Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 8

„Kas ma võin su pööningul redutada?” Kell oli kuus hommikul ja ma imestasin, et ta üldse telefoni võttis.

„Jah. Millal sa jõuad?” Ta kiire vastus tegi mind hetkeks rahutuks, aga mul polnud valikut, pidin riskima.

„Kohe.”

Olin juba ta maja juures. Olin mõelnud, et kui ta ei võta telefoni, siis koputan vastu ta akent. Või halvemal juhul peidan end nende aias kuuri või pesukööki.

Liisbeth avas ukse ja ma märkasin ta silmade ümber suuri tumedaid rõngaid. Ta oli ilmselt terve öö üleval olnud.

„Must ingel leidis mu üles.” Ma värisesin külmast ja oma üleelamistest, kuid sellegipoolest ajas mind selle lause dramaatiline toon ja veel rohkem selle sisu peaaegu naerma.

Ta viipas mu sisse ja juhatas mööda kitsast treppi seekord tõepoolest pööningule, mis oli ümber ehitatud puhkeruumi, lugemis- ja külalistetoa hübriidiks.

„Räägi, mis juhtus,” nõudis ta, kui olin end ühele diivanile istuma sättinud. Kogu mu maine varandus lebas diivani ees seljakotis ja ma näperdasin kramplikult mobiili, mõeldes, milline sõnum peagi töölt saabuvale emale kirjutada. Kogu mu maine elu oli samal ajal ebamaise vormi võtnud.

Ma rääkisin. Olin ühtaegu vihane, kurb ja hirmul. Ma värisesin ja nutsin samal ajal, kui kõik sel ööl kogetu must välja voolas.

Kui olin lõpetanud, ei ütelnud Liisbeth mõnda aega sõnagi. Seejärel lubas ta hommikuks midagi välja mõelda. Ta tõi mulle tassi kuuma piparmünditeed ja soovis head ööd. Jõin teed väikeste lonksudega, mis meenutas mulle sel hetkel kõige rohkem mediteerimist, ja saatsin viimaks emale sõnumi: „Ära muretse. Minuga on kõik korras.” Puhas vale, kuid ma ei suutnud midagi usutavamat välja mõelda.

See tehtud, tundsin rammestust, mis mind endasse haaras.

Kui ma ärkasin, oli päike juba kõrgel. Ma polnud uskunud, et üldse magada suudan, kuid mul oli olnud raske, unenägudeta uni. Tundsin end peaaegu hästi. Seda hetkeni, kuni kogu möödunud öö sündmuste koorem mulle laviinina peale vajus. Suutsin vaevu selle all hingata.

Liisbeth tuli peagi võileibade ja kohviga. Ta nägi võrreldes varahommikuga reibas välja.

„Kas sa panid midagi mu tee sisse?” Ma ei uskunud, et mu keha ise, vabatahtlikult magama jäi.

Ta naeratas. „Sa pidid puhkama.”

Tal oli õigus.

„Ja sa ise? Mida sina öö otsa üleval tegid?”

„Niisama. Olin netis.”

Liisbeth ulatas mulle pataka pabereid. Need olid veidi kollakad, kokku köidetud lehed, mis olid täis trükitud kirjutusmasinaga.

„Mis need on?”

„Eenoki raamat.”

Kergitasin küsivalt kulmu.

„See on apokrüüf.”

„Apokrüüf?” Vaatasin teda endiselt juhmi pilguga.

„Apokrüüfid on piiblisse mitte kuuluvad tekstid, mis on põhimõtteliselt samal ajal kirjutatud ja enam-vähem samasuguse sisuga kui piiblisse kuuluvad tekstid. Neid on tegelikult terve hulk, kuid selles, Eenoki raamatus, räägitakse inglitest. Selles kirjeldatakse, kuidas vana juudi pärimuse järgi hakkas osa ingleid Jumala vastu mässama ja heideti karistuseks alla maa peale. Kui langenud inglid maale laskusid, said nad maapealsete naistega lapsi ning õpetasid inimestele keelatud tarkusi. Lisaks kirjeldab see Eenoki reise teistesse dimensioonidesse. Jumal olevat ta hiljem taevasse võtnud ja temast sai peaingel Metatron,” vuristas Liisbeth.

„Okei, aga kuidas see mind aidata saab?”

Liisbeth kehitas õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla ei saagi. Aga see on üks kõige vanemaid tekste inglite kohta. Võiksid sellele pilgu peale visata.”

Noogutasin ja võtsin paberilehed. Ma ei saanud enam kuhugi taganeda, pidin nii palju kui võimalik inglite kohta teada saama. Seega hakkasin lugema.

„Mida sa edasi teha kavatsed?” küsis Liisbeth pärastlõunal, kui tuli mulle süüa tooma.

Kehitasin õlgu, sonkides kartulipudrus, mis oli tavaolukorras üks mu lemmiksöökidest. Olin terve ennelõuna seda Eenoki raamatu koopiat lugenud, kuid ei saanud öelda, et oleksin palju targemaks saanud.

Ma teadsin, mida ma tegema pean. Ka Liisbeth teadis seda ja erinevalt minust oli tal selle väljaütlemiseks ka piisavalt julgust.

„Ma arvan, et sa peaksid põgenema.”

„Põgenema” oli sõna, mida ma ei julgenud isegi oma peas välja öelda. See mõte lämmatas mind, kuid hullem oli veel tulemas.

„Sa peaksid üles otsima endasugused.”

Endasugused? See kõlas nagu diagnoos. Nagu miski, mis viitab sellele, et mind on normaalsete inimeste maailmast välja arvatud. Nagu mind oleks inimeste maailmast välja arvatud. „Kas sa arvad, et minusuguseid on siis veel?”

Ta noogutas. „Ilmselt rohkem, kui me arvata oskame. Aeg-ajalt leiab nende kohta siit-sealt vihjeid.”

„Miks siis ainult mind tahetakse tappa?”

Liisbeth raputas kahetsevalt pead. „Ma ei tea sellele küsimusele vastust.”

„Kuhu ma põgenema peaksin?”

Tegelikult ma oskasin ka sellele küsimusele vastata: nii kaugele kui võimalik. Inimestel on ka kõige ebameeldivamate küsimuste jaoks vastused olemas, lihtsalt nad ei taha neid teada ega julge välja öelda. Kui teised ütlevad, siis pole see enam nii hirmus. Justkui keegi teine võtaks vastutuse nende sõnade eest enda peale, olgugi et kogu su elu on sinusse juba ammu sisse programmeeritud. Ma teadsin, et pean põgenema. Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin seda juba ammu teadnud.

„Ma annan sulle ühed kontaktid Berliinis. Kas sul raha on?”

Raha polnud probleem. Vähemalt esialgu. Olin terve elu rahaga kokkuhoidlik olnud. Ma ei armastanud iga nädal uusi riideid osta ja mööda ilusalonge jõlkuda. Geelküüned ja muu selline pudi-padi ei läinud mulle korda. Vahest olin terve elu alateadlikult seda hetke oodanud? Hetke, kus mul on viimaks vaja seda raha, mida ma olin kogunud. Raha, mida mingi kummaline arstide laste jaoks mõeldud fond iga kuu minu arvele kandis, kuna mu isa oli surnud.

„Arvan, et saan esialgu hakkama,” sõnasin. Berliin, kordasin mõttes. Ma polnud seal kunagi käinud. Ma ei tahtnud ka nüüd sinna minna.

„Väga hea. Ma toon kohe arvuti ja me broneerime su reisi ära.”

Liisbeth lahkus, ilma et oleksin jõudnud midagi öelda. Mida mul olekski öelda olnud?

Vaatasin kitsast pööninguaknast välja ja mõistatasin, kas see kõik ikka on päriselt. Äkki elan mingis kummalises enda väljamõeldud maailmas? Kas ma ei ole skisofreenik või midagi muud sellist?

Tänaval sõitsid autod, eemal kilkasid lapsed ja mina peitsin end peaaegu tundmatu tüdruku pööningul, kuna olin pähe võtnud, et olen inglite järeltulija. See ei saanud ju ometi tõsi olla! Kuid sellisel juhul pidi ka Liibeth peast segi olema.

„See ei saa ju ometi tõsi olla?” küsisin Liisbethilt, kui ta läpakaga naasis.

Liisbeth naeratas veidi kurvalt. „Tead, ma poleks tegelikult iial uskunud, et see kõik saab päriselt juhtuda. Aga siin sa oled…”

Jah, siin ma olen…

Me võtsime järgmine hommik takso ja sõitsime lennujaama. Olin ostnud pileti kõige esimesele Tallinn–Berliin lennule. Liisbeth lubas, et keegi tuleb mulle seal lennujaama vastu. Lootsin seda kogu südamest.

Liisbeth oli terve eelmine päev minu juures olnud. Ma ei osanud talle öelda, kui tänulik ma talle olen. Me arutasime minu juhtumit nii ja naa, surfates ingleid puudutavatel netilehtedel, kuid ei suutnud leida muud peale erinevate uskumuste, müütide ja kaheldava väärtusega ennustuste. Pakkusin välja, et ta võiks mind veel kord hüpnotiseerida, kuid ta keeldus. Võib-olla oli tal õigus. Võib-olla ei oleks ma seekord tagasi tulnudki, kuhu iganes ma ka läinud poleks.

Ma ei olnud veel kunagi üksi kuhugi lennanud. Ega ma polnud varem ka põgenenud. Lootsin, et ema oli sõnumit saades esialgu rahulikuks jäänud ja mind ei viida turvakontrollist politsei eskordi saatel otse lähimasse jaoskonda. Õnneks ei pööranud mulle keegi üleliia tähelepanu. Sellegipoolest oli võimatu rahuneda. Üks põhjus oli see, et mu seljakotis oli suurem kogus sularaha, mille olin pangast välja võtnud. Olin hetk tagasi kogu oma arve tühjaks teinud. Nii ei saadud mind edaspidi kaardimaksete kaudu jälitada.

Liisbeth saatis mind kuni turvakontrollini.

„Ära ütle neile midagi. Keegi ei tohi teada, kes sa oled,” tuletas ta mulle meelde. „Ma ütlesin, et sa oled lihtsalt üks mu sõber, kes vajab mõneks ajaks peavarju.”

Mõneks ajaks? Ma neelatasin, tundes klompi kurgus. „Ei ütle.” Oligi võimatu kujutleda, kuidas ma oma ülestunnistusega lagedale tuleksin. Keegi ei usuks seda nagunii.

„Ma mõtlen vahepeal midagi välja. Ma luban,” kinnitas Liisbeth. Ja ma tahtsin teda uskuda. Seejärel kallistas ta mind tugevasti. Olin teda tundnud vaid viimased paar nädalat, kuid hetkel oli ta mulle kõige lähedasem inimene maailmas. Paraku ma teadsin, kuidas sellised asjad muutuda võivad.

Varjasin oma pisaraid turvakontrolli eest, püüdes juukseid silmile tõmmata, nagu ma oleksin emo või midagi. Ma ei tea, kas see õnnestus. Ega see mind eriti ei huvitanudki. Ootasin ainult kannatamatult hetke, kui lennuk õhku tõuseb. Ootasin ja kartsin.

Kui see hetk viimaks käes oli, siis polnud mul enam ühtegi emotsiooni. Olin täiesti tühi, jälgides tundetult, kuidas Tallinna linn ja Ülemiste järv aina väiksemaks muutuvad ja kaugemale jäävad, kadudes viimaks silmist.

Ma ei avanud lennujaamast viimasel hetkel ostetud eestisaksa sõnastikku reisi jooksul kordagi. Lihtsalt ei suutnud. Teadsin ainult paari hädapärast väljendit nagu guten Tag ja danke ja entschuldigen Sie bitte, aga mul polnud mingit tahtmist oma sõnavara rohkemaga täiendada.

Mul polnud millegi jaoks erilist tahtmist.

Kui lennuk oli Tallinna kohalt üle lennanud, panin kõrvaklapid pähe ja püüdsin unustada kõike, mis toimub.

„I was born in Puerto Rico.”

Kuulasin Paul Simoni laulu ja järsku ma nägin seda. Ma seisin keset rahvahulka kiriku uksel, liikudes aeglaselt massiga kaasa. Naine minu kõrval sõrmitses palvehelmeid. Kaugelt, kiriku sisemusest, kostis preestri monotoonset palvelaulu ning ma tundsin, kuidas valu jooksis mööda mu luid.

Mäletamise valu.

Ainult ma ei teadnud, mida ma peaksin mäletama. Seepärast liikusin lihtsalt rahvasummaga kaasa.

„In nomine Patris, et Filii, et Spiritus Sancti,” pomises preester altari ees. Iga kord, kui ta risti ette lõi, oli mul tunne, et mu sees liigahtas miski ja miski põletab üht kohta mu abaluul. Märkasin, et inimesed minu lähedal sosistasid midagi. Ma ei saanud nende sõnadest aru, kuid tajusin endal nende pilke.

Teadsin, et naine mu kõrval on mu ema. Ma tundsin, kuidas ta oli sisemiselt krampis nende pilkude pärast. Aimasin, et see on kuidagi minuga seotud, ja tundsin, et mul hakkab kohe halb.

„Ema!” sosistasin naisele. „Mul hakkab kohe paha.”

Ema haaras mul käest. Tundsin ta peopesa parkunud nahka ja veidi kühmlikke sõrmi, mis mu käe ümber sulgusid. Ema käed meenutasid mulle vana inimese käsi, olgugi et ta oli veel päris noor naine.

Preestri palved oli muutunud valjemaks, rahvas hüüdis vahele „aamen” või „halleluuja”. Nägin, kuidas osa inimesi oli juba peaaegu ekstaasis, kui preester pühitsetud vett rahva hulka viskas. Mu meelekohti rõhus tohutu raskus. Nüüd vaatasid inimesed mind juba päris avalikult. Ja kõigi nende silmis oli põlgus ja vihkamine. Ainult üks silmapaar vaatas mind kaastundlikult: üks noormees minust paar rida eespool noogutas mulle julgustavalt. Märkasin oma üllatuseks, et tal on sinised silmad. See pidi olema keegi võõras. Võib-olla seetõttu ta ei teadnudki minust midagi. Ma ei teadnud ka ise endast suurt midagi, kuid mul oli tunne, et inimesed jälgivad mind seepärast, et nad ootavad, mis edasi juhtub. Mul polnud aimugi, mis edasi juhtub, kuid tundsin, et mul hakkab kohe halb.

„Ema,” ütlesin uuesti ta kätt pigistades, „ma ei suuda enam.”

„Sa pead!” sosistas ema mulle vastu. „Me ei tohi enne teenistuse lõppu lahkuda, muidu…”

Ma ei saanudki teada, mis muidu juhtuks. Korraga tundsin, kuidas mingi vari mulle peale vajub, ja ma kukkusin musta sügavikku.

Teadsin sel hetkel, kui ma ärkasin, et see on päriselt juhtunud. Püüdsin meenutada ema nägu. Ma ei suutnud. See oli vaid üks patsi seotud juukseid katva valge rätikuga naine. Ma ei tundnud teda meenutades midagi. Ma ei tundnud valu. Valu, mida ma tundsin, oli hoopis teistsugune. See oli nagu magus igatsus millegi seletamatu järele. Ja tunne, et minu südamest on midagi välja rebitud.

Kui see nägemus lõppes, oli mul tunne, et osa mu mälust on välja rebitud. Ma sündisin Puerto Ricos. See teadmine ise ei tekitanud minus erilisi emotsioone.

Olin varemgi näinud seletamatuid hetki minevikust. Oma varasematest eludest. Muud moodi ei osanud ma neid mälupilte nimetada. Siis ei osanud. Nüüd ma teadsin või vähemalt arvasin, et teadsin. Need olidki minu eelmised elud.