Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 7

„Oled sa valmis?” Liisbeth rüüpas viimase tilga teed ja asetas siis kruusi lauale.

Ma ei olnud, kuid mis mul üle jäi? Noogutasin hädiselt. Liisbeth oli teed juues mulle üldjoontes seletanud, mida hüpnoos endast kujutab, kuid sellegipoolest olin ärevil. Ma ei teadnud, mis minuga toimuma hakkab. Ma polnud isegi kindel, kas ma saan teda usaldada. Ta võib mind samahästi tapjarobotiks programmeerida. Või läheb midagi viltu ja… Ma isegi ei teadnud, mis siis juhtuda võib, kuid olin kindel, et ei midagi head.

Sellegipoolest sättisin end tugitoolis veidi mugavamalt istuma ning siis hakkas Liisbeth numbreid lugema. Ma sisendasin endale, et ma ei jää magama. Korraga ei tahtnud ma midagi teada. Veel vähem tahtsin langeda abitusse seisundisse, kus minu alateadvusesse on vaba tee. Kuid juba number viie peal teadsin, et ma ei pea vastu. Ma ei suutnud enam silmi lahti hoida ja tundsin, et kogu mu keha vajus nagu pehmesse vatti. Seejärel ujusin pimedusse, mind justkui tõmbas selle poole. Lisaks tajusin kummalist õnnetunnet. Midagi sellist polnud ma kunagi varem tundnud.

See lõigati hetkega läbi. Sama kiiresti, kui see oli alanud, tundsin ma, kuidas miski tõmbab mind tagasi. Põrkusin kuhugi vastu. Ma ei tahtnud lahti lasta. Võitlesin selle vastu samamoodi nagu hüpnoosi alguses.

Kui ma silmad avasin, nägin Liisbethi mulle otsa vahtimas. Tema silmis peegeldus hirm.

„Mida sa nägid?”

„Ma ei mäleta eriti.” Ma tõesti ei mäletanud. Ainuke, mida mäletasin, oli see, et see oli midagi head. Et pool mind oli sinna maha jäänud. Ja et ma olin seal täiuslik ja kuidagi nagu kuulusin sinna. Kus iganes see „seal” siis ka ei oleks.

Ma olin seal olnud täiuslik. See oli imeline tunne. Nii imeline, et ma ei osanud seda seletada. Ma vaevu mäletasin seda.

„Püüa meelde tuletada!” Liisbeth vaatas mulle tungivalt otsa. Ta põsed õhetasid ja ta näperdas veidi närviliselt oma käevõru.

„Aga mida ma rääkisin? Kas sa ei küsinud siis mu käest midagi?” Mulle meenus meie eesmärk – teada saada midagi mu mineviku või olemuse kohta.

Liisbeth vaatas mulle veidi ebalevalt otsa. Ta enesekindlus ja kogu ta gooti tüdruku imago oli hetkega kadunud. „Ma ei saanud,” sõnas ta viimaks. „Sul oleks nagu mingi blokk peal olnud. Ma ei saanud su alateadvusele ligi. Kas sa tõesti ei mäleta midagi?”

Raputasin pead. „Ma ei mäleta ühtegi konkreetset detaili, kuid mul oli seal hea olla. Oleksin nagu koju jõudnud. Ma arvan, et neil oli õigus. Su õel ja ta kambal.”

Ma polnud mõelnud, kuidas ta võiks reageerida. Kuid seda ma poleks küll arvanud, et ta lihtsalt jõllitab mind ja vajub seejärel diivanile istuma.

Ma naeratasin. „Sa arvasid kuni praeguseni, et see on jama, eks?”

Ta vaatas mulle natuke süüdlaslikult otsa. „Ma ei tea, mida ma arvasin,” sosistas ta. „Ma vist ei uskunud tegelikult, et see on päriselt olemas. Aga see, kuidas sa lihtsalt kadusid ja ma ei saanud mitte midagi teha…”

Alles siis, kui Liisbeth oli koju läinud ja ma olin võtnud talt vande, et ta sellest mitte kellelegi ei räägi, tajusin viimaks kogetu tähendust. Ma ei teadnud enam, mida endast arvata. Ma ei teadnud, mida oma elust arvata. Mida oma tulevikust arvata. Korraga tundusid seitseteist elatud aastat täiesti tühisena. Olin taas alguses. Ma ei olnud enam seesama inimene. Ma ei teadnud, kes ma olen, kuid enam ei olnud ma kohe kindlasti seitsmeteistaastane koolitüdruk Tallinnast. Ma olin midagi muud. Midagi vahepealset, ma olin piiril. Piiril, mis lahutas mind kahest erinevast maailmast – ühest, kuhu ma enam ei kuulunud, ja teisest, kuhu ma veel ei kuulunud.

Ma pidin alles õppima seda teist maailma tundma. Ja mul polnud aimugi, kes mulle seda õpetada võiks.

Juba järgmisel päeval otsustasin, et pean seda veel kord kogema. Seekord pean püüdma meelde jätta, mida ma näen või kuhu ma lähen, et näha oma alateadvuse sügavikku.

Liisbeth tuli ka seekord minu juurde. Ta oli peaaegu sama põnevil kui ma isegi.

„Püüa kõike, mida sa näed või koged, kuhugi reaalsesse kohta talletada,” soovitas ta.

„Mida sa sellega silmas pead?” Olin nii ärevil, et mu suu kuivas.

„Kui sa paned hüpnoosi ajal nähtu kuhugi kohta – ükskõik kuhu, kasvõi mõnda päriselt olemasolevasse sahtlisse või kappi, siis tekib sul selle kohaga side ja see tuleb sulle hiljem seoses selle kohaga meelde.” Ta tegi kahtleva grimassi. „Ma ei tea, kas see sinu puhul ikka mõjub. Ma ei tea, kuhu sa lähed – kas enda alateadvusesse või kollektiivsesse.”

„Kollektiivsesse?”

„See on kõikidel inimestel ühine, see sisaldab inimsoo ühisest minevikust pärit kogemuste jälgi…” Ta vakatas. „Ma ei tea, võib-olla lähed sa hoopis inglite alateadvusesse.”

Ma ka ei teadnud. Aga ma mäletasin, et seal oli hea. Teadmine, et tunnen kohe uuesti sedasama tunnet, oli nagu oodata narkomaanina uut kohe saadavat doosi või lapsena jõulude ajal kingitust. Ma vähemalt uskusin, et see on umbes sama tunne. Aju keemiline sõltuvus. Tundsin midagi naudingusarnast juba enne, kui seanss oli alanud.

Seekord läksin ära juba vist number kahe ajal. Just nimelt – läksin. Midagi sooja ja sumedat tõmbas mind endasse. Tajusin emotsioone, mida ma ei olnud päris elus kunagi tundnud. Mõistsin, et just seal ongi minu päris elu. Keset küütlevat valgust ja mahedaid sosinaid. Tundsin, justkui ma hõljuksin kaalutuna sumedas lõunamaa öös, teades, et mul on kõik, mida ma soovin, ja et mul ei saa kunagi sellest küllalt.

Seekord oli lahkumine veel raskem. Hoidsin sellest kinni kogu jõuga, mis mul oli. Ma ei tahtnud lahkuda. Kartsin, et ei mäleta pärast midagi. Ma ei olnud kuhugi midagi talletanud ja ma ei teadnud, mida ma teinud olin. Kõik, mis mul sellest hiljem meenus, oligi vaid see hirm – hirm, et ma ei mäleta midagi.

Silmad lõpuks avanud, märkasin ma, et Liisbeth oli näost valge ja ta pilgus peegeldus peaaegu õudus.

„Mis juhtus?”

Liisbeth avas akna ja süütas suitsu, ta ei ütelnud tükil ajal midagi.

„Kus sa olid?” küsis ta viimaks ja ma märkasin, kuidas ta käed värisesid.

Kehitasin õlgu. Mul polnud aimugi, kus ma olnud olin.

„Ma kartsin, et ei suuda sind enam tagasi tuua.”

„Ma ei olnud ju kaua ära.”

„Kaua?!” Liisbeth viskas koni aknast välja ja peaaegu hüppas minu poole, jättes endast nii veel ebastabiilsema mulje. „Kas sa tead, mis kell on?! Sa olid seal kolm tundi! Ja ma olin terve selle aja surmani hirmunud!”

„Kolm tundi?!” Alles nüüd märkasin, et väljas oli pimedaks läinud. Haarasin laualt värisevate kätega mobiili ja ei uskunud oma silmi. Kell oli seitsme minuti pärast üheksa. Me olime alustanud kuue paiku. Ema pidi iga hetk koju tulema. Ma ei suutnud ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui ta oleks sellele peale sattunud.

„Kuidas ma seal nii kaua olin?” küsisin viimaks.

Liisbeth kehitas õlgu. „Ütle sina mulle.”

Nägin ta silmades ikka veel ebakindlust. See jahmatas mind. Liisbeth oli mulle ikka tugev tundunud. Kuid nüüd vaatas ta mind segaduses lapse pilguga. Ja mul ei olnud ta küsimustele vastuseid.

Lugesin pärast netist, et inimesed, kes on kohtunud inglitega, väidavad, et nad on tundnud jumalikkuse kohalolu ning et tugeva armastuse allikaga ühenduses olemine on olnud peaaegu valus. Ma ei mäletanud valu. Mäletasin täiuslikkust ja jõudu, mis mind valdas. Samas tundsin ka, et midagi oli valesti. Et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Mu hinges oli kummaline rahutus. Tunne, nagu ma poleks kõike mõistnud. Tunne, et mul tuleb sinna veel kord tagasi minna.

*

Andreas helistas hetkel, kui tundsin sügavat masendust. Lamasin voodis ja püüdsin mitte mõtelda sellele, et kusagil on üks paik, kuhu ma kuulun võib-olla rohkem kui siia. Paik, kus ma tunnen end hästi ja kus mind võib-olla oodatakse. Ühesõnaga, mõtlesin igasuguseid jaburaid asju ja seepärast olin üliõnnelik, nähes Andrease nime oma telefoni ekraanil vilkumas. Ta oleks justkui aimanud ja olin talle selle eest tänulik. Kui ma ainult oleksin võinud talle rääkida! Andreas oli justkui koht, kuhu põgeneda. See, et ma teda petsin, ei teinud mulle eriti muret. See on rohkem rääkimata jätmine kui petmine, lohutasin ennast. Ja ta polnud ju tegelikult küsinud.

Kuuldes, et ema tuleb töölt alles järgmine päev, kutsus Andreas mind enda poole ning juba pool tundi hiljem seisingi ta ukse taga ja andsin kella.

Ta tuli avama koduses T-särgis ja katkistes teksastes, kuid nägi sellegipoolest vastupandamatu välja.

„Sa elad üksi?” küsisin, märgates, et esikus pole rohkem kellegi riideid ega jalanõusid.

„Mu vanemad on välismaal. Tööpuudus,” lisas ta veidi häbelikult.

Ma noogutasin. Olin rõõmus, et ei pea end kellelegi tutvustama. Panin tähele, et Andrease kodu on peaaegu niisama minimalistlik kui Guido oma, kuid vähemalt oli seal värve pisut rohkem. Ta vanemate asjadest ei paistnud jälgegi, millest ma järeldasin, et nad on välismaal juba pikemat aega olnud.

Andreas juhatas mu elutuppa ja ma vajusin peaaegu kohe tumepunasele diivanile. Tundsin esimest korda üle hulga aja kergendust.

Paari minutiga oli ta katnud laua ja kuigi olin arvanud, et ma ei taha süüa, muutusin hetkega näljaseks, kui Andreas endale salatit ja lihalõike taldrikule kuhjama hakkas. Tundsin end korraga jälle elusana.

Kuid peale söömist tuli lootusetuse tunne tagasi. Andreas silitas mu pead, justkui aimates, et midagi on lahti. Naaldusin ta vastu ja surusin samal ajal hambaid huulde, et mitte nutma puhkeda. Siin ma siis olin – koos poisiga, kes mulle hirmsal kombel meeldis, teadmata, mida edasi teha. Hetkeks kujutlesin meie ühist tulevikku – nägin meid vaimusilmas aasta, viie aasta, kümne aasta pärast ja mõistsin, kui loomulik see oleks. Kui ainult kõik nii keeruline poleks. Mulle meenusid korraga mu märk, Liisbethi tehtud hüpnoos ja unes nähtud inglite heitlus. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas must ja raske kardin langeb mu elule. Mu tulevikule.

Mis oleks kui… Mõtlesin seda vist juba sajandat korda. Ja jõudsin iga kord otsusele, et mul on valida, kas natuke õnne või üldse mitte. Arvasin, et olen siiski natuke õnne ära teeninud. Seega pidin tõe rääkimist nii kaugele tulevikku edasi venitama, kui vähegi suudan.

„Kas sa tahad rääkida, mis toimub?” Andreas siiski nägi, et minuga on midagi lahti.

„Ma olen lihtsalt väsinud,” pomisesin. „Koolis on nii palju õppida ja siis veel trennid. Täna ma ei suutnud isegi korralikku soojendust teha.”

Ma olingi tegelikult väsinud. Väsinud mõtlemast, mis toimub. Väsinud kartmast, et minuga on midagi totaalselt imelikku lahti. Väsinud unistamast mingist imaginaarsest kohast, kus ma tundsin end kümneid kordi paremini kui siin.

Vajutasin oma nina vastu ta kaela. Tahtsin kõike unustada. Mul oli sellest jamast nii kuradi kõrini.

„Ära muretse, kõik saab korda.” Andreas vaatas mulle otsa ja ta silmist paistis nii kindel veendumus, et oleksin peaaegu naerma hakanud.

Kui sa vaid teaks! mõtlesin, aimamata, et see, kes ei teadnud, olin hoopis ma ise.

„Ma ei taha ühelegi murele praegu mõelda,” sosistasin Andreasele kõrva. „Ma tahan unustada.”

Ta naeratas ja suudles mind. „Ma tean, kuidas on kõige parem unustada.”

Kui ma ärkasin, siis nägingi seda. Sellest on möödas nüüd vist juba kolm tundi. Olen terve selle aja siin olnud. Taibates, et mul ei ole kuhugi minna. Ma olen terve selle aja ta selga jõllitanud ja tundnud, kuidas veri mu meelekohtades peksab. Olen suutnud mõelda ainult sellele, kuidas ma olen musta ingli poolt osavalt lõksu püütud.

Andreas lükkab mu õrnalt selili ja ma tunnen, et värisen, nagu oleksin surmasuus.

„See pole aus, et sina mind nii kaua vaadanud oled. Nüüd on minu kord.”

Ma tajun, et ta vaatab mind nagu kiskja enne saagi lõhkirebimist, nagu kobra enne salvamist. Näen, kuidas ta suu kõverdub grimassiks, ja olen valmis oma elu eest võitlema. Olgugi et ma tean, et see jääb ilmselt mu viimaseks võitluseks. Olen sellegipoolest äkki tohutult vihane. Ilmselt just sellepärast olengi. Sellepärast, et ta on mänginud minuga terve aeg nagu kass hiirega. Ta on mind osavasti lõksu püüdnud ja et asi kindel oleks, pannud veel endasse armuma. Ja ma olen olnud manipuleeritav ja vagur nagu tapalavale viidav vasikas. Ma ei pööranud tähelepanu sellele, et ta ilmus alati ootamatult, et ma ei leidnud ta nime internetist ja et ta minuga mõttes rääkis. See oli nii jabur, et seda ei oleks lihtsalt saanud tõsiselt võtta.

Järgmisel hetkel ma näen, kuidas ta grimass, kui seda üldse oli, muutub naeratuseks ja ma tunnen ta huuli oma suul. Tahaksin neid hammustada, kuid unustan selle soovi selsamal hetkel. Nüüd tunnen vaid kirjeldamatut naudingut.

Alles siis, kui Andreas ütleb, et ta läheb toob köögist midagi juua, ja ma näen, kuidas ta stigmatiseeritud selg eemaldub, meenub mulle kõik uuesti. Ma haaran oma riided ja sööstan toast välja.

Tormasin majast välja ja jooksin nii kiiresti, kui jalad võtsid. Tänava lõppu jõudnud, taipasin, et mul pole aimugi, kuhu ma niimoodi jooksen. Mul polnud kuhugi minna. Kui Andreas on must ingel, siis leiab ta mind üles. Ta juba leidis. Nüüd jääb tal üle teha seda, milleks ta tuli. Viia mind endaga kaasa või tappa. Ta teadis must kõike – kus ma elan ning millises koolis ja trennis ma käin. Mul ei saanud koduski enam turvaline olla.

Võtsin takso ja sõitsin koju. Ema oli öövalves, seetõttu sain segamatult oma asjad pakkida. Ma teadsin, et pean lahkuma, ja kohe. Kuid mul oli oma asju vaja ja ma pidin selle riski võtma. Pealegi ma uskusin, et ta ei viitsi mind kohe jälitama hakata – küllap arvab, et olen tal nagunii peos.

Panin seljakotti pesu, mõned riided ja arvuti, mõistes, et võimatu on asju pakkida, kui sul on vaid mõni minut aega neid välja valida ja samas peab kott jääma nii kergeks, et sa selle all kokku ei vajuks. Seejärel vaatasin korteris ringi. Oli tunne, et midagi on veel puudu.

Mälestused!

Haarasin elutoa kummutilt ühe pildi, kus ma koos emaga olen. Ühtegi fotot isast nii kähku ei leidnud. Seepärast läksin kirjutuslaua juurde ja võtsin alumise sahtli karbist ta sõrmuse. Ja seejärel ka ühe maastikufoto. Ma ei teadnud, mis koht see sellel pildil on, kuid korraga tundus tähtis see kaasa võtta.

Seejärel tellisin takso ja närisin seda oodates järgmised kümmekond minutit küüsi. See oli mu elu pikim kümme minutit ja tõesti ime, et ma hirmust südamerabandust ei saanud. Kui takso saabus ja ma sellesse istunud olin, tundsin, et olen esimese lahingu võitnud. Algul ma isegi ei pannud tähele, kui taksojuht küsis, kuhu ma sõita soovin. Mul polnud aimugi. Hetkeks kaalusin, et äkki lähen Brita juurde, aga ma ei saanud tema elu ohtu seada. Õigupoolest ei tohtinud ma kellegi elu ohtu seda, kõige vähem ema oma. Ma teadsin, et ei saa enam koju tagasi pöörduda. Iialgi.

Heitsin veel viimase pilgu meie majale ja valisin seejärel kõige ebatõenäolisema inimese, kelle juurde minna.

Ma valisin Liisbethi. Keegi ei osanud meid seostada ja teiseks lootsin ma, et ta oskab mind aidata.