Читать книгу Deemoni märk - Reeli Reinaus - Страница 6

Pidin Andreasega peale ta trenni kokku saama, aga kuna väljas jõlkumiseks oli liiga külm ilm, tegin ettepaneku, et ta hoopiski minu juurde tuleks. Ema pidi sel päeval hilisööni tööl olema.

Kui kellahelina peale korteriukse lukust lahti keerasin, märkasin, et Andreas seisab trepikojas, hoides kaenlas suurt, ikka veel auravat pitsat.

Heitsin talle küsiva pilgu.

„Kas sa mind sisse ei kutsugi?” Ta naeratas veidi kohmetult.

Ma ei suutnud seda uskuda. Ta seisis teisel pool läve ja nõudis, et ma ta sisse kutsuks! Tundsin, kuidas mu süda saapasäärde vajus. Seisin oma kodu uksel nagu täielik tola ja tundsin, kuidas mu süda värises, sest mingi väike osa minust uskus tõsimeeli, et tegu võib olla vampiiriga. See näitas minu paranoia tõelist sügavust.

„Kas sa teed mingit nalja?” Olin enda peale tige ja nördinud üheaegselt.

„Muidugi ma teen nalja,” naeris Andreas korterisse astudes. Ta kummardas ja plagistas mu kaela kohal hambaid.

„No see polekski ehk väga kummaline, arvestades, et ma ei leidnud sind Google’ist.” Kavatsesin kõik kaardid kohe lauale käia.

Ta naeratas. „Kas sa nuhid kõikide oma uute tuttavate järele või ainult nende järele, kellega sul on romantiline suhe?”

Ta arvas, et meil on romantiline suhe! Tundsin, et ma punastan. Pagan…

„Kas sina ei nuhi siis?” Äkki see oli tõesti rohkem tüdrukute rida, kuid sellegipoolest ei tulnud mulle meelde ühtegi inimest, ema ehk välja arvata, kes poleks uute tuttavate või isegi suvaliste inimeste kohta netist uurinud, mida seal nende kohta leidub.

Andreas kehitas õlgu. „Miks ma peaksin? Silmad on ju hinge peegel.” Ta vaatas kavalalt naeratades mulle otsa.

Ma vist punastasin jälle.

„Ma vahetasin paar kuud tagasi tegelikult nime,” lisas ta seejärel.

„Miks? Kas su nimi oli… Kuidagi nõme?” Ma ei osanud kuidagi paremini lauset lõpetada. Ka ei tulnud mulle üldse meelde, mis ta nimi enne oli. Ometi pidin ju olema seda kuulnud, kui ta meie ujumisklubis võistles.

„Mu perekonnanimi oli Nikolajev. Mu vanaisa sündis Venemaal ja see on ta isa nimi.” Andreas kehitas veidi vabandavalt õlgu. „Ma mõtlesin, et… No et esiteks ei seo mind selle nimega miski, isa pole oma isa õieti näinudki ja ma ei tahtnud, et see tekitaks asjatuid eelarvamusi ja… Ühesõnaga ma võtsin endale oma ema neiupõlve nime.”

Noogutasin. Nikolajev polnud tõepoolest nimi, mida endale tahta.

„Ja sina arvasid, et ma kukkusin alles paar kuud tagasi kuu pealt alla?” küsis ta seejärel mind veidi etteheitvalt piieldes.

„Või siis, et sul on tuhandeaastane minevik, mida sa varjata püüad.”

Mulle paistis, et üle Andrease näo libises vari, ja ma tundsin, kuidas mul sees keerama hakkas, kuigi nägin selgelt, et üks pilv triivis just sel hetkel päiksele ette, nii et esikus läks pimedamaks.

„Hakkame sööma, enne kui see ära jahtub,” sõnasin pitsa poole näidates.

Mulle ei meeldinud mõistatused ega paljutähenduslikud olukorrad. Tahtsin hetkel ainult paari lihtsat asja ja seda polnud just palju palutud. Tahtsin end pitsast kurguni täis süüa, seejärel Andreasele kaissu pugeda ja unustada kõik viimase aja sündmused.

Ja just nii kõik läkski. Niipea kui olime pitsa nahka pannud ja Andreas mind elutoa diivanil enda embusesse haaranud, unustasin kogu oma veidra elu. Hingasin vaid ta lõhna sõõrmeisse, tundsin õrna värelust, mis mind läbis, kui me huuled üksteist puudutasid, ja püüdsin täielikult end maailmast välja lülitada. See, mida ma tundsin, oli parem kui taevalik õndsus, kuigi kõik, mida me tegime, oli vaid suudlemine.

Kui ma südaöö paiku voodisse läksin, suutsin ainult Andreasest mõelda. Sellest, kuidas ta rääkis ja naeris ja lihtsalt mind vaatas. Ja sellest, kuidas ta mind suudles. Sellest, kuidas ta ei suutnud minust lahkudes lahti lasta, kui me esikus hüvasti jätsime.

Ja kuidas ma lubasin, et näeme homme, ja tema ei ütelnud midagi. Mulle jõudis äkki kohale, et ta polnud midagi öelnud. Hetkega läks uni ära ja ma kattusin külma higiga – olin ju kuulnud ta viimast lauset täiesti selgesti.

„Homme näeme!”

Ma taipasin, et ta oli seda mulle mõttes öelnud. Uinusin teadmisega, et hakkan ilmselt hulluks minema.

Ma ei olnud kunagi mõtelnud, milliseid asju võis isa endast maha jätta. Kuid need asjad võisid ta kohta nii mõndagi öelda. Dokumente? Seda kindlasti. Näiteks pass, juhiluba, ülikooli diplom… Päevikut ta vaevalt et pidas. Kuid mulle ei andnud rahu, et äkki oli veel midagi. Midagi, mis oli isale tähtis. Mõni foto või ese, mis võiks mulle midagi ta mineviku kohta ütelda. Ma ei teadnud isa elust enne emaga kohtumist tegelikult suurt midagi. Isegi tema vanemaid polnud ma näinud. Ka nemad olid surnud. Ka mu emapoolsed vanavanemad olid surnud, aga ma vähemalt teadsin, kuhu nad maetud on. Isa oli olnud suurepärane inimene, tavatses ema kinnitada, aga nüüd tahtsin ma teada, milline ta ikkagi täpsemalt oli.

Vaatasin kodus ringi. Mul polnud aimugi, kust otsida. Mul polnud isegi aimu, kas ma midagi leian. Viimaks otsustasin meie vana kirjutuslaua sahtlite kasuks. See laud oligi vanasti isale kuulunud. Praegu seisis see suuremalt jaolt niisama. Ema istus seal taga harva või pigem peaaegu üldse mitte. Kuid vanaaegne tammepuust laud nägi hea välja ja nii ta meil oligi. Külalistele imetleda ning mulle ja emale lisakoht, kust tolmu pühkida. Olin veendunud, et kui kuskil meie korteris midagi isa kohta peidus on, siis on see just tema kirjutuslaud.

Tõmbasin kõige alumise sahtli lahti, mõeldes, et kui mina midagi peidaksin, siis paneksin selle oma kirjutuslaua kõige alumisse sahtlisse teiste asjade taha. Muidugi oli võimalik, et see oleks väga läbinähtav plaan.

Ja eks ta oligi. Ema oli igal juhul täpselt samuti mõtelnud. Väike puust karp lebas sahtli nurgas kiirköitjate hunniku all.

Õngitsesin karbi ettevaatlikult välja. Puidu raskuse tõttu oli raske aimata, mis seal sees oli. Kavatsesin selle kohe välja uurida. Kui olin karbi veidi värisevate kätega avanud, uhkas sealt esimese asjana vastu koltunud paberite ja kuivatatud taimede lõhn. Peamiselt paistsid karbis olevat kirjad ja mõned kaardid. Vanad armastuskirjad…

Kirjad ja mõned kuivatatud lilled, mis isa oli nähtavasti emale toonud ja mida ema polnud raatsinud ära visata. See oli viimane side nende vahel. Märk sellest, et mu isa oli kunagi selles maailmas elanud. Et ta oli mu ema armastanud.

Lilled olid nii haprad, et ähvardasid mu sõrmede vahel pulbriks pudeneda. Panin need ettevaatlikult karpi tagasi ja uurisin seejärel kirju. Kuupäevad ütlesid, et kõik need olid saadetud emale enne seda, kui mina olin sündinud, ja isa välismaal töötas. Voltisin kirjad kokku tagasi. Ma ei söandanud neid lugeda.

Kui olin just pettumusega tõdenud, et tegelikult ei leidnud ma seda, mida lootsin – mingit viidet isa varasemale elule –, köitis miski veel mu tähelepanu. Kui ma karpi käes keerasin, kostis sellest mingit krõbinat. Tegin karbi uuesti lahti ja vaatasin kirjade kuhila alla. Seal oli massiivne hõbesõrmus. Vähemalt ma arvasin, et see on hõbe. Aga oksiidikihi asemel, mis tavaliselt seisnud hõbeehteid kattis – ma teadsin seda, sest emal oli selliseid terve hunnik –, oli see peaaegu säravvalge. Sõrmuse sise- ja välispinda katsid mingid kujundid, mille kohta ma ei osanud midagi arvata. Otsisin mingit graveeringut sõrmuse siseküljel, kuid pidin pettuma. Miski ei viidanud ei sõrmuse päritolule ega selle omanikule.

Keerutasin seda mõnda aega käes, teadmata, mida oma leiuga pihta hakata. Viimaks panin selle karpi tagasi. Mind valdasid kahetised tunded – ühest küljest nagu leidsin midagi, kuid teisalt ei rääkinud see leid mulle midagi. Samas võisin mürki võtta, et see oli kuulunud isale.

Õhtul, kui otsisin üht kõrvarõngast, mille olin enne kehalise tundi ära võtnud ja ilmselt kotisahtlist mööda pannud, kukkus kotti tühjaks puistates sealt esimese asjana välja Liisbethi nimekaart.

Keerutasin seda mõnda aega käes, mõeldes, kas see võib midagi tähendada. Mis ajast peale ma olin hakanud märke tõlgendama? Teadsin, et sellest ajast, kui ma ise oma märgist teadlikuks sain. Märk oli paaril viimasel päeval jälle rohkem punetama hakanud, nii et jäi mulje, nagu sõltuks see kuidagi kuutsüklitest või millestki muust sama jaburast.

Taipasin alles siis, kui segaduses ja teadmatuses ma tegelikult olen, kui olin juba Liisbethi numbri valinud.

Liisbeth võttis esimese kutsumise peale vastu. Ma polnud veel jõudnud mõeldagi, mida ma talle ütlen. Kuid ma ei pidanudki midagi ütlema. Ta ütles ise.

„Ma teadsin, et sa helistad.”

Leppisime kokku, et kohtume minu juures järgmisel päeval, mil ema pidi hilisõhtuni tööl olema.

Kõne lõpetanud, vajusin voodile pikali ja püüdsin mõelda, mida ma just praegu teinud olin. See oli tegelikult vaid üks lüli selles tegudeahelas, mis viitas sellele, et ma ise juba uskusin, et minuga on midagi lahti. Ma olin lasknud Eval end kaasa viia, nuhkisin pooled ööd internetis, otsides meeleheitlikult materjali, mis mulle midagi seletaks, olin otsinud läbi isa kirjutuslaua sahtlid ja nüüd olin leppinud kokku hüpnoosi tüdrukuga, keda ma peaaegu ei tundnud. Ja mul ei olnud sellest mitte kellelegi rääkida. Brita peaks mind hulluks ja lubaks pühalikult mind iga päev hullumajas vaatamas käia. Eva… Ma ei tundnud teda piisavalt, et teda oma hirmudesse ja kõhklustesse pühendada, kuigi ta kahtlemata usuks mind. Ema? Seda ei osanud üldse arvata, mida ema selle kõige peale ütleks. Ilmselt sarnaneks tema reaktsioon kõige rohkem Brita omaga, pluss veel see, et ta asuks uurima kirjandust, mis käsitleb füüsilise ja psüühilise haiguse koostoimimist. Ma ei saanud seda emale teha. Vähemalt mitte nii kaua, kuni ma seda varjata suudan.

Andreas oli muidugi täielikult välistatud. Kuigi just talle oleksin soovinud kõige rohkem rääkida, mis toimub. Aga ma ei saanud riskida tema kaotamisega. Pidin püüdma seda edasi lükata nii kaugesse tulevikku kui võimalik.