Читать книгу Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse - Rein Kasela - Страница 11

1950. aastatel hakkasid suured šampanjamajad turule tooma oma luksusbrände, nagu Dom Ruinart, Dom Perignon, La Grande Dame, Cristal Roederer, Belle Époque, Louis Pommery ja paljud teised. Igal muidugi oma lugu ja tugev reklaam, kuid üheltki etiketilt ei leia märget kvaliteeditaseme kohta. Lihtsalt peab uskuma, et need on kvaliteetsed. Samal ajal jälgivad väiksemad tootjad hoolega kvaliteeditasemeid ja etiketil on märgitud, millisega neist tegemist – šampanja, Premier Cru või Grand Cru tase, kusjuures madalama taseme põllu marju ei ole lubatud kasutada. Tihti on etiketil ka Grand Cru šampanjaküla nimi, mis tähendab, et need marjad on korjatud selle küla põldudelt.

Üht sellist šampanjamaja me järgmisena külastasimegi. Épernayst veidi üle 15 kilomeetri on Cramanti küla, üks Côte des Blancs Grand Cru küladest, kus kasvatatakse vaid “Chardonnayd”. Voirin-Jumeli šampanjamaja asub küla servas kohe põldude ääres. Proua Alice Voiriniga olin tuttavaks saanud ühel Cannes’i veinimessil. Tema joogid paistsid teiste hulgas silma oma ilusa struktuuri ja sobiliku hinnaga. Nüüd tahtsin oma silmaga näha, kuidas nad oma jooke teevad. Champagne’i veinimajadel on tihti kaksiknimi – kui kahe šampanjaperekonna järeltulijad sõlmivad omavahel abieluliidu, liidetakse viinamarjapõllud ja nimed. Nii on ka Voirin-Jumeli puhul. Jumel on Alice’i ema neiupõlvenimi ja Jumelid on samuti põline šampanjaperekond. Veinimeistrina on ametis Alice’i vend. Alice’i abikaasa tegeleb hoopis raamatute kirjastamisega – kui kehvadel aastatel on saak väike, peab olema ka mingi muu tegevusala.

Voirin-Jumeli šampanjamaja.

Kui tähtsad on järjepidevus ja usaldus, näitab järgmine episood. Kui Alice nägi, et läheduses on müügil üks väike Grand Cru põllulapp, nii 0,4 hektarit (1 hektari sellise põllu hind on kusagil 1,5 miljonit eurot), läks ta omaniku, 93-aastase daami juurde ja tutvustas ennast: “Mina olen Alice Voirin, minu vanemad on need ja need ja minu vanaisa oli René Voirin.” Selle peale ütles vanadaam, et Renéd teab ta küll, René oli tema isa sõja ajal natside eest kolm päeva enda juures varjanud. Ja oli nõus Alice’ile selle põllu müüma, sest nende pere on Alice’i perele väga tänulik. Nii et küsimus polnud rahas, vaid usalduses. Osta soovijaid on alati palju.

Voirin-Jumel teeb oma marjadest Grand Cru, aastakäigu Grand Cru ja ka veidi sellist šampanjat, kus vein on enne teistkordset kääritamist küpsenud pool aastat tammevaadis. See annab joogile veidi ümarama, kerge tammevaadi nüansiga struktuuri. Sel moel on valmistatud Cuvée 555 Grand Cru. 555 on nende maja number Cramanti küla läbiva tee ääres. Teistelt nad marju ei osta, seda näitab etiketil märge RM – Récoltant-Manipulant. Need, kes ostavad marju ka teistelt, kasutavad märget NM – Négociant-Manipulant. Väiksema seltskonnaga neile külla minnes võib sealtsamast saada ka majutust, sest neil on väike hotell. Degustatsioone tehakse kas või paarile külastajale, sest Alice leiab, et suust suhu info on kõige efektiivsem. Eriti hästi pidi see toimima jaapanlaste hulgas.

Francis Tribaut veinikeldris.