on hiljem halvustanud, tuntakse ikka kaasa, ongi tänapäeva teadvuses, tänu ajaloo-uurimustele kui ka lugematule hulgale populaarkultuuri ilmingutele, juurdunud Yorki müüt. Müüt sellest, kuidas Lancasterid olid kehvad kuningad, kes ei saanud Inglismaa valitsemisega hakkama, kaotasid hiiglasliku impeeriumi Prantsusmaal ning olid kõige krooniks veel võimuanastajad, kuna Richard II surma järel olnuks justkui suurem õigus troonile Edward III teise poja naisliinis järglastel, Mortimeri-Yorki suguvõsal. Ning kuidas Yorki soost uhkete ja ilusate kuningate Edward IV ja Richard III, kelle soontes voolas vana Plantagenetide veri, asjaliku ning tõhusa valitsuse kukutas Inglise kroonile mitte mingisugust õigust omav walesi seikleja, ilma igasuguse kuningliku välimuseta Henry Tudor, kelles polnud midagi kuninglikku, vaid kes oli kõiki kahtlustav ja oma laialdasele salaagentide võrgule toetuv arveametnik.

Kusjuures suurim mõju sedalaadi käsitluste tekkel ja kinnistumisel pole sugugi ajaloo-uurimustel, vaid just populaarsetel teostel: raamatutel, filmidel, telesarjadel. Just sellistel lapsepõlve lemmikraamatutel, nagu on poistekirjanduse klassiku Robert Louis Stevensoni «Must nool», millest kinnistub mitmete põlvkondade jaoks teadmine, et negatiivne kangelane oli lankasterlane ja positiivne tegelane jõudis raamatu lõpuks jorklaste õiglasse sõjaleeri, kus sattus küüraka, kuid vapra ja ausust hindava Gloucesteri hertsogi ning tulevase kuninga Richard III kaitse alla.

Niisamuti on valdav enamik 20. sajandil loodud ajaloolisi romaane kirjutatud Yorkide vaatenurgast, kus negatiivsete Lancasteritega seostuvad eelkõige kaoses riik, hull kuningas, tema võimuahne kuninganna Marguerite ning nende julm poeg. Lancasterite seisukohast kirjutatud ja neisse poolehoiu ning mõistmisega suhtuvaid teoseid on, kuid ülivähe.

Kurvakstegeva näitena võiks siinkohal ära tuua muidu väga nauditava BBC 10-osalise telesarja «Valge kuninganna» (2013), mis baseerub Philippa Gregory Rooside sõja ainelistel romaanidel. Sari vaatleb sõjasündmusi Edward IV naise, kuninganna Elizabeth Woodville’i silme läbi, nii et Yorkide vaatenurk on mõneti paratamatu. Kummalised on aga mõningad pisiasjad. Näiteks see, kuidas kõik Yorkide leeri tegelased on ilusad, õilsad ja vaprad, samas kui kukutatud kuninganna Anjou Marguerite on kole ja õel naine, kes on oma pojast, Lancasterite troonipärijast Walesi printsist Edwardist kasvatanud sadistliku julmuri, kes oma noorukese, põnevusega pulmaööd ootava naise jõhkralt ja mõttetult ära vägistab. Ajaloolisest vaatenurgast ei tea me Westminsteri Edwardi iseloomust ja isiksusest suurt midagi, ometi on kunstilise teose looja pidanud vajalikuks just teda inimmonstrumina näidata. Pole vist tarvis lisada, et Richard III on selles sarjas ilma küüruta nägus ja ausameelne kangelane.

Omal kummalisel kombel on sama müüdi esindaja ju ka George R. R. Martini Rooside sõdade sündmustikul baseeruv «Troonide mängu» saaga, kus Starkid on aus ja õiglane ning üllameelne suguvõsa kuningriigi põhjaosast, Lannisterid aga jõukas, õel ja eelkõige kulda hindav valitsejasugu Westerose mandri läänekaldalt (umbes sealt, kus Inglismaal asub Lancashire). Martini tunnustuseks tuleb siiski mainida, et mida raamat edasi, seda enam muutuvad inimlikumaks ka Lannisterid ning paljastub, et ega Starkide ausus, truudus ja üllameelsuski päris plekita pole.