Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 3

Paar järgmist päeva möödusid koolis rahulikult ja hellitasin juba lootust, et Eva on minuga rääkimast loobunud, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Ühel hommikul tundsin oma seljal kummalist kipitust. Kattusin külma higiga, sest ma teadsin, mis see on. Kui ma end peeglist vaatasin, märkasin, et arm mu abaluul on tumedam kui enne, nüüd oli see kergelt roosaka varjundiga. Tundsin kurgus kummalist klompi. Kaalusin isegi, kas näidata seda emale või mitte, kuid selle asemel tegin uuesti Eva soovitatud internetileheküljed lahti. Oli tunne, nagu oleksin teada saanud surmahaiguse diagnoosi, millele ma nüüd hinge ja käte värinal poolt- ja vastuargumente otsin.

Ma ei leidnud netist selle kohta midagi. Vahest ei osanud otsida. Kipitus aga ei lakanud. See kriipis mu selga, tuletades end pidevalt meelde. Lisaks tuletas see mulle meelde ka seda hullumeelset lugu, mida Eva rääkinud oli.

Umbes nädal aega hiljem tegin otsuse.

„Okei, ma tulen suga kaasa.” Olin otsustanud. Ma pidin teada saama. Ütlesin talle seda esimese asjana hommikul garderoobis.

Nüüd oli Eva kord mind üllatunult põrnitseda. „Kindel, et sa ei tee praegu nalja?”

„Kui sa järele mõtled, siis ei ole ma kunagi eriti nalja teinud,” sõnasin. Mul oli korraga hea kerge tunne.

Kui ma järgmisel päeval Evaga ühte Pirita kandis asuvasse aia ja hekiga ümbritsetud kahekordsesse eramajja sisenesin, ei osanud ma tegelikult midagi oodata. See, mida ma nägin, võttis mind sõnatuks.

Ukse avas mustas särgis ja teksastes tumedate juuste ja tätoveeritud kaelaga minust aasta või paar vanem tüdruk. Ta vaatas meid ja muigas veidi üleolevalt. Seejärel lahkus ta sõnagi lausumata.

„Imelikud kombed,” jõudsin pomiseda, kuid Eva ei teinud tüdruku veidrast käitumisest väljagi ja astus edasi.

Riiete hulga järgi, mis esikus igal pool vedelesid, võis oletada, et kogu kamp oli kohal.

Nii ka oli. See selgus siis, kui me kohe välisukse kõrval olevast trepist alla keldrisse laskusime. Ma ei hakanud Evalt küsima, miks nad keldris oma koosolekuid peavad. Inglikummardajatele sobiks ju pööning paremini. Aga võib-olla elas selle maja pööningul mõni vaim, vahest ei olnudki neil muud võimalust kui kelder.

Kui Eva ukse lahti lükkas, võttis meid vastu mahe küünlavalgus ja umbes kümme paari silmi.

Nad kõik jõllitasid mind nagu ilmutust ning mul oli tunne, et olen ootamatult sattunud peaossa mingis külajandis või et see on lihtsalt uni. Selline uni, kus ma tean, et ma tegelikult magan. Koos Evaga oli neid kümme. Imelikul kombel ei liitunud seltskonnaga ust avanud tüdruk. Ju ta siis lihtsalt elas siin, leidsin hetke pärast loogilise seletuse. Kõik tüdrukud tundusid olevat meievanused või paar aastat vanemad. Kuid asi, mis mind üllatas, oli see, et nad nägid välja, nagu läheksid missivõistlusele. Ma ei teadnud, kas nad olid end minu pärast üles löönud või oli see nende tavapärane dress code.

Üheks parimaks näiteks oli umbes kaheksateist-üheksateistaastane tüdruk, kes istus ruumi kaugemas nurgas. Oma mustas liibuvas pluusis ja mustades teksastes, pead ligi kammitud hobusesaba ja hoolikalt maalitud pandasilmadega nägi ta välja rohkem satanist kui inglite kummardaja. Kui tema puhul inglitega midagi seostus, siis vaid surmaingliga.

Tema kõrval istus tagurpidi keeratud toolil punaste juuste ja ereroheliste silmadega tüdruk – võisin kihla vedada, et need olid läätsed –, kes lisaks oma supermodelli välimusele ka veel vastavalt riides oli.

See ei olnud ju mingi ilusate klubi? Veel nii mõnigi tüdruk oleks aga missikandidaadi mõõdu välja andnud. Kui mu pilk aga Evale langes, raputasin mõttes pead. Eva nägi neist välja kõige tavalisem, samas pidin tunnistama, et ka tema mõjus pidulikult. Ainult mina istusin seal oma teksaste ja vana kampsuniga nagu Tuhkatriinu. Nagu tola. Ebard, kelle üle naerda. Ja kamp usuhulle oli mu ümber koondunud nagu näljased vampiirid.

Keegi polnud midagi öelnud ja see tegi mind närviliseks.

„Mis õiguspoolest toimub?” Mu küsimus mõjus järsult. Eks ma püüdsin niimoodi varjata oma ebakindlust, olin veendunud, et keegi neist on ülempreestrinna või midagi sama jaburat. Panustasin mustale Surmainglile. Igatahes keegi pidi mulle nüüd vastama.

„Eva rääkis, et sul on poolingli stigma.”

Ma eksisin. Mulle vastas hoopis põlvini saabastes ja lühikese punase seelikuga blondiin. Ta meenutas veidi Barbiet ja just selle pärast ei meeldinud ta mulle kohe esimesest pilgust.

„Stigma?”

„Sünnimärk.”

Noogutasin. Ma ei kavatsenudki neile tunnistada, et see kipitab. Kuid ainult sel põhjusel ma tegelikult olingi siin.

„Siis oled sa õiges kohas.” Barbie naeratas.

Ta tutvustas mulle kogu seda missikandidaatide kampa ja tuleb tunnistada, et ma veidi pettusin. Olin eeldanud, et neil on mingid muud nimed. Nagu Clarista, Crysella või Naomi… Hea küll, Lisette oli päris kõlav, aga Jana ja Kerli võtsid mind oma argisusega sõnatuks. Edasi rääkis Barbie, kelle õige nimi oli hoopis Elena, veidi nende põhimõtetest. Just nii ta ütleski – põhimõtted. Ja siis ta juba heietaski inglite abil valguse saatmisest, enda ja kõige ümbritseva puhastamisest, kanaldamisest ning sellest, kuidas inglid inimest igal sammul abistavad. Mul oli tunne, et olen mõnele New Age’i koosolekule sattunud. Kuulasin peaaegu huviga, kuni mulle jõudis kohale, et see on kõik päriselt. Et minuga ühes ruumis istub kümme ilusat ja ilmselt ka keskmisest intelligentsemat tüdrukut ning nad usuvad mingit totaalset jura. Kustutasin intelligentsuse seega nende omaduste hulgast maha. Lubasin endale, et võtan seda kui väikest antropoloogilist vaatlust. Osaleda selles kõiges ma küll ei kavatsenud. Seega siis lihtsalt vaatlus.

„Mis selle mu sünnimärgiga õigupoolest siis lahti on?” küsisin, kui ma enam seda taevaste jõudude ülistamist ära kuulata ei jõudnud.

„Kas Eva ei rääkinud siis sellest?” küsis Surmaingel üllatunult silmi pilgutades.

Eva tegi ta poole grimassi, mis pidi tähendama, et ma ju püüdsin või midagi sarnast.

„Pea meeles, et sa ei tohi sellest kellelegi rääkida,” võttis Barbie uuesti jutujärje üle.

Noogutasin. Samahästi võiksin püüda inimesi veenda, et ma olen tegelikult jänes, sabatupsu ja kõige muuga. Keegi ei usuks seda ju nagunii. „Miks siis?” küsisin puhtast õelusest.

„Sest sa oled suures ohus.”

„Just nüüd?” Puhkesin naerma. „Peale seda, kui Eva seda märki nägema juhtus?” Kipitus! Mulle meenus kipitus.

„Ei, peale seda, kui sa saad seitseteist. Siis arenevad välja su üleloomulikud võimed. Pealegi on läbi ajaloo olnud alati nii, et kui ilmub välja valge ingel, ilmub ka must. Must ingel tuleb, et sind tappa või orjastada. Igal juhul on su elu ohus. Suures ohus.”

„Tänan väga.” No tõesti! Barbie rääkis nagu elukutseline Jehoova tunnistaja ja ta kogudus noogutas entusiastlikult kaasa. Mu näole ilmus tahtmatult üleolev muie.

„See ei ole nali,” kraaksatas punapea. Ta vaatas mind säärase pilguga, nagu oleksin üritanud neid kutsuda kaasa kassipoegi uputama või midagi muud vähemalt sama jõledat tegema.

Teised noogutasid kaasa nagu hästi dresseeritud tsirkuseahvid. Kusjuures nad nägid tõepoolest murelikud välja.

„Miks see must ingel just mind otsib? Miks ta mind tappa tahab?”

Barbie kehitas pisut kohmetunult õlgu. „Sel võib olla mitmeid põhjuseid. Me ei tea täpselt. Aga nii on see alati olnud.”

„Me oleme rohkem iseõppijad,” lisas Surmaingel vabandavalt.

Kõik need isehakanud esoteerikud nägid korraga üllatavalt ebalevad välja. Ma ohkasin.

„Kuid igal juhul peame enne musta ingli peatama,” teatas punapea enesekindlalt.

Muigasin uuesti. Millega ta peatab ta? Oma seksapiiliga? Otsustasin parem mitte küsida. Mulle meenus mu elu vist kõige olulisem põhimõte: fanaatikut ega hullu mitte mingil juhul närvi ajada.

„Ja kas see must ingel ei võiks praegu olla näiteks Uus-Meremaal või Mosambiigis?” Ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna.

Surmaingel raputas pead. „Ei, sest kui sa saad seitseteist, hakkad sa välja saatma vibratsioone, mille järgi on sind lihtne leida. Nad ei ole amatöörid. See on ainult aja küsimus.”

Mulle meenusid Eva soovitatud kodulehelt loetud mõtted, et inglid pakuvad inimestele kaitset, rõõmu, armastust, tarkust ja muid hüvesid, mida aga välja mõelda annab, ning on vaja vaid avatud südant, et see kõik vastu võtta. Lisaks sellele toovad nad Jumalalt sõnumeid, kostavad inimeste eest ja vahendavad palveid taevasse. Ma ei mõistnud, kuidas läheb kogu selle teooriaga kokku see, et ma peaksin nüüd hakkama oma elu pärast värisema. Miks ei võinud mõni ingel siis mulle appi tulla? Aga ma ei hakanud ka seda küsima. Ma ei tahtnud rohkem mitte midagi vibratsioonidest kuulda.

Vibratsioonid olid viimane piisk minu karikasse.

Kui kogu see jant viimaks lõppes ja ma polnud eriti palju targemaks saanud, ütlesin Evale, et tahan üksi olla. Ta noogutas mõistvalt. Asi polnud tegelikult nii väga selles. Mul oli neist lihtsalt kõrini. Ja kogu sellest jamast. Läksin tol õhtul koju kõige pikemat teed, põigates sisse paari kohvikusse ja viimaks vahtides mõnda aega lihtsalt mere ääres. Telefoni olin välja lülitanud. Ma poleks suutnud kellegagi rääkida. Isegi emaga mitte. Isegi mitte Brita, oma parima sõbrannaga. Taipasin korraga, et ma ei julge sellest Britale ega ka kellelegi teisele rääkida, see kõlas hullumeelselt. Kogu Eva sekt tundus nii ajuvaba, et esiteks nad ei usuks seda ja teiseks ei suudaks nad mõista, miks ma seda kardan. Ma ei mõistnud neid hukka, oleksin ise täpselt samamoodi arvanud.

Aga ma kartsin. Tõepoolest. Isegi endale oli seda raske tunnistada. Arm või sünnimärk mu seljal oli viimaste päevadega veel tumedamaks muutunud. Nüüd meenutas see tõepoolest rohkem sünnimärki. Sellegipoolest polnud ma veel kaotanud lootust, et sel on mingi meditsiiniline seletus. Emale ei julgenud ma seda ikka veel näidata.

Kui olin mõnda aega mere ääres ühel puurondil istunud, tõusin püsti ja hakkasin aeglaselt kodu poole lonkima. Väljas oli hakanud hämarduma. Ma ei tahtnud tegelikult väga hilja peale jääda. Äkitselt meenus, et mul on veel veidi õppida. Kadriorgu jõudes lisasin sammu.

Kui ma möödusin Tallinna ülikooli lähedal ühest hamburgeriputkast, ütles keegi mulle korraga tere. Olin nii oma mõtetes, et peaaegu võpatasin.

„Ma ei tahtnud sind ehmatada,” lausus järjekorras seisev pikemat kasvu veidi silmile vajuva tukaga poiss, kes kandis musta joppi ja teksaseid. Muidugi ta märkas, et ma teda nagu ilmutust jõllitan. Ta tundus pisut tuttav ja püüdsin oma mälu pingutada ja meenutada, kus ma teda näinud olen. Mitte ei tulnud meelde. See oli üllatav, sest ta nägi oma korrapäraste näojoonte ja avala naeratusega tegelikult väga kena välja. Ainuke, milles ma kindel olin, oli see, et ta ei olnud minuga samast koolist.

„Sa ei tunne mind ära?” Poiss kergitas üllatunult kulme.

Ma raputasin pead, kaaludes, kas see on mingi odav külgelöömisnõks, kuigi selleks tundus ta liiga siiras.

„Me käime koos ujumas. Meil on trennid samal ajal.”

Õigus jah. Nüüd tuli meelde. See kõlab kahtlemata tobedalt, kuid ma ei olnud teda riiete ja kuivade juustega lihtsalt ära tundnud. „Jah, ma tean sind küll,” tunnistasin millegipärast punastades. Ta nimi oli Andreas ja ta oli meie klubiga liitunud alles kuu aega tagasi, noppides meile juba esimeselt võistluselt kolm esikohta.

„Ma võin sind veidi saata, kui sa kesklinna poole lähed,” pakkus ta peale hetkelist pausi. „Õhtuti on linnas ohtlik.”

Ma kehitasin õlgu. Mul oli õigupoolest ükskõik, kuid ma ei suutnud välja mõelda ühtegi vabandust ja seega noogutasin.

Koju jõudnud, vaatasin uuesti oma märki. See oli täpselt sama tume nagu paar viimast päeva. Mu kõht tõmbus krampi. Mis siis, kui neil on tõsi taga, esitasin endale selle õhtu jooksul juba vähemalt kümnendat korda sama küsimuse. Mis siis, kui maailmas ei ole kõik nii lihtne, kui paistab?

Ma olin selliseid raamatuid lugenud. Filme näinud. Need olid kõik justkui ühe vitsaga löödud. Imevõimetega tüdruk või poiss, võimatu, kuid viimaks kõike võitev armastuslugu ning selle kohal hõljuv ennustus, needus või muu taoline jura. Ning mingi seltskond inimesi, kes olid nende vastu. Ainult et minu loos olin vaid mina, kamp usuhulle, needus ja tundmatu must ingel. Armastust ega imevõimeid ei paistnud kusagilt.