Читать книгу Te ju naljatate, hr. Feynman! - Richard P. Feynman - Страница 12

See oli kuurorthotell, suplusranna lähedal New Yorgi äärelinnas. Mehed läksid kesklinna tööle ja jätsid oma kaasad maha kaarte mängima, nii et alati tuli bridžilauad välja tuua. Õhtuti mängisid mehed pokkerit, seega pidid lauad ka nende jaoks valmis olema – tuhatoosid puhastatud jne. Ma olin alati hilisõhtuni väljas, umbes kella kaheni öösel, seega tuli tõepoolest kokku üksteist või kolmteist tundi päevas.

Oli teatud asju, mis mulle sugugi ei meeldinud, näiteks jootraha andmine. Leidsin, et meile oleks tulnud maksta rohkem ja ei mingit jootraha. Kui läksin aga niisuguse ettepanekuga ülemuse juurde, siis ta ainult naeris. Ta rääkis igaühele: „Richard ei taha jootraha, ha-ha-haa, ta ei taha jootraha, ha-ha-haa!“ Maailm on täis sedasorti tobedaid tarkpäid, kes ei saa millestki aru.

Igatahes, mingil ajal oli grupp mehi, kes tahtsid linnast töölt tulles otsekohe jääga jooke. Teine, minuga paaris töötav poiss oli tõeline valvelauatöötaja. Ta oli minust vanem ja neis asjus märksa kogenum. Ükskord ütles ta mulle: „Kuule, me viime sellele Ungari-nimelisele mehele alati jääd, kuid ta ei anna meile kunagi jootraha. Järgmisel korral, kui ta jääd tellib, siis ära vii. Siis ta kutsub sind tõenäoliselt tagasi ja siis ütle: „Oh, vabandage väga, ma unustasin. Me kõik aeg-ajalt unustame.““

Nii ma ka tegin. Ungar andis mulle viisteist senti! Kuid nüüd, tagasi mõeldes saan aru, et paarimees, professionaalne valvelauatöötaja t õ e s t i teadis, kuidas toimida – lase nooremal kolleegil tuli enda peale võtta, kui peaks pahandusi tekkima. Ta pani m i n d seda meest jootraha andma harjutama. Ta ise ei öelnud midagi, pani m i n d seda tegema.

Kelneriabina pidin söögisaalis laudu koristama. Kuhjad kogu kraami laudade pealt kandikule ja kui on juba küllalt suur kuhi, siis tarid selle kööki. Ja võtad uue kandiku, eksole? Seda p e a k s tegema kahe järgus – paned vana kandiku ära ja võtad uue –, kuid mina mõtlesin: „Teen seda ühekorraga.“ Proovisin üheaegselt libistada uut kandikut alla ja tõmmata vana ära, kuid see libises ja – PAUHH! – kogu kraam kukkus põrandale. Ja siis kerkis loomulikult küsimus: „Mida sa üritasid? Miks see kukkus?“ Noh, kuidas seletada, et üritasin leiutada uut kandikute käsitsemise meetodit?

Magustoitude hulgas oli mingi kohvikook, väga kena väiksel taldrikul, salvrätikuke all. Kööki minnes leidsid eest tüübi, keda kutsuti sahvrimeheks. Tema ülesandeks oli dessertite jaoks kõik ette valmistada. Ta oli ilmselt olnud kaevur või midagi sarnast – jässakas, väga tömpide jämedate sõrmedega. Ta võttis kuhja salvrätte, need olid toodetud mingil stantsimismeetodil, kõik üksteise küljes kinni – ja püüdis oma jämedate sõrmedega neid eraldada ja taldrikutele panna. Ma kuulsin teda siis alati mühatamas: „Njeed njeetud salvrätid!“ Mul on meeles, et mõtlesin: „Milline kontrast – inimene, kes istub lauas, saab selle ilusa koogi salvrätiga kaetud taldrikukesel, samal ajal siunab tömpide sõrmedega sahvrimees ‘njeid njeetuid!’“ Niisugune oli vahe tõelisel maailmal ja sellisel, mis silma paistis.

Mu esimesel tööpäeval selgitas sahvritädi mulle, et harilikult valmistab ta hilise vahetuse poisile singivõileibu. Mina ütlesin, et armastan magusat, nii et kui õhtusöögist juhtub midagi magusat üle jääma, siis jätku mulle hoopis seda. Järgmisel korral olin õhtuses vahetuses kuni kella kaheni öösel. Mehed mängisid pokkerit, mina istusin mitte midagi tehes, igavledes, kui järsku meenus, et mul on magustoit söömata. Läksin külmiku juurde ja avasin selle – tädi oli mulle jätnud k u u s magustoitu! Seal oli šokolaadipuding, koogitükk, mõned virsikulõigud, veidi riisipudingut, tarretis – seal oli kõike! Nii ma siis istusin ja sõin ära kuus magustoitu – see oli sensatsiooniline!

Järgmisel päeval ütles tädi mulle: „Ma jätsin sulle magustoitu…“

„See oli suurepärane,“ vastasin ma, „absoluutselt suurepärane!“

„Jätsin sulle kuus magustoitu, kuna ma ei teadnud, milline neist sulle kõige rohkem meeldib.“

Sellest päevast peale jättis ta mulle alati kuus magustoitu. Need ei olnud küll alati erinevad, kuid neid oli alati täpselt kuus.

Ühel päeval, kui töötasin registratuuris, läks üks tütarlaps lõunat sööma ja jättis seniks mu letile telefoni kõrvale raamatu. Ma vaatasin sinna sisse. See oli „Leonardo elu“ (The Life of Leonardo da Vinci) ja ma ei suutnud vastu panna – palusin raamatut laenuks ja lugesin selle läbi.

Magasin ühes väikeses toas hotelli tagaosas, kus oli mõningane probleem tulede kustutamisega ruumist lahkumisel, mis mul alatasa ununes. Inspireerituna Leonardo-raamatust valmistasin riistapuu, mis koosnes nööride ja raskuste – veega täidetud pudelid – süsteemist, mille kett-süsteem hakkas tööle ukse liigutamisel: avad ukse ja valgus süttib, sulged enda järel ukse ja tuli kustub. Kuid mu t õ e ­l i n e saavutus tuli hiljem.

Ma olin harjunud köögis aedvilju hakkima. Türgi oad tuli lõikuda tolli-pikkusteks tükkideks. Seda pidi tegema nii: hoiad kaht oakauna ühes käes, nuga teises ja pressid nuga vastu kaunu, äärepealt endale pöidlasse lõigates. See oli aeglane protsess. Nuputasin veidi ja leidsin päris hea idee. Ma istusin õue puulaua äärde, võtsin sülle kausi ja kinnitasin laua külge umbes 45-kraadise nurga all väga terava noa. Siis moodustasin noast mõlemale poole türgi ubadest kaks kuhja ja võttes mõlema käega kummastki kuhjast ühe oa, tõmbasin need tükeldamiseks piisava kiirusega enda poole, tükid langesid kaussi.

Nii ma siis tükeldasin oakaunu üksteise järel – tsik-tsik-tsik –, teised andsid mulle ube juurdegi. Töötasin täiskiirusel kui äkki ilmus välja ülemus ja küsis: „Mida sa t e e d?“

Vastasin: „Vaata, kuidas ma ube tükeldan!“ Ja just sel momendil panin kauna asemel oma näpu. Veri voolas ubadele ja tekkis suur ärevus: „Vaata, kui palju ube sa ära rikkusid! Milline tobe töövõte!“ jne. Nii ei saanud ma enam midagi täiustada, see oleks olnud lihtne – mingi kaitseseadmega –, aga ei, mitte mingit võimalust asja parendada.

Mul oli veel üks leiutis, millega olid samalaadsed raskused. Me pidime viilutama kartulisalati jaoks keedetud kartuleid. Need olid kleepuvad ja märjad ning seega raskesti töödeldavad. Mõtlesin välja paralleelselt raamile kinnitatud nugade süsteemi, mis langedes viilutab kõik kartulid ühekorraga. Ma mõtisklesin kaua selle üle ja asendasin lõpuks noad traatidega.

Nii ma läksingi poodi, et osta mõned noad või traati. Seal nägin täpselt sellist seadeldist, mida mul just vaja oli: see oli mõeldud munade lõikumiseks. Järgmisel korral, kui oli vaja kartuleid viilutada, võtsin oma väikese munalõikuri välja, sain tööga kiirelt ühele poole ja saatsin viilud peakokale. Kokaks oli sakslane, suur kogukas mees, Köögi Kuningas. Ta tormas minu juurde, veresooned kaelal paisumas, tulivihane. „Mis jama nende kartulitega on?“ küsis ta. „Need ei ole viilutatud!“

Need olid viilutatud küll, kuid omavahel kokku kleepunud. Ta uuris: „Kuidas ma saan neid eraldada?“

„Pista need vette,“ pakkusin mina.

„VETTE? AAAHHHHH!!!“

Üks teine kord tuli mul t õ e s t i hea mõte. Registratuuris töötades pidin vastama telefonikõnedele. Kui kõne tuli, tirises telefon ja lülituskilbil avanes klapp, mille järgi sai öelda, millisel liinil see kõne oli. Mõnikord, kui abistasin naisi bridžilaua ääres või istusin pärastlõunal (sel ajal oli väga vähe kõnesid) eesverandal, olin telefonist küllalt kaugel. Kui siis tuli kõne, pidin jooksma, et seda vastu võtta. Kuid lett oli niisuguse kujuga, et telefoni lülituskilbini jõudmiseks, et näha, kust kõne tuleb, tuli teha igavesti suur ring – see võttis palju aega.

Minu hea idee oli järgmine: sidusin lülituskilbi klappide külge niidid ja riputasin need üle leti, kusjuures iga niidi otsa kinnitasin paberitüki. Seejärel panin kõnetoru letile, et saaksin selle kätte ka eestpoolt. Kui nüüd kõne tuli, siis võisin öelda, milline klapp oli avanenud, selle järgi, missugune paberitükk oli liikunud. Nii võisin ma kõnedele vastata leti eest, säästes sellega aega. Loomulikult pidin ringi minema ümberlülituse tegemiseks, ütlesin: „Üks hetk,“ ja läksin siis ümber leti.

Ma arvasin, et see on täiuslik süsteem, kuid ühel päeval tahtis ülemus ise kõnele vastata ega suutnud orienteeruda – see oli liiga keeruline. „Mida need paberid siin teevad? Miks telefon on siia tõstetud? Miks sa ei … aaaaaah!“

Ma üritasin küll talle asja selgitada – ülemus oli mu oma tädi –, et ei ole mingit põhjust sellist süsteemi m i t t e teha, kuid midagi sellist ei saa öelda a r u ­k a l e inimesele, kes j u h i b h o t e l l i. Mulle sai selgeks, et reaalses maailmas on innovatsioon üks väga keeruline asi.