Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 1

Pealtnäha algas see kõik ühel päeval kolm kuud tagasi, kui ma peale kehalise tundi duši alt tulin. Kuna see oli viimane tund, polnud erilist kiiret ja jäin lihtsalt sooja vee alla jokutama. Kui ma viimaks riietusruumi naasin, leidsin sealt eest vaid Eva. Eva oli alles paar nädalat tagasi meie klassi tulnud ning ma polnud jõudnud temaga veel korralikult tuttavakski saada. Kuid ta tundus sümpaatne. Vähemalt selle hetkeni.

Hetkeni, kui ma märkasin, et ta jõllitab mind. Katsin end instinktiivselt rätikuga. Kuid Eva jõllitas edasi. Taipasin järsku, miks ta oli samuti viimaseks jäänud. Mind tabas peaaegu füüsilise hoobina kujutluspilt kahest lesbist riietusruumis kiimlemas. Mul läks süda pahaks.

„Sa vahid mind,” pomisesin viimaks. Ma ei teadnud, mida ta võib edasi teha. Kurat teab… Olin igasuguseid lugusid kuulnud ja filme näinud.

Eva oleks mu sõnu kuuldes justkui transist ärganud. Ta pilgutas veidi ehmunult silmi. „Su sünnimärk,” kohmas ta seejärel.

„Mis sellega on?” Ta sõi mind silmadega, ma ju nägin seda. Sünnimärgist jahumine ei muuda asja.

„Sa ei tea?” Ta silmis oli tõepoolest üllatus. Aga see ei huvitanud mind enam. Mul olid ainult sokid ja kingad jäänud. Kohe olin sealt pääsenud.

„Ei tea,” pomisesin jäiselt. Sokid olid jalas. Juhhuu!

„See on pikem jutt. Me võiksime millalgi kokku saada ja sellest rääkida,” alustas Eva ettevaatlikult.

Kingad, kingad, kingad… Rääkida, my ass… Haarasin oma koti.

„Ma ei ole huvitatud, ausalt. Mul on kahju.” Püüdsin olla isegi viisakas. Põhimõtteliselt oli mul tast veidi kahjugi. See võis päris raske olla. Mulle tuli meelde, kuidas ma olin kunagi ühe klassiõe venda nii meeletult armunud, et tegin igasuguseid tobedusi. Mul oli neid siiani piinlik meenutada, kuigi olin siis ainult kaksteist.

Tuhisesin riietusruumist välja, kuulamata, mida ta mulle järele hüüdis. Jooksin kiiresti garderoobi, haarasin oma jaki ja põgenesin kooli kõrval asuvasse parki. Kui ma viimaks pargi kõige kaugemas servas pingile istusin, tundsin, kuidas süda peksis. Kujutlesin, kuidas olen napilt pääsenud hullu lesbi rünnakust. Istusin veidi aega pingil ja püüdsin end koguda, mõne aja pärast lonkisin koju, kaaludes, kas peaksin esimesel võimalusel teisi oma klassi tüdrukuid hoiatama. Peamiselt murdsin pead, kas see oleks ikka eetiline, ja nii edasi. Kiusatus oli muidugi suur, kuid otsustasin, et kui see jääb Eval ühekordseks ürituseks, siis ma ei räägi sellest kellelegi.

Paar tundi hiljem, kui püüdsin kodus prantsuse keele ebareeglipäraselt käänduvaid sõnu pähe tuupida, helises fonoluku kell. Võtsin pahaaimamatult toru.

„See olen mina, Eva,” sõnas Eva, mulle tundus sel hetkel, et täiesti süüdimatu häälega. Sellega koitis mulle, et ta on maniakk. Kust põrgust oli ta üldse mu aadressi saanud? Lubasin endale mõttes, et panen kardinad kindlasti ette, kui õhtul magama lähen. Ilmselt hakkab ta nüüd mu akna all piilumas käima. Jõudsin juba elavalt kujutleda ta vaikseid samme ja raskeid ohkeid…

„Mida sa tahad?” Seekord kavatsesin olla järsk ja konkreetne.

„Ma tahan sinuga rääkida. See on tähtis.”

Eva hääl oli paluv. Nagu tal oleks koer auto alla jäänud või midagi muud sama fataalset juhtunud ja mina oleksin ainus inimene maailmas, kes teda aidata saaks.

„Ma juba ütlesin enne, et ma pole huvitatud.” Kui juhm saab üks inimene olla?

„Tule, lähme mõnda kohvikusse. Räägime seal.” Tundus, et Eva ei kavatsegi alla anda.

„Oota, ma tulen alla!”

Ei, ma ei kavatsenudki kohvikusse minna. Pidin lihtsalt oma sõnumi võimalikult selgelt edasi andma. Haarasin nagist õlgadele esimese ettejuhtuva jaki, milleks osutus ema seemisnahkne tagi, ja lippasin trepist alla.

Eva seisis väljas ja tammus närviliselt jalalt jalale. Ta nägu valgustas naeratus, kui ta mind nägi. „Ma tulin, sest ma tahtsin…”

Katkestasin teda rohmaka käeviipega ja hingasin siis sügavalt sisse. Teadsin, et järgmine silmapilk on kõige raskem. See, kui sa pead ebameeldivas olukorras rääkima inimesega südamest südamesse, ilma hirmu ja üleolekuta. Lihtsalt. Ma ei olnud selles eriti tugev. See oli nii nõme hetk, et oleksin tahtnud karjuda.

„Ma ei ole lesbi. Ma ei arva, et meie rääkimine midagi muudab. See ei muutu.”

Tajusin, et paar järgmist sekundit valitses täielik vaikus, ja ma kujutlesin Evat pisaraid alla neelamas, aga kui ma pilgu tõstsin, siis naeris ta hääletult. Pisarad, tõsi küll, olid silmis, aga need olid naerupisarad.

„Mis siin naljakat on?” küsisin südametäiega, kuid ta ei vastanud. Tundsin end idioodina. Ma ei saanud vähimalgi määral aru, mis toimub või mida ta mulle rääkida tahtis. Mis sai olla nii tähtis, et ta nuhkis välja mu aadressi ja tuli kohale, suutmata ära oodata järgmist koolipäeva? Miks ta mind riietusruumis silmadega sõi?

„Kui ma vannun, käsi piiblil, et mina ka ei ole lesbi, kas sa siis tuled muga kohvikusse?” küsis Eva viimaks, kui ta rahunenud oli.

Kehitasin õlgu. „Meil ei ole vist piiblit, kuid ma peaaegu usun sind juba.” Järgmiseks meenusid mulle prantsuse keele ebareeglipärasused ja ma otsustasin kohviku kasuks. Pealegi oli mul selle lesbijutu pärast ka õige pisut piinlik. „Hea küll, ma tulen,” sõnasin viimaks.

Kohvik, kuhu me veerand tundi hiljem sisenesime, oli suhteliselt tühi. Eva valis kõige kaugema nurgalaua, kus polnud vaadet ega midagi, kuid ma ei protesteerinud. Olin isegi veidi põnevil. Kui olime mõlemad tellinud kakao ja juustukoogi ning nendega oma lauda loovinud, küsisin, mis lahti on. Vastamise asemel asetas ta lauale pataka väljaprinditud pabereid.

„Loe parem ise. Ma tean, et minu jutt ei kõlaks just väga loogiliselt ja usutavalt.”

Vaatasin kõheldes lehti. Mul polnud aimugi, millega tegu võiks olla, ja ma ei teadnud, kas ma üldse tahan teada. Sellegipoolest võtsin kõige pealmise lehe ja alustasin lugemist.

Tekst oli inglise keeles, ilmselt mõnelt kodulehelt välja prinditud. Ja suuremalt osalt segane, isegi arusaamatu. Jätsin süümepiinadeta vahele sõnu ja lõike, millest ma aru ei saanud. Mitte et ma oleksin inglise keeles nii saamatu olnud, lihtsalt kõik need väljendid – ma polnud neid kunagi varem kuulnud. Õigupoolest ei oleks ma isegi emakeelse teksti korral just palju taibanud. Kindel oli vaid see, et jutt käis inglitest. Ma ei püüdnudki detailidesse laskuda, sest see tundus mulle tundmatuid piibli kirjakohti ja arusaamatuid väljendeid täis jamps. Aimasin, et Eva oli mingit laadi New Age’i harrastaja, kuid ma ei mõistnud ikka veel, mida ta minust tahtis.

Paari viimast lehte ei viitsinud ma üldse lugeda, lasin neist vaid silmadega kiiresti üle. Ühel neist olid mingid kummalised märgid ja joonised, kuid mul ei olnud mõtteski neid lähemalt uurida. Viimaks kehitasin vaid totakalt õlgu, kui lehed Evale tagasi ulatasin.

„Mida ma sellest nüüd arvama peaksin?”

„Sa ei lugenud siis?” Eva pilgus oli etteheide.

„Mida?” Pööritasin veidi tüdinult silmi. Jumala eest, mida ta must tahtis?

„Jumal küll! Sul on see sünnimärk abaluul!” Eva silmad pildusid sädemeid, mida ma ilmselt oma juhmuse ja apaatiaga esile kutsusin. Vähemalt nüüd olin ma kindel, et ta on peast sooda.

„Sul on selline märk.” Ta osutas näpuga ühele kõverikule prinditud lehel. „See tähendab, et sa oled poolingel.” Ta vaatas mind tõsiselt, justkui kaaludes, kas ma pean järgmisele ülestunnistusele vastu.

Ma ei pidanud juba sellelegi. Purskasin naerma.

„Sa oled inglite järeltulija ja sul on erakordsed võimed.”

Vannun, et ta oli seda öeldes surmtõsine.

Seejärel proovisin ma mõelda, milliseid narkootikume ta kasutab, samal ajal kui ta erutatult edasi vatras. Ma ei kuulanud teda, lootusetu oli järge pidada. Poolingel. Inglite järeltulija. Sünnimärk. Erakordsed võimed. Kaalusin, kuidas võimalikult viisakalt öelda, et ta on oma ulmeliste teooriatega üle piiri läinud, kuid ta taipas seda vist isegi.

„Sa ei usu mind?” Eva ohkas, nagu püüaks väänikust lapsele midagi tüütut selgeks teha. Lapse jaoks tüütut.

Raputasin pead. „Mitte ainsatki sõna. See on ju hullumeelsus.”

Ilmselt sai ta aru, et on läbi kukkunud, kuid haaras siiski veel viimase õlekõrre järele. Ta kritseldas kiiresti paberile mõned netilehekülgede aadressid. „Palun, vaata neid vaid korraks.” Ta pilk oli anuv nagu suvilasse mahajäetud koeral. „See ei võta sult tükki küljest.”

Tõusin püsti. Pidin sealt nii kiiresti kui võimalik minema saama.

„Ma ei saa midagi lubada.” Raputasin kahetsevalt pead.

„Vaid korraks!” piiksus Eva ja vaatas mind oma kutsikasilmadega. „Usu mind, see seletab kõik.”

Eva hääl kaikus mu kõrvus veel ka siis, kui ma juba koduuksel taskust võtit otsisin. Lootsin ainult üht – et ta oma suu vähemalt koolis kinni hoiab.

Paar minutit hiljem seisin veidi kõheldes vannitoa peegli ees. Võtsin pluusi seljast ära. See on naeruväärne, ära tee seda! ütles mulle samal ajal minu mõistuse arukam pool. Ma tean, pomisesin talle vastuseks, ma ainult korra vaatan. Ma ei teadnud, et mul seljal midagi oleks, aga võisin ju kontrollida. Jumal teab, see võis halvemal juhul olla arenev nahavähk. Seega pidin sellele ikkagi pilgu heitma. Ettevaatus ei ole kunagi liiast, sisendasin endale.

Keerasin peeglile selja ja piilusin üle õla. Eva paberitel olnud märk oli tõepoolest mu vasemal abaluul. See polnud tegelikult niivõrd sünnimärk, kuivõrd pigem tilluke kaarja kujuga arm. Imelik, et ma seda varem märganud polnud. Ega ma tõtt-öelda siiani oma selga eriti uurinud polnud, aga ikkagi… Tundsin, kuidas mingi seletamatu ärevus tuli hinge. Muidugi oli see kokkusattumus, aga… Aga kuna alternatiiviks olid need neetud prantsuse keele sõnad, siis mõtlesin, et viskan Eva soovitatud netilehtedele pilgu peale.

Tegin arvuti lahti ja lõin esimese aadressi sisse. Sellest kaugemale ma ei jõudnudki.

Ma ei teadnud esialgu, kas kurvastada või rõõmustada voolu kadumise üle, kuid siis meenus mulle, et olin just teevee keema pannud, ja tegelikult hakkas juba hämaraks ka kiskuma. Ma ei kartnud pimedust, kuid ei armastanud seda samuti. Vanasti oli meil elekter alailma ära ja nüüdki olid küünlad ja tikud alati köögiriiulil stardivalmis. Ning me oskasime une pealt ja kinnisilmi neid leida.

Sel õhtul läks mul veidi aega, et tikud üles otsida. Küünlaga oli õnneks lihtsam. Otsest vajadust seda süüdata veel ei olnud, sellegipoolest tegi olukord mind veidi närviliseks. Korraga ei suutnud ma ühtegi tegevust välja mõelda, mis elektrit ei vajaks.

Siis meenusid mulle korgid. Kuidas ma sain nii loll olla?! Alati tuleb esimese asjana korgid üle kontrollida. Läksin esikusse ja avasin seinas oleva kapi. Kõik tundus korras olevat. Seega polnud elektri taastamine minu võimuses. Tuli lihtsalt oodata. Elekter polnud veel kunagi jäädavalt ära läinud.

Järgmised pool tundi käisin närviliselt mööda korterit ringi ja püüdsin jutuajamist Evaga peast visata. Kuid mida hämaramaks läks, seda raskem see oli. Nagu ka kohvikus loetud materjal – inglitest, deemonitest, maailmalõpu ennustustest ja jumalikust ettekuulutusest.

Viimaks helistasin emale.

„Tere! Kuule, meil pole elektrit,” tulistasin telefoni, niipea kui ema vastu võttis.

„Mh-mh. Paha lugu. Kas sa korgid vaatasid üle?” küsis ema. Ta hääl polnud põrmugi murelik.

„Korgid on korras.”

„Siis on see ilmselt mingi üldisem probleem. Kas sa tikud ja küünla leidsid?”

„Leidsin, aga ma pean õppima,” hädaldasin silmakirjalikult. Asi oli selles, et mul oli kõhe.

„Sa võid minna ja Guido käest igaks juhuks küsida, kui ta kodus on,” ütles ema äkki elavnedes. „Ta peaks teadma, kus me maja korgid asuvad.”

„Kelle käest?” Ma ei saanud aru, kellest ema räägib.

„Guido. Guido on meie uus naaber. Mäletad, ma üks päev rääkisin sulle? Väga kena noormees,” sädistas ema, nagu oleks Guido meie vana tuttav. Halb oli see, et mulle ei meenunud ühtegi Guidot.

„Kindel, et ta on väga kena?” küsisin igaks juhuks üle. Mulle hakkas koitma ema jutt kellestki poisist, kes oli siia hiljuti kolinud, kuid ma ei olnud sellele erilist tähelepanu pööranud. Ah et siis Guido…

„Nüüd avanebki siis võimalus ta üle vaadata,” naeris ema. „Mulle tundus ta küll väga sõbralik ja abivalmis.”

„Okei, eks ma vaatan siis. Mis kell sa ise jõuad?”

„Täna läheb mul kauem. Võib-olla alles kümne ajal,” arvas ema. „Mul on üks opp veel ees.”

„Ole siis tubli!” sõnasin ja panin toru ära.

Mu ema on kirurg, seepärast olid ta tulekud ja minekud kaootilised, sõltudes sellest, kas mõni inimene vajas kiiresti operatsiooni või mitte. Harvad polnud ka juhtumid, kui teda keset ööd välja kutsuti. Seetõttu oli meie elu pisut kaootiline, kuid ma olin sellega harjunud.

Järgmiseks ootas mind siis sõbralik ja abivalmis ja väga kena noormees Guido. Heitsin hämaras esikus pilgu peeglisse ja astusin uksest välja. Mul oli tõepoolest elektrit vaja.

Sammusin ühe korruse võrra trepist üles ja, kaalunud hetkeks, kas helistada kella või koputada, millegipärast koputasin. Mõtlesin vist umbes nii, et kui ta ei taha uksele tulla, siis ta ei ole kohustatud seda koputust kuulma. Ühesõnaga, andsin talle vaba valiku.

Ukse avas umbes kahekümnene pikka kasvu noormees. Tal oli sportlik kehahoiak, tuhkblondid juuksed ning ta sinised silmad tõmbusid kissi, kui ta mind nähes sõbralikult naeratas. Just nagu ta oleks mind oodanud. Noormees nägi tõepoolest kena välja, kuigi ma teadsin, et ema polnud tegelikult tema väljanägemist silmas pidanud.

„Tere,” ütlesin veidi kõheldes.

„Tere,” sõnas ta naeratades. „Sina oled vist Maria.”

Ma noogutasin. Ema polnud aega raisanud.

„Mina olen Guido.”

„Meil on elekter ära,” sõnasin endalegi üllatuseks nagu idioot. Ta nägi välja täiuslik, peaaegu ebamaine. Võib-olla just seepärast tajusin, et ta pole minu maitse. Sisimas teadsin, et ma ei pakuks talle eales huvi.

„Kohe kontrollin. Ma just alles jõudsin koju,” sõnas noormees ja ma nägin, kuidas ta käsi vajutas lülitit.

Midagi ei juhtunud.

„Tundub, et sul on õigus. Lähme vaatame siis maja korgid üle.”

Enne veel kui ma jõudsin midagi mõelda, olime juba esimesel korrusel ühte seinaorva peidetud metalluksega kapi juures. Guido pusis seal midagi mõnda aega ja vilistas siis võidukalt.

„Tundub, et nüüd on korras.”

„Mis juhtunud oli?” Ma ei suutnud uskuda, et kõik nii lihtsalt käis.

„Pole aimugi. Võimalik, et ülepinge oli kogu maja korgid lihtsalt välja löönud. Mida sa kodus tegidki?”

„Midagi.” Mis ta süüdistas mind maja voolukatkestuses või? „Tavalisi asju – tegin arvuti lahti ja panin vee keema. See pole midagi erilist.”

Ta noogutas. „Ega vist.”

„Suured tänud siis,” sõnasin, kui olime trepist üles jõudnud ning mu korteri ukse juures seisma jäänud. „Kui sa poleks kodus olnud, oleksin pidanud ilmselt jumal teab kui kaua küünlaleeki vahtima.”

Ta naeratas jällegi oma täiuslikku naeratust. „Kui sul jälle abi on vaja, anna teada,” sõnas ta trepist üles minema hakates.

„Kindlasti annan.” Ma polnud selles tegelikult sugugi kindel, aga enamik inimesi kujutas vist viisakust just sellisena ette.

Mu suhteliselt vanal arvutirondil võttis mõnda aega, et voolukatkestusega seotud segadusest toibuda. Närisin nii kaua närviliselt küüsi. Viimaks soovitud lehekülg siiski avanes. Valge massiivne inglitiib pealehel kooldus ülespoole, kui ma sellel klõpsides sattusin keskaegseid ürikuid imiteerida püüdvale leheküljele. Vaatasin sellel lehel ja foorumis veidi ringi ning sain teada, et sõna ingel tuleneb ladinakeelsest sõnast angelus, mis tuleneb omakorda kreekakeelsest sõnast angelos, mis tähendab sõnumitoojat või saadikut. Heebrea keeles lähim sõna ingli kohta on mal’ach, mis on samuti sõnumitooja. Sõnumitoojatena esinevad inglid näiteks mitmes kohas Uues Testamendis – tuues ettekuulutuse nii Ristija Johannese kui ka Jeesuse sünni kohta. Üldiselt usutakse ingleid olevat Jumala loodud surematud olendid, keda iseloomustab headus ja valgus. Kuid loomulikult on headusel ja valgusel ka vastaspool. Edasi lugesin asjadest, millele ma polnud kunagi mõtelnud – üleloomulikest nähtustest, ennustustest ja needustest, inglitest ja deemonitest. Olin end siiani ikka materialistiks pidanud, nüüd olin kõrvuni selles ebausutavas muinasmaailmas ja mulle tundus see korraga peaaegu reaalne. Samuti hämmastas mind see, kui paljud inimesed paistsid seda kõike tõepoolest uskuvat.

Kinnitasin endale, et mina nende hulka ei kuulu, ja panin viimaks arvuti kinni. Ma ei uskunud, et ükski ingel suvatseb minu eest järgmisel päeval kooli minna ja tunnikontrolle kirjutada.

Veel paari tunni eest ma arvasin, et see algas kolm kuud tagasi. Aimdus sellest, millal see päriselt algas, ajab mulle judinad peale.