Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 4

Eva lasi mul järgnevatel nädalatel oma mõtetega üksi olla. Õnneks hakkasid mu mõtted jälle oma tavalisi radu käima. Vaid korra, oma sünnipäeva hommikul meenus mulle oht, mis pidi mind varitsema pärast seda, kui saan seitseteist. See tundus korraga absurdne. Mul oli iseenda ees häbi, et olin seda kõike hetkeks isegi kaalunud. Kipitus mu seljal oli taandunud, aeg-ajalt tundsin vaid kerget sügelust. Järjest enam olin veendunud, et see on sünnimärk, mis oli kuidagi viga saanud ning seepärast veidi kipitas. Teadsin, et peaksin seda tegelikult nahaarstile näitama, kuid lükkasin seda aina edasi.

Mul polnud küll erilist tahtmist pidutseda, kuid ema andis mulle veidi raha ja ütles, et võiksin mõned sõbrad siiski külla kutsuda. Tal endal oli reedel öövalve, nii et põhimõtteliselt kõik klappis.

Mõnedest sõpradest kujunes küll pool klassi, kuid see ei teinud mulle erilist muret. Enamik neist võttis ise joogid kaasa ja ma teadsin, et südaöö paiku minnakse edasi mõnda klubisse, nii et ma ei pea kartma, et hommikul on minu juures terve korteritäis magavaid klassikaaslasi ja virnade viisi tühja taarat.

Minu üllatuseks tuli mind õnnitlema ka Guido. Mul polnud aimugi, kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on. Vahest nägi ta mu ema tordiga või midagi sellist. Kutsusin ta sisse, lootes, et ta peagi lahkub. Mitte et mul oleks ta vastu midagi olnud. Kartsin pigem, et tal võib igav hakata. Ma polnud kindel, et purjus gümnaõpilaste seltskond teda väga huvitab.

Guido tulek tekitas furoori, alates sellest, et meid peeti paariks, ja lõpetades sellega, et mõned end julgemaks joonud tüdrukud püüdsid teda rajalt maha võtta. Seda oli võrdlemisi piinlik pealt vaadata. Kuid tundus, et Guidot see ei häirinud. Ta paistis päris hästi mu klassivendadega klappivat.

Mind ajas see skisofreeniline olukord veidi närvi.

„Kas midagi on juhtunud?” Brita istus mu kõrvale diivanile.

Ma ei teadnud, mida talle öelda. Ma ei teadnud isegi, mis mind tegelikult täpselt närvi ajas. Või siiski – mu sünnimärk oli paar tundi tagasi jälle kipitama hakanud. Ma ei saanud talle sellest rääkida. See oleks olnud naeruväärne.

„Viitsid, too mulle veini,” palusin. Soovisin korraga kõik unustada.

Hetke pärast tuli Brita pudeli veiniga tagasi. Ta võttis mul käest ja tiris mind ema tuppa.

„Räägi, mis sinuga lahti on?” küsis ta murelikult.

Hammustasin huulde. Ma ei teadnud, mida öelda. Tõtt ei saanud ma talle rääkida. Vastamise asemel võtsin veini ja kallasin suure lonksu endale kurku. Hakkasin selle peale peaaegu läkastama.

„Sulle meeldib see kutt? Guido?” tegi Brita tema jaoks ainsa loogilise järelduse.

„Ei!”

Ütlesin seda kiiremini, kui oleks usutav olnud, ning Brita vaatas mind endiselt kahtlustavalt. Guidol polnud tegelikult midagi viga. Ta oli sõbralik, hooliv ja temaga oli huvitav rääkida, pealegi nägi ta hea välja. Sellegipoolest ei tundnud ma mingit tõmmet. Kui aus olla, siis tegelikult meeldis mulle hoopis Andreas. Olime viimasel ajal enne ja pärast trenni veidi rääkinud ja ühe korra isegi kohvikus istunud. Tundsin korraga, et tahaksin, et ta oleks praegu siin. Kuid hoidsin ka tema koha pealt suu kinni.

„Sa justkui salgad midagi?” usutles Brita edasi.

„Jumal küll, miks ma peaks? Kõik on korras. Olen lihtsalt veidi väsinud,” pomisesin ja võtsin järgmise sõõmu. Tundsin, kuidas vein pähe hakkas. Olin alla piisavalt palju šampust joonud. „Emal on kahekümne nelja tunni vahetus, pidin kõik ettevalmistused ise tegema.”

„Miks sa kedagi appi ei kutsunud?” küsis Brita täiesti õigustatud küsimuse.

Maigutasin vastamise asemel suud. Ma ei teadnud seda ise ka.

Poole kaheteist paiku hakkasid kõik end klubisse sättima. Mina tundsin, et ei jõua minna. Või ei taha. Enamik oli juba ees ära läinud, kuid Brita ja Loora olid aidanud mul veidi koristada. Nüüd olid ka nemad juba veidi närvilised.

„Hakkame siis minema.” Loora kutt Daniel tõusis otsustavalt püsti.

Brita ja Loora võtsid kotid ja läksid esikusse riidesse panema.

Ma istusin ikka veel liikumatult diivanil. Teadsin sisimas, et ma ei lähe, aga ei suutnud seda neile ütelda. Nagu ikka viimasel ajal, lasin asjadel ise kulgeda. Venitasin kummi kuni viimase hetkeni, et see siis lihtsalt lahti lasta.

„Noh, tee nüüd kähku!” Danielil oli juba tagi seljas ja ta vaatas üle ukse mulle kärsitult otsa.

„Ma ei tea.” Ma lihtsalt ei julgenud „ei” öelda.

„Mis mõttes sa ei tea? Kas sa ei kavatsegi tulla?”

Kehitasin õlgu. Tundsin end idioodina.

„Ütle, et ta ei jamaks nüüd!” hüüdis Brita esikust Danielile.

Poiss vaatas mulle süüdlaslikult otsa. „Tule, see on ju sinu sünnipäev,” palus ta.

Mul oli tast kahju. Aga mul tõesti polnud tuju. Ma ei osanud seda seletada. Ja siis nägin Guidot, kes polnud veel lahkunud.

Ka Daniel nägi teda. Ta taganes paar sammu. „Okei, koolis näeme siis!” sõnas ta. „Aitäh, et kutsusid.”

See ei ole nii! oleksin tahtnud talle öelda, kuid ma ei saanud. Guido seisis siinsamas. Tundsin ta vastu korraga seletamatut viha. Kes ta enda arvates üldse õige oli? Mu lapsehoidja või?

Kui teised kõik lahkunud olid, istusin samamoodi diivanil edasi, vaadates tühja pilguga, kuidas küünlaleek lahtisest aknast tuleva õhu käes võbeleb. Ma ei mõtelnud mitte midagi, lihtsalt vaatasin.

Guido tuli ja istus mu kõrvale.

„Miks sa tulid?” Tegelikult ei mõelnud ma seda küsimust üldse mitte paha pärast. Olin juba jõudnud maha rahuneda. Mind täiesti siiralt huvitas.

Ta kehitas õlgu. „Ise sa kutsusid ju.”

Kas ma pidin nüüd tunnistama, et kutsusin ta viisakusest sisse? „Ma ei uskunud, et sa tegelikult nii kaua siin oled. Ma arvasin, et sul on siin igav,” ütlesin päris ausalt.

„Ei olnud.”

„Siis on hästi.”

„Sa ei tahtnud tegelikult, et ma tulen?”

Kehitasin õlgu. Mulle ei meeldinud sellised küsimused, sellised hetked. „Kõik arvasid, et me käime või midagi,” pahvatasin välja.

Guido kergitas kulmu. „Ja sa ei tahaks minuga käia?”

Ma ei saanud aru, kas ta mõtleb seda tõsiselt või on see iroonia. Neetud! Mis mul viga oli, et ma seda üldse ütlema pidin?

„Asi pole ju selles,” puterdasin. „Sa tundud liiga ideaalne, et minusugust koolitüdrukut vaadata.” Ma olin veidi purjus ja mul oli sünnipäev, ma võisin endale tõde lubada. „Sa saaks endale iga kell ükskõik millise naise. Ma tõesti ei tea, mida sa täna siin tegid.”

Guido muigas veidi kõveralt. „Ma olin täna siin sinu sünnipäeval. Vabandust, kui ma endast kuidagi vale mulje jätsin.”

Ma ei ütelnud midagi. Tundsin end täieliku idioodina.

Guido tõusis, et lahkuda. Ma ei ütelnud ikka veel midagi. Lihtsalt vaatasin, kuidas ta läbi toa astus ja siis esikusse kadus.

„Vabandust, ma poleks pidanud seda ütlema,” sõnasin, kui ta juba uksel oli. Olin talle järele läinud. Ma ei tahtnud, et me tüliga lahkuksime.

Guido naeratas. „Pole midagi. Ma ei solvunud. Pealegi ma saan endale tõesti iga naise, keda tahan. See on tõestatud.”

Mu suu vajus ammuli, tema aga astus uksest välja.

Kui Guido oli lahkunud, läksin elutuppa tagasi ja püüdsin mõelda, mis toimub. Mis minuga toimub? Miks ma olin terve õhtu tühiste asjade pärast närvi läinud? Miks ma Guidoga nii nõmedalt käitusin? Ma ei teadnud. Ma ei teadnud, miks see juhtus. Vihkasin end sel hetkel. Olin enda jaoks kogu oma peo paari tühja asja pärast ära rikkunud.

Viimaks otsustasin teistele järele minna. Oli see ju ikkagi minu sünnipäev. Ma ei tahtnud üksi kodus konutada ja tunda kogu aeg seda kipitust oma abaluul, kohas, kuhu ma enam vaadata ei söandanud. Keeldusin uskumast, et midagi on valesti. Seepärast ei saanudki ma endale kauem oma mõtetega üksi jäämist lubada.

Kui klubisse jõudsin, oli seal kõik nagu tavaliselt. Mulle tegelikult rahvarohked kohad ei meeldinud, kuid vahel tegin erandi ning hetkel mulle suisa meeldis, et muusika tõttu ei olnud võimalik iseenda mõtteidki kuulda.

Vaatasin rahvasummas omale teed rajades otsivalt ringi.

Viimaks märkasingi oma klassikaaslasi. Nad istusid kõik tantsusaali tagumises nurgas ühe laua ümber ja naersid. Neil oli nii lõbus. Tundsin korraga, et ma ei kuulu siia. Tajusin enda ja nende vahel teravat, ületamatut vahet. Äkitselt tundus soov koos sõpradega pidutseda naeruväärne.

Kadusin kiiresti inimeste vahele tagasi, et keegi neist mind ei märkaks. Tundsin tohutut kergendust. Ja tühjust. Tundus, nagu oleksin just purustanud köidiku, mis mind maise maailmaga sidus. See oli absurdne, aga just seda ma tundsin.

Ööklubist välja jõudnud, hingasin natuke aega öö karget külma õhku kopsudesse, alles seejärel hakkasin liikuma. Mul polnud aimugi, kuhu ma lähen, kuid hakkasin vapralt astuma. Ma ei kartnud midagi. Ja mul polnud kuhugi kiiret. Teadsin, et ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, pole need kohad minu jaoks. Seega võisin lihtsalt niisama astuda ja vaadata, mis juhtub.

„Kas öösiti väljas jalutamine on su hobi?”

Tume kogu, kellest ma ööklubi nurgal mööduma hakkasin, oli Andreas.

„Kas sa jälitad mind?” Mul oli tegelikult uskumatult hea meel, et ma teda kohtasin.

Ta naeratas. „Ei, kuid ma teeksin seda kindla peale, kui julgeksin.”

Tundsin, kuidas iselaadne judin must läbi käis. Selline judin, mis tekib siis, kui poiss, kes sulle meeldib, on just tunnistanud, et sa meeldid talle ka.

„Mida sa tegelikult siin teed?” Püüdsin oma elevil ilmesse veidi tõsidust manada.

„Tulin paari sõbraga peole. Nad jäid veel edasi pidutsema. Ja sina?”

„Umbes sama.”

„Kas tahad koju minna või veidi jalutada?” küsis Andreas.

Jalutada! Loomulikult jalutada! Kehitasin ebalevalt õlgu. „Võiks ju veidi ringi hulkuda küll,” sõnasin mõtlikult. Nõmedad paaritumismängud, mis ei lubanud otse ütelda, mida keegi tegelikult mõtleb.

Ta naeratas ja mul oli kahju, et olin talle nii pika hambaga vastanud.

Ostsime Andrease ettepanekul lähedal asuvast kiirsöögikohast kakaod ja suundusime mere äärde. Korraga tundsin uskumatut rahu. Tajusin, et hetkel ei taha ma midagi rohkemat, kui Andreasega lihtsalt mööda kaldajoont kulgeda ja vestelda. Soovisin, et see öö kestaks igavesti. See polnud veel alanudki, kuid ma juba teadsin, kuidas see mulle meeldima hakkab.

Korraga jäi Andreas seisma ja otsis midagi taskust.

„See ei ole midagi erilist, aga mul polnud just palju aega ettevalmistusi teha. Palju õnne!” Nende sõnade saatel asetas ta mu peopessa väikese roosaka pooleldi läbipaistva kivikese.

Vaatasin seda lummatult. „Kuidas sa teadsid?!” küsisin viimaks ikka veel segaduses olles.

Ta naeratas veidi häbelikult. „Kui sa kaardiga maksid, siis võtsid alguses koos pangakaardiga ID-kaardi ka välja ja ma viskasin sellele pilgu peale. Miks sa oma sünnipäeval siis üksi oled?”

No nii. Kartsin, et nüüd jätan endast mulje kui sõpradeta friigist. Miks ma siis ikkagi üksi olin? Sest mu seljal olev stigma kipitas? Et ööklubis tundus nõme ja mõttetu? Et ma tundsin, et selline maailm, nagu mina seda tundsin, hakkab mulle kitsaks jääma?

„Tehniliselt võttes pole täna enam minu sünnipäev,” laususin viimaks, et aega võita. „Aga tegelikult tundsin, et olen ööklubi ja selle muusika jaoks liiga väsinud.” Ma ei saanud aru, miks ma üldse vabandasin.

Andreas naeratas. „Mina ka ei viitsinud seal kauem olla.”

Veeretasin kivikest käes, see tundus mõnusalt soe. „Ega see ei ole mingi sinu õnnekivi või midagi sellist?” küsisin viimaks kahtlevalt. Ma ei soovinud, et Andreas midagi enda jaoks olulist hetke ajel ära annaks.

Ta raputas pead. „See ei ole minu oma. Kuid ma arvan, et see toob õnne. Võid seda kaelas kanda, kui tahad.”

Märkasin alles nüüd, et kivi ühes servas oli väike auk. Ja et augu juurest oli kivi täpselt niimoodi ära lihvitud, nagu oleks seda juba kaelas kantud. Äkki oli see siiski Andrease oma? Igatahes, kui ta selle mulle andis, siis pidi see ometigi midagi tähendama. Mul oli selle üle korraga uskumatult hea meel.

*

Ta vidutab uniseid silmi ja näeb isegi padjanäoga kuratlikult hea välja. „Miks sa üleval oled?”

„Ma vaatasin sind.” Püüan värinat oma hääles alla suruda.

Ta paistab päriselt üllatunud. Hetkeks hellitan lootust, et äkki ta ei tea, aga see ei saa ometi võimalik olla. Ta lihtsalt mängib oma osa nii paganama täiuslikult.

Sa magasid süütult nagu inglike, tahaksin talle ütelda, kuid mu keel tõrgub. Ja ma peidan käed teki alla, et varjata nende värisemist.