Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 9

Kui lennuk viimaks laskuma hakkas, jõudis mulle pärale, et oleme varsti kohal. Pingutasin mälu, püüdes meenutada, mida ma Saksamaa kohta tean, kuid tegelikult ei teadnud ma eriti midagi. Ei midagi rohkemat kui ehk iga teine tavaline inimene teadis – hansalinnad, teine maailmasõda ja Hitler, Berliini müür ja selle langemine, BMW ja Volkswagen, neonatsid ja türklaste kebabiputkad, õlu, hapukapsas, verivorst ja Angela Merkel.

Võib-olla oli seda täiesti piisavalt.

Liisbeth oli lubanud, et mulle tullakse vastu. See teadmine tegi mind murelikuks. Ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Mitte midagi rääkida ega selgitada.

Ja ega ma esialgu ka ei näinud kedagi.

Alles siis, kui olin juba tükk aega saabuvate lendude terminali välisukse kõrval ühel pingil istunud ja püüdnud kriisiplaani välja töötada, astus minu juurde üks noormees.

„Maria?” küsis ta veidi kähedal häälel.

Tõstsin pilgu. Ta võis olla umbes kahekümnene või pisut rohkem ning nägi välja nagu tüüpiline skinheed oma kiila pea ja kogu selle subkultuuri juurde kuuluva rõivaarsenaliga. Või siis sellised sõbrad on Liisbethil, mõtlesin, ja noogutasin poisile.

Ta viipas, et ma talle järgneksin. Ta auto oli lennujaamast tükk maad eemal ühel kõrvalisel parkimisplatsil. Viskasin oma koti tagaistmele ja istusin ise sinna kõrvale. Oleksin soovinud oma aju välja lülitada.

Terve tee, mis me ta päevinäinud Volkswageniga sõitsime, ei lausunud kumbki meist sõnagi. Ja ma isegi ei püüdnud jälgida, kuhu me sõidame. Rääkimata sellest, et mul oleks olnud aimu meie reisi sihtkohast. Ma ei uskunud, et poiss viib mind enda juurde koju, selleks oli ta liiga sõnakehv. Ilmselt oli ta lihtsalt tüüp, kes pidi mind lennujaamast üles korjama. Aga kuhu ta mind viima pidi, sellele küsimusele ei osanud ma vastust leida.

Viimaks peatas ta auto ühe poollagunenud hoone ees.

„Tule lähme,” sõnas poiss saksa keeles, nii palju ma sain aru – komm ja midagi edasi.

Sellegipoolest ei liikunud ma paigast. See ei olnud mingi maja, seal ei saanud ju ometi keegi elada. See oli isegi skvotiks liiga hale. Lobudik, mille seinad olid osaliselt kokkuvarisenud ja millel polnud ees ühtegi akent, seisis vaevu püsti.

„Tule,” kordas poiss kärsitult.

Ma ei teadnud, mida teha, ja tundsin, kuidas mind haarab paanika. Vaatasin poissi kahtlustavalt. Ta võis mu selles majas paljaks röövida, mind vägistada või tappa või kõiki kolme järjekorras. Või ka mingis muus järjekorras, sõltus, mis maitse tal on. Mitte keegi ei saaks kunagi teada.

„It’s okey. Trust me,” sõnas poiss viimaks inglise keeles, nähes, et ma endiselt kõhklen ning mõistes, et ma ilmselt kardan. Või arvas ta lihtsalt, et ma ei saanud tast aru.

Igal juhul ma viimaks usaldasingi teda, mis mul lõppude lõpuks üle jäi. Talle millegagi vastu pead virutada ja autoga põgeneda? Ma isegi kaalusin seda võimalust, aga ma ei osanud autot juhtida ning jala poleks vist eriti kaugele jõudnud.

Mõni minut hiljem nägin, et poisil oli olnud õigus. Kõik oli tõepoolest okei. Me nimelt jalutasime sellest lobudikust lihtsalt läbi. Õige maja ehk siis skvott, nagu ma arvanud olingi, nägi palju kobedam välja. Hingasin kergendatult. See polnud siiski lõks olnud.

Skvott kujutas endast kolmekordset lihtsa fassaadiga punastest tellistest hoonet, mis võis olla ehitatud kusagil peale esimest maailmasõda. See jättis isegi sümpaatse mulje. Kui me sisenesime, tundsin värske värvi ja toidu lõhna.

Poiss juhatas mind ühte teise korruse tuppa ja kadus, ilma et oleksin jõudnud talt midagi küsida.

Tuba, kuhu ma sattusin, oli uskumatult pisike. Selle ühes nurgas oli maas madrats, teises väike kummut ning akna all laud ja tool. See kõik mahtus mõnele ruutmeetrile.

Vajusin madratsile ja püüdsin endale sisendada, et kõik see, mis viimase kolmekümne kuue tunni jooksul juhtunud on, pole uni. See oli neetult raske.

Ärkasin koputuse peale, taibates, et olin magama jäänud. Ma ei jõudnud veel kuidagi reageerida, kui uks juba avanes ning tuppa astus sõbraliku olekuga naeratav noor naine.

„Tere, ma olen Hanka,” sõnas ta inglise keeles. „Liisbeth kirjutas mulle sinust.”

„Kirjutas minust?”

„Jah, et sa vajad mõneks ajaks elamiskohta.”

Ah, õigus. Ma noogutasin. „Vajan jah.” Olin poolunisena juba kartnud, et mu saladus on paljastatud.

„Päris tasuta siin muidugi elada ei saa,” lisas Hanka.

Noogutasin jälle. Mul on raha, tahtsin juba öelda, kuid pidasin siiski targemaks vaikida. Keegi ei tohtinud aimata, kui suur summa sularaha mu seljakotis on. Otsustasin esimesel võimalusel riski hajutada ja osa sellest kuhugi mujale peita. Jope voodri vahele näiteks. Krimifilmide klassika, aga mul ei olnud muid variante.

„Meil on ülemisel korrusel üks suurem remont käimas. Kui sa aitad seinu krohvida, pahteldada ja värvida, siis võid siin olla. Süüa pead endale ise vaatama, aga tänane söök on maja kulul. Tule, ma näitan sulle, kus köök on,” sõnas Hanka.

Ajasin end madratsilt püsti. Ma polnud küll kunagi midagi krohvinud ega pahteldanud, kuid küll ma hakkama saan, otsustasin. Lootsin, et ei pea siin kaua viibima – küllap Liisbeth uurib kiirelt välja, mis toimub ja kas keegi saab mind aidata. Objektiivselt võttes tundus selline lootus muidugi jabur, aga see oli ainus mõte, mis mind veel vee peal hoidis.

Järgmisel hommikul ajasin end varakult jalule. Lootsin, et füüsiline töö hoiab mõtted kõigest muust eemal.

Üks punase pea, naerulohukeste ja treenitud lihastega rohelises särgis noormees, kes tutvustas end Kurtina, selgitas mulle krohvimise põhitõdesid. Tegelikult oli neid ainult kaks: visata kelluga krohvisegu hooga seinale, nii et see seina külge kinni jääks, ja siis see ühtlaselt laiali ajada, üleliigset segu samal ajal maha tõmmates.

„Mitte midagi keerulist,” sõnas poiss naeratades. „Küll sa hakkama saad.”

Noogutasin. See tundus lihtsam, kui olin arvanud. Lihtsam seni, kuni oma esimese kellutäie krohvisegu vastu seina viskasin. See kukkus sealt maha, ilma et isegi väike osa sellest oleks seina külge hakanud. Kas rohelise särgiga kutt oli mustkunstnik?

Peale mõningat proovimist sain siiski asja enam-vähem käppa, seejuures nii käppa, et nägin seda isegi õhtul uinudes silme ees. Iga kord, kui silmad sulgesin, lendas pruun möks mu kellult seinale ja ma tundsin, kuidas käsi peaaegu automaatselt selle poole sirutub.

Paari päeva jooksul tutvusin enamiku skvoti elanikega. Neid oli kolmekümne ringis – suurem osa sakslased, mõned poolakad ja paar tumedama nahaga noormeest, nähtavasti türklased, mõtlesin ma, kuid mul polnud julgust seda kelleltki küsida. Õigupoolest polnud see olulinegi. Kõige ootamatum asi skvotterite juures oli see, et vaatamata oma alternatiivsele või lausa veidrale riietumisstiilile ja üldse väljanägemisele tundusid kõik sõbralikud olevat. Nad küsisid, kuidas mul läheb ja ega ma midagi ei vaja. Ma ei osanud neile midagi ütelda, lihtsalt naeratasin kohmetult. Nad poleks ilmselt aru saanud, kui oleksin vastanud, et tahan ainult rahu.

Hanka ja Kurt olid siin midagi liidrite taolist. Nad mõlemad olid umbes kahekümneviiesed. Hanka oli tumedate lühikeste veidi lokkis juuste ja suurte pruunide silmadega, mille pilk ütles, et ta usaldab inimesi. Kurt oli keskmist kasvu, kuid tundus jõusaalis saadud lihaste tõttu palju suurem. Ta hallid sõbralikud silmad vaatasid maailma heatahtlikult paksude kulmude alt. Skinheedist poiss, kes mind lennujaamast ära tõi, oli Joachim. Ta oli eraklikum kui teised ja seepärast nägin ma teda harva, kuid ta küsis alati, püüdlikult inglise keelt hääldades, kuidas mul läheb, ning talle naeratasin ma alati siirast rõõmust, et ta seda küsis. See oli minu meelest nii armas.

Õhtuti istusin oma toas ja püüdsin mõelda, mida oma eluga teha. Püüdsin oma mõtteid korrastada, analüüsida oma elu. Seda elu, mis mul siiani olnud oli. Mõtlesin asjadele, millele ma polnud ammu mõelnud. Vanadele mälestustele, kohtadele, kus olin käinud ja kuhu soovisin minna, inimestele, kellega kohtunud olin. Neile, keda ma armastasin, ja ka neile, kellele olin ehk oma käitumise või sõnadega haiget teinud. Matemaatikaõpetajale, keda ma vihkasin. Unistustele, mis veel nädal tagasi ei tundunud nii utoopilised. Ma mõtlesin asjadele, mida mulle teha meeldis ja mida ei meeldinud.

Mulle meeldisid piimakohv, head filmid, haiglaseriaalid, ema tehtud pannkoogid, hommikused ajalehed ning koolivaheajad.

Mulle ei meeldinud seebiseriaalid, talv, räppmuusika, pori, füüsika ja fanaatikud.

Ma tahtsin saada arstiks. Lastearstiks. Mu lemmikmuusikastiil oli rock. Mu lemmiksari läbi aegade oli „Dr House”. Mu lemmikujumisstiil oli rinnuliujumine, rahvakeeli konn. Ma võisin seda ujuda tundide viisi, ilma et oleks väsimust tundnud. Mulle maitsesid juustukoogid ja püreesupid. Mu parim sõbranna oli Brita. Tüdruk, kellega olin alates esimesest klassist ühes pingis istunud. Tüdruk, kes alati igas asjas midagi helget nägi ja kes alati, ükskõik kui halvad asjad ka ei paistnud, lohutada oskas. Tüdruk, kes ilmselt oli mu peale maruvihane, sest ma polnud talle ütelnud, et ma ühel päeval lihtsalt kaon.

See kõik oli. Oli olnud.

See teadmine ei aidanud mind eriti, sest korraga oli kogu mu elu pea peal. Ma polnud enam see inimene, kelle minevikust ja soovidest ma mõtlesin. Ma polnud isegi vist üldse päris inimene.