Читать книгу Te ju naljatate, hr. Feynman! - Richard P. Feynman - Страница 11

Patarei valmistamiseks suundusin kohalikku poodi, kust sain mõned soklid, mida sai kruvida puust alusele, ja ühendasin need omavahel kellatraadiga. Teadsin, et tehes mitmesuguseid lülituste kombinatsioone – järjestikku või paralleelselt –, võin saada erinevaid pingeid. Kuid ma ei taibanud, et lambi takistus sõltub tema temperatuurist, mistõttu mu arvutuste tulemused ei läinud kokku sellega, mida näitasid katsed vooluringiga. Kuid sellest ei olnud midagi: kui lambid olid järjestikku, poolpõlemas, siis need h õ õ õ õ õ õ g u ­s i d väga kaunilt – see oli tore!

Selles süsteemis oli mul ka kaitsekork ja kui tekkis lühis, siis põles see pauguga läbi. Ma vajasin sellist kaitset, mis oleks maja omast nõrgem. Seepärast tegin selle ise, võttes fooliumitüki ja mähkides selle ühe vana läbipõlenud korgi ümber. Kaitsekorgi taga oli viievatine lambipirn, nii et kui kork läbi põles, siis järellaadur, mis kogu aeg akut laadis, süütas pirni. Lamp oli lülituskilbil, pruuni kommipaberi taga (see paistis tule süttides punasena) – nii et kui vool välja lülitus, vaatasin lülituskilbile, kus paistis suur punane laik. See oli l õ b u s!

Ma nautisin raadiokuulamist. Alustasin transistorraadioga, mille poest ostsin. Tavatsesin seda kuulata õhtul voodis, magama minnes, kõrvaklappidest. Kui ema ja isa olid hilisõhtuni väljas, siis tagasi tulles astusid nad minu toast läbi ja võtsid mul kõrvaklapid peast – ning muretsesid, mis magades nende kaudu mu pähe võis tulla.

Umbes sel ajal leiutasin ma vargaalarmi, mis oli väga lihtne seade: see koosnes suurest patareist ja uksekellast, mis olid omavahel traadi abil ühendatud. Kui minu toa uks avanes, siis lükkas see traadi patarei vastu ja sulges vooluringi, mille tagajärjel hakkas kell helisema.

Ükskord tulid ema-isa hilja koju ja et last mitte häirida, avasid väga-väga vaikselt minu toa ukse, et tulla mu kõrvaklappe ära võtma. Äkitselt lülitus kell põrgulärmi tehes tööle – KÕLL-KÕLL-KÕLL-KÕLL!!! Ma kargasin voodist üles ja hõiskasin: „See töötab! See töötab!“

Mul oli üks Fordi pool – auto süütepool – ja argooni sisaldav balloon, mille panin jaotuskilbi klemmide vahele. Süütepooli säde tekitas vaakumis purpurse helenduse – see oli äge!

Ühel päeval mängisin Fordi pooliga, tehes sädemetega paberisse auke. Ja paber läks põlema. Varsti ei suutnud ma seda enam käes hoida, kuna paber põletas mu näppe. Pillasin põleva lehe metallist prügikorvi, kus oli palju ajalehti. Teatavasti põlevad ajalehed kiiresti ja tekkis üsna korralik leek. Ma sulgesin ukse, et ema, kes mängis elutoas paari sõbraga bridži, ei saaks aru, et minu toas põleb. Siis võtsin ühe käepärast oleva ajakirja ja katsin sellega tule summutamiseks paberikorvi.

Kui tuli oli kustunud, võtsin ajakirja ära, kuid nüüd hakkas tuba suitsuga täituma. Et paberikorv oli kättevõtmiseks liiga kuum, viisin selle tangide abil läbi terve toa akna juurde ja hoidsin väljas, et suits õue läheks.

Kuna oli üsna tuuline, siis lahvatas leek uuesti. Kuid ajakiri oli nüüd väljaspool minu haardeulatust, mistõttu tõmbasin paberikorvi läbi akna tuppa tagasi ja märkasin nüüd aknakardinaid – see oli väga ohtlik!

Seejärel summutasin jällegi leegi ajakirjaga ja, hoides seekord ajakirja enda ligiduses, raputasin hõõguva tuha paberikorvist otse tänavale, kaks või kolm korrust allapoole. Siis lahkusin toast, sulgesin enda järel ukse ja ütlesin emale: „Ma lähen õue mängima.“ Suits aga läks aegamisi läbi akna välja.

Ma sehkendasin ka elektrimootoritega ja ehitasin võimendi fotoelemendile, mis, kui panna käsi elemendi ette, pani helisema kella. Ma ei saanud teha nii palju kui tahtsin, kuna ema sundis mind alalõpmata õue mängima minema. Kuid olin siiski küllalt tihti toas, jännates oma laboris.

Ostsin vanakraamiturult raadioid. Mul ei olnud palju raha, kuid need ei olnud ka väga kallid – need olid vanad ja rikkis, ma ostsin neid ja proovisin parandada. Sageli olid neil väga lihtsad vead – mõni traat rippus lahtiselt või oli pool katki või osaliselt lahti hargnenud –, mul õnnestus mõnigi neist korda teha. Ühest niisugusest sain ühel ööl kätte WACO jaama Wacos, Texases – see oli erakordselt erutav!

Ka sain oma laboris lampraadioga kätte Schenectady raadiojaama WGN. Nüüd tulid kõik lapsed – mu õde, kaks nõbu ja naabrid – kuulama raadioprogrammi, mille nimi oli Eno Crime Club – Eno kihisev soolatoos – see oli s u u r asi! Avastasin, et saan seda programmi kuulata oma laboris WGN-st tund aega varem kui see New Yorgis eetrisse läks. Nii sain teada, mis juhtuma hakkab, hiljem aga, kui me kõik koos istusime ja Eno Crime Club’i kuulasime, ütlesin: „Teate, me ei ole sellest-ja-sellest kaua midagi kuulnud. Vean kihla, et ta tuleb ja päästab olukorra.“

Kaks sekundit hiljem – tadaa! – see juhtuski! Seepeale olid kõik väga elevil, mina ennustasin aga veel mitmeid teisigi asju. Siis nad taipasid, et siin peab olema mingi trikk – et ma olen kuidagi teada saanud. Tunnistasin üles, et kuulan saadet üleval toas tund aega varem.

Te võite loomulikult arvata, mis tulemuseks oli. Nüüd ei suutnud keegi enam korralist saadet ära oodata. Kõik istusid üleval minu laboris ja kuulasid poole tunni jooksul väiksest kriiksuvast raadiost Eno Crime Club’i Schenectadyst.

Sel ajal elasime suures majas, mille mu vanavanemad pärandasid oma lastele, neil ei olnud selle kõrval eriti muud vara. See oli väga suur puumaja ja ma vedasin mööda seda kõikvõimalikke juhtmeid. Igas toas oli mul pistikupesa, nii et võisin alati kuulata oma raadioid, mis olid üleval laboris. Mul oli ka üks valjuhääldi – mitte küll tervik, vaid osa sellest, ilma ruuporita.

Ühel päeval, kui mul olid kõrvaklapid peas, ühendasin need valjuhääldiga ja avastasin midagi: kui panin oma näpu valjuhääldisse, võisin kuulda seda heli kõrvaklappides, kratsisin veidi ja kuulsin seda klappidest. Seega avastasin, et valjuhääldi võib toimida mikrofonina ega vaja selleks isegi patareisid. Koolis rääkisime Alexander Graham Bellist, mina demonstreerisin valjuhääldit ja kõrvaklappe. Sel ajal ma ei teadnud, kuid arvan, et minu seadeldis kujutas endast sama tüüpi telefoni, mida temagi algselt kasutas.

Niisiis oli mul nüüd mikrofon ja ma võisin anda teateid ülemiselt korruselt alumisele ja vastupidi, kasutades võimendeid oma vanakraamituru raadiotelt. Sel ajal pidi mu õde Joan, kes oli minust üheksa aastat noorem, olema kahe või kolme aastane. Ta armastas kuulata raadiost üht tüüpi, keda kutsuti Onu Doniks. Ta laulis „headest lastest“ ja luges ette vanemate poolt saadetud kaarte, nagu „Mary See-ja-see peab sel laupäeval oma sünnipäeva Flatbush avenüü 25“.

Ühel päeval panime koos nõbu Francisega Joani istuma ja ütlesime, et kohe algab eriline raadiosaade, mida tema peaks kuulama. Siis jooksime trepist üles ja alustasime saadet: „Mina olen Onu Don. Me teame ühte väga kena väikest tüdrukut nimega Joan, kes elab New Broadwayl. Tal on sünnipäev tulemas – mitte täna, vaid sel-ja-sel ajal. Ta on armas tüdruk.“ Me laulsime ühe väikese laulu ja tegime siis ka muusikat: „Lal-lal-lal-laa…“ Kui „saade“ lõppes, läksime alla: „Kuidas oli? Kas sulle meeldis?“

„See oli hea,“ ütles ta, „kuid miks te suuga muusikat tegite?“

Ühel päeval sain telefonikõne: „Härra, kas teie olete Richard Feynman?“

„Jah.“

„Ma räägin hotellist. Meil on siin raadio katki, mida tahaksime parandada lasta? Oleme kuulnud, et teie oleksite võimeline seda tegema.“

„Kuid ma olen ju ainult üks väike poiss,“ ütlesin ma, „ma ei tea, kuidas…“

„Jah, me teame, kuid tahaksime, et te siiski kohale tulete.“

See oli hotell, mida juhatas minu tädi, kuid mina seda siis ei teadnud. Ma läksin sinna – ja nad räägivad seda siiamaani – suure kruvikeerajaga tagataskus. Nojah, ma olin väike, nii et m i s ­t a h e s kruvikeeraja näis minu tagataskus suurena.

Läksin raadio juurde ja üritasin seda parandada. Ma ei teadnud, mida ma teen, kuid seal oli ka üks hotelli töömees. Kas märkas tema või märkasin mina esimesena rikkis nuppu reostaadil – sellel, mis reguleerib helitugevust –, mis ei pööranud võlli. Ta käis ära, viilis midagi ja parandas selle ära, nii et raadio töötas jälle.

Järgmine raadio, mida parandada proovisin, ei töötanud üldse. See oli aga lihtne juhtum, kuna raadio ei olnud korralikult pistikupessa ühendatud. Sedamööda, kuidas parandustööd muutusid enam ja enam keerukamaks, muutusin mina üha paremaks. Ning vilunumaks. Ma ostsin endale New Yorgist milliampermeetri ja ehitasin selle ümber voltmeetriks, millel oli mitmesuguseid mõõteskaalasid; selleks kasutasin väga peene vasktraadi sobivalt väljamõõdetud (ise arvutasin) tükke. See ei olnud küll väga täpne mõõteriist, kuid piisavalt hea ütlemaks, kas erinevad ahelad neis raadioskeemides on laias laastus korras või mitte.

Peamine põhjus, miks inimesed mind palkasid, oli majanduskriis. Neil ei olnud küllalt raha raadiote parandamiseks ja nad olid kuulnud poisikesest, kes tegi seda vähema eest. Nii ma siis ronisin mööda katuseid, et antenne parandada ja tegin kõiksugu sarnast tööd. Sain rea õppetunde kasvavast keerukusest. Lõpuks sain tööd alalisvoolu-toiteplokkide konverteerimisel vahelduvvoolu-plokkideks. Väga raske oli selle töö juures hoida võrgumüra süsteemi sisenemast ja ma ei teinud seda päris õigesti. Ma oleks pidanud müra ära lõikama, kuid siis ma ei osanud paremini.

Üks töö oli tõepoolest sensatsiooniline. Töötasin ühe trükkali juures ja üks mees, kes teda tundis, teadis, et ma tahan saada tööd raadiote parandamise alal. Ta saatis mingi tüübi, kes mind trükkali juurest kaasa võtaks. See mees oli ilmselt vaene – tema auto oli täielik vrakk – ja me läksime tema juurde koju, mis asus vaesemas linnaosas. Tee peal küsisin: „Mis selle raadioga lahti on?“

Ta vastas: „Kui ma panen raadio käima, siis teeb see müra, mis mõne aja pärast lakkab ja kõik on korras, kuid mulle see alguse müra ei meeldi.“

Ma mõtlesin endamisi: „Pagana päralt! Kui tal ei ole raha, siis kannatagu see väike müra natuke aega ära.“

Kogu tee tema koju küsis ta küsimusi nagu: „Kas sa tead midagi raadiotest? Kuidas sa tead – sa oled ju alles väike poiss!“

Ta tegi mind igati maha ja ma mõtlesin: „Mis tal viga on? Mis siis, kui su raadio veidi müra teeb.“

Kohale jõudes läksin raadio juurde ja lülitasin selle sisse. Veidi müra? T a e v a s h o i d k u! Polnud mingi ime, et vaene mees ei suutnud seda välja kannatada. Sisselülitamisel algas mürin ja värin – VUHH PUHH PUHH PUHH – k o h u t a v lärm. Siis see muutus vaiksemaks ja lõpuks mängis raadio korralikult. Hakkasin mõtlema: „Kuidas saab nii juhtuda?“

Ma hakkasin edasi-tagasi kõndima, ise mõeldes. Sain aru, et üks põhjus võib olla, et raadiolambid soojenevad üles vales järjekorras – see tähendab, et võimendi on juba soe, lambid on valmis soojenema, kuid miski ei toida neid. Või on seal mingi tagasiside. Või midagi on lahti skeemi algusosaga – kõrgsagedusega – ja seepärast teeb see palju müra, püüdes midagi kinni. Ja kui sagedus on lõpuks õige ning kogu skeemi pinge on ühtlustunud, siis laabub kõik.

Mees küsis: „Mida sa teed? Sa tulid raadiot parandama, aga ainult käid edasi-tagasi!“

Ütlesin: „Ma mõtlen!“ Ja siis endamisi: „Olgu, võta kõik lambid välja ja muuda nende järjekorda skeemis.“ (Siis kasutati paljudes raadiotes samu lampe erinevates astmetes.) Niisiis tõstsingi ma kõik lambid ringi, panin seejärel raadio mängima ja see oli vagur kui lammas: soojenes vaikselt ja siis mängis laitmatult – ei mingit lärmi.

Kui keegi on sinusse halvasti suhtunud ja siis sa teed midagi niisugust, nagu mina just äsja tegin, siis harilikult muudab ta oma käitumist sada protsenti, just nagu eelneva kompensatsiooniks. Ta andis mulle edaspidi veel töid ja rääkis igaühele, milline määratu geenius ma olen: „Ta parandab raadioid m õ t ­l e ­m i s e g a!“ Idee mõtlemisest raadioite parandamisel – et üks väike poiss jääb seisma, mõtleb ja nuputab välja lahenduse –, ta ei oleks iial arvanud, et see on võimalik.

Noil päevil olid raadioskeemidest palju lihtsam aru saada, kuna kõik oli nähtaval. Kui olid raadio lahti võtnud (probleemiks oli vaid õigete kruvide leidmine), võisid näha, et see on takisti, too on kondensaator, siin on see ja seal on too, kõik oli märgistatud. Kui näiteks kondensaatorilt oli vaha tilkunud, siis oli see üle kuumenenud ja sa võisid öelda, et kondensaator on läbi põlenud. Kui ühel takistil oli söekiht peal, siis teadsid, et viga on seal. Kui sa aga ei suutnud palja vaatlemisega viga tuvastada, siis võisid kasutada voltmeetrit, et näha, kust vool läbi tuli. Raadiod ei olnud oma ehituse ja skeemide poolest keerulised. Skeemis oli pinge tavaliselt poolteist või kaks volti, lampide elektroodidel – sada või kakssada volti alalispinget. Seega ei olnud mul raske raadiot parandada, kui mõistsin, mis seal sees toimus ja märkasin, kui miski ei töötanud õigesti ning tegin selle korda.

Mõnikord võttis see üsna palju aega. Ma mäletan üht konkreetset juhtu, kui mul kulus terve õhtu, et üles leida läbipõlenud takisti, kuna see ei olnud silmaga nähtav. See juhtus olema mu ema sõbranna juures, nii et mul o l i piisavalt aega – mitte kedagi ei olnud mu selja taga küsimas: „Mida sa seal teed?“ Selle asemel küsiti: „Kas sa tahaksid piima või kooki?“ Lõpuks parandasin raadio ära, kuna olin – ja olen siiani – väga järjekindel. Kui sattusin keerulise juhtumi peale, ei suutnud ma seda käest panna. Kui ema sõbranna oleks öelnud: „Mis sellest ikka, siin on ju liiga palju tööd,“ siis oleksin endast välja läinud. Ma tahtsin selle neetud probleemi ära lahendada. Ma ei saanud seda jätta pärast seda, kui olin juba nii palju teada saanud. Ma pidin jätkama, et lõplikult teada saada, milles ikkagi viga on.

Tung lahendada mõistatusi. See seletab mu soovi dešifreerida maiade hieroglüüfe ja püüda avada seife. Mäletan, et keskkoolis tuli mõni poiss esimesel tunnil minu juurde, et ma aitaksin lahendada mõnd keerulist geomeetriaülesannet või midagi, mis edasijõudnute matemaatikakursusel oli üles antud. Ma ei suutnud enne jätta, kui olin ülesande ära lahendanud – see võis võtta 15 või 20 minutit. Päeva jooksul tulid teisedki poisid mu juurde sama probleemiga, mille ma siis silmapilkselt lahendasin. Nii kulus esimese poisi jaoks ülesande lahendamiseks paarkümmend minutit, samal ajal kui viie järgmise meelest olin supergeenius.

Nii saavutasin ma ebareaalse maine. Keskkooliaja jooksul jõudis ilmselt iga inimestele teadaolev mõistatus minuni. Ma teadsin kõiki veidraid nuputamisülesandeid. Nii juhtus kord MIT-is ühel tantsuõhtul, et üks vanema kursuse poiss oli rääkinud oma tüdrukule, kes teadis palju mõistatusi, et mina olen nende lahendamises üsna hea. See tüdruk tuli peo ajal minu juurde ja ütles: „Räägitakse, et sa oled nutikas tüüp, mul on sulle üks mõistatus: Ühel mehel oli kaheksa sülda puid lõhkuda…“ Ja mina jätkasin: „Ta alustas nii, et lõhkus iga teise halu kolmeks.“ Ma olin seda juba kuulnud.

Siis läks ta ära ja tuli tagasi teise mõistatusega, mida ma samuti teadsin.

Nüüd kulus juba õige palju aega, kuni ta tantsuõhtu lõpupoole tuli sellise ilmega, et seekord ma kindla peale ei tea, ja ütles: „Ema ja tütar sõitsid Euroopasse…“ – „Tütar haigestus muhkkatku.“

Ta andis alla. Viimase mõistatuse lahendamiseks oli tegelikult väga vähe vihjeid: see oli pikk lugu, kuidas ema ja tütar peatusid hotellis erinevates tubades. Järgmisel päeval läks ema tütre tuppa, kuid teda seal ei olnud, või elas seal hoopis keegi teine. Ema küsib: „Kus mu tütar on?“ ja hotelliomanik küsis vastu: „Missugune tütar?“ Registrisse on kantud ainult ema nimi jne. jne. Suur müsteerium. Vastus on, et tütar oli haigestunud muhkkatku ja hotelli juhtkond, soovimata asutust sulgeda, viis tütre salaja ära, puhastas toa ja kustutas kõik tõendid tema sealviibimisest. See oli pikk lugu, kuid ma olin seda kuulnud, ja kui tüdruk alustas: „Ema ja tütar sõitsid Euroopasse,“ siis teadsin juba üht taolist. Vastasin umbropsu ja läks õnneks.

Keskkoolis oli meil algebra-meeskond, kuhu kuulus viis poissi. Me käisime mitmes koolis võistlemas. Istusime ühes pingireas ja vastasvõistkond – teises. Õpetaja, kes võistlust läbi viis, võttis ühe ümbriku, millel oli kirjas: „Nelikümmend viis sekundit.“ Siis avas ta ümbriku, kirjutas probleemi tahvlile ja ütles: „Läks!“ Tegelikult oli aega rohkem, kui nelikümmend viis sekundit, sest sel ajal, kui ta kirjutas, võisid juba mõtelda. Mäng ise kulges nii: sul oli tükk paberit, millele võisid kirjutada ükskõik mida, arvestati ainult vastust. Näiteks, kui vastus oli „kuus raamatut“, pidid kirjutama „6“ ja tõmbama sellele ringi ümber. Kui see, mis oli ringi sees, oli õige, siis võitsid, kui ei, siis kaotasid.

Üks oli kindel: praktiliselt võimatu oli lahendada probleemi traditsioonilisel, sirgjoonelisel viisil, nagu „A on punaste raamatute arv, B on siniste raamatute arv,“ mõtle-mõtle-mõtle, kuni saad „kuus raamatut“. Selleks kulus viiskümmend sekundit, inimesed, kes ülesande jaoks ajastamise määrasid, jätsid lahendamise aja väga napiks. Nii et pidid mõtlema: „Ehk on siin mingi viis, et seda n ä h a?“ Mõnikord näed vastust paugupealt, mõnikord pead leiutama mingi teise tee, kuidas lahendada ja arvutama nii kiiresti, kui suudad. See oli suurepärane praktika ja ma sain üha paremaks ja paremaks ning lõpuks meeskonna juhiks. Nii õppisin väga kiiresti arvutama, see oskus tuli kolledžis kasuks. Kui meile anti seal mingi arvutusülesanne, siis ma nägin väga kiiresti, mismoodi see lahendub ja tegin väga ruttu ka arvutused.

Teine asi, mida ma keskkoolis õppisin, oli probleemide ja teoreemide väljamõtlemine. Pean silmas seda, et kui ma tegin midagi matemaatilist, siis leidsin mõned praktilised näited, mille jaoks see olnuks kasulik. Mõtlesin välja ühe seeria täisnurksete kolmnurkadega seotud probleeme. Selle asemel, et anda ette kolmnurga kaks külge kolmanda leidmiseks, andsin ette kahe külje erinevuse. Tüüpiline näide: Lipuvarda tippu on kinnitatud nöör. Kui nöör ripub otse alla, siis on see vardast kolm jalga pikem, kui aga tõmbate nööri sirgeks, jääb selle ots maapinnal lipuvardast viie jala kaugusele. Kui kõrge on lipuvarras?

Töötasin välja mõned võrrandid taoliste probleemide lahendamiseks ja selle tulemusena märkasin ka mõningaid seoseid – võib-olla oli see sin² + cos² = 1 –, mis meenutasid mulle trigonomeetriat. Mõned aastad varem, võisin olla 11- või 12-aastane, lugesin üht trigonomeetriaraamatut, mille raamatukogust võtsin, kuid mida mul enam ammu ei olnud. Mäletasin ainult, et trigonomeetria on miski, mis tegeleb siinuste ja koosinuste vaheliste seostega. Nii hakkasin kolmnurki joonistades välja mõtlema kõikvõimalikke seoseid, neid ise tõestades. Ma arvutasin ka siinuse, koosinuse ja tangensi väärtused iga viie kraadi järel, alates etteantud siinus-viie väärtusest, kasutades seejuures liitmise ja poolnurga valemeid, mille samuti ise tuletasin.

Mõned aastad hiljem, kui koolis trigonomeetriat õppisime, olid mul märkmed veel alles ja nägin, et minu tõestused erinesid sageli õpiku omadest. Mõnikord, kui ma ei märganud lihtsat tuletuskäiku, tiirutasin ümber ülesande kuni valmis sain. Mõni teine kord aga oli minu tuletuskäik arukam – standardne tuletusviis oli märksa keerulisem! Seega mõnikord võitsin mina neid, mõnikord olid asjalood aga vastupidised.

Kui ma siis selle trigonomeetriaga tegelesin, ei meeldinud mulle sugugi siinuse, koosinuse ja tangensi tähised. Mulle tundus, et sin ƒ tähendab, nagu oleks korrutatud s, i, n ja f. Ma leiutasin teise sümboli, mis oli ruutjuure märgi sarnane, nimelt pika haruga sigma, mille alaindeksiks oli f. Tangensi tähiseks oli pikendatud ülaosaga tau, koosinust tähistasin gamma-taolise sümboliga, mis aga oli samuti veidi ruutjuure-märgi sarnane.

Pöördsiinus oli seesama sigma, ainult vasak-parem olid peegelpildis, nii et märk algas horisontaaljoonega, mille all oli funktsiooni väärtus, ning sellele järgnes sigma. S e e oli pöördsiinus. MITTE sin^-1ƒ, mis on ju tobe! Just niimoodi oli neil raamatutes! Minu jaoks sin^-1 tähendas ¹/sin , s.o. siinuse pöördväärtust. Seega olid minu sümbolid paremad.

Mulle ei meeldinud ka ƒ(x), mis paistis nagu ƒ korda x. Veel ei meeldinud mulle dy/dx – tekkis tahtmine d-d taandada –, tegin selle jaoks uue märgi, midagi & sarnast. Logaritmi tähistasin suure L-tähega, mille alumist kriipsu pikendasin paremale.

Leidsin, et minu sümbolid olid sama head kui tavalised, kui mitte paremad – ei ole mingit vahet, m i l l i ­s e i d sümboleid sa kasutad. Hiljem leidsin, et s i i s k i o n vahe. Ükskord, kui seletasin midagi koolivennale, hakkasin mõtlematult kirjutama oma sümboleid ja ta küsis: „Mis, pagan, need veel on?“ Siis sain aru, et teistega suheldes pean kasutama standardseid sümboleid, nii et lõpuks ma loobusin omadest.

Ma leiutasin ka sümbolite kogumi kirjutusmasina jaoks, sarnaselt FORTRAN-is^* kasutatavale, nii et võisin trükkida valemeid. Samuti tegelesin kirjutusmasinate parandamisega, kirjaklambrite ja kummipaelte abil (viimased ei katkenud tollal, nagu nüüd siin, Los Angeleses). Kuid ma ei olnud professionaalne remondimees – lihtsalt parandasin neid just niipalju, et nad tööle hakkaks. Kogu see avastamine, mis oli masinaga juhtunud, ja väljanuputamine, mida teha, et see jälle töökorda saada – oli see, mis mind huvitas. Justkui pusle.

____________

* FORTRAN (formula translator) on 1950. aastatel loodud programmeerimiskeel, mis oli eriti sobiv matemaatilisteks arvutusteks. (Toim.)