Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 10

See juhtus kolmandal õhtul, kui olin peale terve päev kestnud rassimist madratsile vajunud. Käelihased tulitasid pidevast ülespoole sirutamisest ja olin omadega nii läbi, et ei viitsinud isegi midagi korralikku süüa teha. Näkitsesin ainult veidi puuvilju.

Ma kuulsin ta häält.

Oma peas.

Arvasin algul, et see on lihtsalt mingi kummaline uni, kuid selleks oli see liiga selge.

„Kus sa oled?”

See oli Andreas. Mu keha kattus momentaanselt külma higiga ja süda hakkas peksma. Ta hääl oli mu peas. Nii selge, nagu oleks ta minuga samas ruumis. Mulle meenus õhtu, kui ta oli lahkudes mulle mõttes head aega ütelnud. Olin siiani arvanud, et kujutasin seda endale ette.

Kuni siiani. Neetud!

„Maria, palun ütle mulle, kus sa oled!”

Ma ei ütelnud midagi. Julgesin vaevu hingata. Kartsin isegi mõelda, sest ma ei teadnud, kui sügavale mu pähe ta tungida võib. Mulle kangastusid lugematud politseifilmid, kus kurjategijat hoitakse telefoniliinil ja samal ajal püütakse ta asukohta kindlaks teha. Ma ei teadnud, kas Andreasel on selline võime, kuid ma ei saanud riskida. Ma ei tohtinud oma asukohta millegagi reeta. Seepärast lamasin vagusi ja lootsin meeleheitlikult, et ta ei kuule mu südame pekslemist.

Kui ta oli mõnda aega vait olnud, hakkasin juba uskuma, et ta on lahkunud, kuid ta ei andnud alla.

„Räägi, palun, minuga!” anus ta.

Muidugi ma tahtsin rääkida. Mul oli talle lugematuid küsimusi, mis mulle rahu ei andnud. Küsimusi, mis lausa kisendasid vastuste järele. Näiteks kas ta on tõepoolest must ingel, milles ei olnud küll suuremat kahtlust, kuid lisaks soovisin ma teada saada, miks ta mind kohe ei tapnud. Miks ta mind endasse armuma pani? Milleks see pikk ja vaevaline näitemäng? Kas see oli lihtsalt osa tema sadistlikust plaanist?

Kuid vastamise asemel sulgesin ma silmad ja kujutasin ette sinist taevast, kus ei ole mitte ühtegi pilve. See sinine pilvitu taevas võttis neetult palju energiat, sest pidin pidevalt tõrjuma oma teadvuse äärealadele tungivaid süngeid mõtteid.

Viimaks andis ta alla. Mina olin selleks ajaks täiesti läbi. Oma pea mõtetest puhas hoidmine võttis palju rohkem energiat kui päev otsa seinte krohvimine.

Isegi unes nägin sedasama sinist taevast.

Järgmisel päeval kordus kõik uuesti. Ainult selle vahega, et siis ma parasjagu töötasin. Pilvitu taeva vaimusilma ette manamine oli välistatud. Püüdsin selle asemel fokuseerida mõtteid pruunile savikrohvile, mida ma ikka veel pisut oskamatult seinale plätserdasin.

„Sa oled asjadest valesti aru saanud.”

„Ma ei ole see, kelleks sa mind pead.”

„Palun, sa pead mind uskuma.”

Yeah right!

Viimaks ei hoolinudki ta vist enam, kas ma vastan või mitte, vaid rääkis muudkui edasi.

„Anna andeks, et ma sulle kohe kõike ei rääkinud, kuid mul oli tunne, et sa polnud selleks veel valmis. Aga nüüd pole mul enam midagi kaotada. Sa tead, kes ma olen. Kuid sa ei pea mind kartma. Ma ei tea, mida sa minust arvad, kuid usun, et see ei ole tõde. Ma ei soovi sulle halba. Ma vannun seda. Ma olen sind otsinud aastaid, sajandeid. Ja nüüd, kus ma su leidsin, sa lihtsalt kadusid.”

Tahtsin kätega kõrvad katta, kuid see poleks aidanud. Andrease hääl oli otse mu peas. Iseenesest oli see sama hullumeelne kui see, mida ta rääkis. See, et ta on mind peaaegu kogu elu otsinud. Otsinud ja armastanud. Ja kui ma kujutasin teda seda rääkides ette, siis mõjus see nagu hüpnoos. Andrease siniste silmade pilk puuris minusse ja minust läbi ning ma peaaegu tahtsin teda sel hetkel uskuda.