Читать книгу Te ju naljatate, hr. Feynman! - Richard P. Feynman - Страница 13

MIT-is oli teinegi juudi korporatsioon, „SAM“ (Sigma-Alfa-Müü). Nende mõte oli sõidutada mind Bostonisse, öömaja nende poolt. Võtsin pakkumise vastu ja ööbisin esimese öö nende majas.

Järgmisel hommikul vaatasin aknast välja ja nägin kahte noormeest teisest korporatsioonist (needsamad, keda New Yorgis kohtasin) maja poole tulemas. Neile jooksid vastu mõned Sigma-Alfa-Müü mehed ja tekkis suurem vaidlus.

Ma hüüdsin aknast: „Hei, ma peaksin olema n e n d e meestega!“ ja tormasin välja, mõistmata, et nad võistlevad ju minu vandetõotuse pärast. Ma ei tundnud mingit tänutunnet väljatehtud sõidu või millegi muu tõttu.

Fii-Beeta-Delta pidi aasta varem peaaegu lagunema, kuna seal oli moodustunud kaks erinevat klikki, mis olid vennaskonna lõhestanud. Oli sotsiaalsem seltskond, kes armastas korraldada tantsupidusid ja seejärel ümbruskonnas oma autodes seigelda jms. Ja teine grupp noormehi, kes tegelesid ainult õppimisega, mitte kunagi tantsimisega.

Vahetult enne minu korporatsiooni astumist oli aset leidnud suur koosolek, kus saavutati oluline kompromiss. Lepiti kokku vastastikuses abistamises. Igaüks pidi õppetöös jõudma nii-ja-niisuguse tasemeni. Kui keegi langes allapoole seatud piiri, siis pidevalt õppivad kaaslased aitasid ta järjele. Teisalt aga – kõik pidid käima kõigil tantsupidudel. Kui keegi ei teadnud, kuidas peoks kaaslast leida, siis teised l e i d ­s i d talle selle. Kui keegi ei osanud tantsida, siis teised õ p e t a ­s i d teda. Ühed õpetasid teistele, kuidas mõelda, teised esimestele, kuidas olla seltskondlik.

See sobis hästi just mulle, kuna ma e i olnud seltskondlikult eriti osav. Olin nii pelglik, et kui läksin posti võtma ja möödusin vanematest poistest, kes istusid trepil koos tüdrukutega, siis kangestusin: ma ei teadnud, kuidas neist mööduda! Ja see ei aidanud mind sugugi, kui üks tüdrukutest hüüdis: „Ta on armas!“

Veidi aja pärast kutsusid teise kursuse tudengid kohale oma tüdrukud ja nende sõbrannad, et meid tantsima õpetada. Hiljem õpetas üks poiss mulle autojuhtimist. Nad pingutasid, et meid, intellektuaalseid tegelasi sotsialiseeruma ja pingevabamaks saada. Ja meie aitasime neid. Kõik oli heas tasakaalus.

Mul oli mõningaid raskusi mõistmisel, mida täpselt tähendab olla „sotsiaalne“. Varsti pärast seda, kui „sotsiaalsed“ poisid õpetasid mulle, kuidas tütarlastega tutvuda, nägin restoranis, kus ühel pärastlõunal omapead einestasin, üht ilusat ettekandjat. Suure pingutusega õnnestus mul lõpuks end kokku võtta ja paluda tal olla minu kaaslaseks järgmisel korporatsiooni tantsuõhtul. Ta nõustus.

Kui me hiljem korporatsioonis rääkisime järgmise tantsupeo partneritest, siis ütlesin, et seekord ma ei vaja abi kaaslase leidmisel – leidsin ta juba ise. Olin enda üle väga uhke.

Kui kõrgema klassi poisid teada said, et mu kaaslaseks on ettekandja, olid nad õudunud. Nad ütlesid, et see pole mõeldav, et nad muretsevad mulle „kohase“ kaaslase. Nad panid mind tundma, et olin eksinud ja käitunud vääralt ning otsustasid olukorra ise lahendada. Nii läksid nad restorani, otsisid mu ettekandja üles, veensid ta tantsupeole tuleku osas ümber ja muretsesid mulle uue partneri. Nad üritasid harida „üleannetut poega“, kuid arvan, et neil polnud õigus. Ent sel ajal olin ma vaid rebane ja mul ei piisanud enesekindlust, et takistada neil minu kohtingu nurjamist.

Tõotuse andmisel korporatsiooni liikmeks saamiseks tuli läbi teha mitmesugused proovilepanekud. Ühel juhul seoti meil silmad kinni ja viidi südatalvel kaugesse maakohta, umbes saja jala kaugusele külmunud järvest. Me olime absoluutselt keset t ü h ­j u s t – ei maju, ei mitte midagi – ja pidime leidma tagasitee korporatsioonimajja. Olime veidi hirmunud, kuna olime noored, ei rääkinud omavahel eriti. Erandiks oli üks poiss, Maurice Meyer: ei olnud võimalik peatada tema naljatlemisi, tobedaid kalambuuritsemisi ja muretut suhtumist: „Ha-haa, pole mõtet muretseda, see on ju nii lõbus!“

Meil oli Mauricest kõrini. Ta kõndis kogu aeg meist natuke tagapool ja naeris olukorra üle, kuhu olime sattunud. Keegi meist ei teadnud, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Jõudsime teeristini mitte kaugel järvest – ikka veel ei olnud märgata maju ega muud sarnast –, arutasime, kas minna üht või teist teed pidi. Siis jõudis Maurice meile järele ja ütles: „Lähme s e d a teed.“

„Mida, põrgut, s i n a tead, Maurice?“ küsisime tusaselt. „Sa ju ainult naljatad. Miks me peaksime minema just s e d a teed mööda?“

„Lihtne – vaadake telefonitraate. Kuspool neid rohkem on, sinnapoole jääb keskus.“

See tüüp, kes paistis mitte millelegi tähelepanu pööravat, käis välja vinge idee! Me kõndisime otse linna, ilma et oleks kordagi eksinud.

Järgmisel päeval pidi toimuma ülekooliline esimese ja teise kursuse tudengite vaheline mudeo (mitmesugused maadlusviisid ja köievedu mudas). Eelneval hilisõhtul tuli meie korporatsiooni kamp teise kursuse poisse – mõned oma korbist, mõned mujalt – ja neil oli kavas meid ära röövida: nii taheti meid ära väsitada, et ise järgmisel päeval võita.

Sissetungijad sidusid kõik rebased suhteliselt hõlpsasti kinni – välja arvatud mind. Ma ei tahtnud, et kaaslased saaksid teada, et olen memmepoeg. (Ma ei ole kunagi olnud spordis tugev. Ehmatasin alati, kui tennisepall lendas üle võrgu ja maandus minu lähedal, ma ei suutnud seda kunagi üle võrgu tagasi lüüa – harilikult lendas see risti sellele suunale, kuhu oleks pidanud minema.) Kujutasin ette, et nüüd on uus olukord, uus maailm, ja et ma kujundan endale uue maine. Niisiis selleks, et mitte välja näidata oma oskamatust kakelda, võitlesin kui põrguline (ise endale aru andmata, mida teen). Kolmel või neljal poisil tuli teha mitmeid katseid, enne kui neil õnnestus mind kinni siduda. Nad viisid meid kaugele metsa üksikusse majja ja kinnitasid suurte tihvtidega puupõranda külge.

Ma üritasin igati põgeneda, kuid vanemad tudengid valvasid meid hoolega ja minu nipid ei töötanud. Mäletan selgesti üht poissi, keda kardeti kinni siduda, kuna ta oli niivõrd hirmunud – värises üleni ja oli näost kahvatu kolla-roheline. Hiljem sain teada, et ta oli pärit Euroopast – kõik see toimus varajastel kolmekümnendatel – ega mõistnud, et kõik need röövimised ja kinnisidumised olid mõeldud naljana, mida Euroopa tavad ei tundnud. Seda poissi oli kohutav vaadata, nii hirmunud oli ta.

Selleks ajaks kui öö möödus, oli meid, kahtkümmet rebast valvamas ainult kolm teise kursuse poissi, kuid meie seda ei teadnud. Nad sõitsid oma autodega mitmeid kordi edasi-tagasi, et jätta muljet, justkui oleks neid palju. Me ei märganud, et need olid alati samad autod ja samad poisid. Nii et seda võitlust me ei võitnud.

Selsamal hommikul juhtusid mu isa ja ema vaatama tulema, kuidas nende pojal Bostonis läheb. Vanemad korbivennad hoidsid neid seni sündmustest eemal, kuni me vangistusest tagasi jõudsime. Ma olin üsna räsitud ja määrdunud öisest võitlusest ja magamatusest, nii et mu vanemad kohkusid väga ära poja väljanägemisest MIT-is.

Ka oli mu kael kange. Mäletan, et õhtusel loendusel ei suutnud ma sirgelt ette vaadata. Komandör haaras mu peast ja keeras seda, hüüdes: „Aja ennast sirgu!“

Krimpsutasin nägu, õlad vajusid viltu, ja ütlesin: „Ma ei suuda, härra!“

„Oh, anna andeks!“ ütles ta vabandavalt.

Igatahes see, et ma nii pikalt ja meeleheitlikult võitlesin oma vangistajate vastu, andis mulle suurepärase renomee ja mul ei olnud enam kunagi vaja tunda end tossikesena – see oli suur kergendus.

Ma kuulasin sageli, kuidas mu toakaaslased – mõlemad olid vanemalt kursuselt – rääkisid oma teoreetilise füüsika õpingutest. Ühel päeval pusisid nad tükk aega mingi probleemi kallal, mille lahendus tundus mulle täiesti selge. Küsisin: „Miks te ei kasuta Baronallai võrrandit?“

„Mis see on?“ hüüdsid nad. „Millest sa räägid?“

Selgitasin neile, mida ma silmas pidasin ja kuidas see antud juhul töötab ning me lahendasime probleemi. Tuli välja, et see oli Bernoulli^* võrrand, millest rääkisin, kuid kuna ma olin sellest lugenud entsüklopeediast, ilma et oleksin kellegagi rääkinud, siis ma ei osanud nime õigesti hääldada.

Toakaaslased olid aga väga elevil ja arutasid sellest ajast alates oma füüsikaprobleeme minuga – paljudega neist ei läinud nii õnnelikult kui esimesega – ja järgmisel aastal, kui ise sama ainet õppisin, edenesin jõudsalt. See oli väga hea viis õppimiseks – tegeleda vanema kursuse ülesannetega ja õppida õiget hääldamist.

Teisipäevaõhtuti meeldis mulle käia Raymori ja Playmore’i tantsusaalis – kaks ühendatud tantsusaali. Mu korbivennad ei käinud sellistel avatud tantsuõhtutel, vaid eelistasid endakorraldatuid, kuhu kutsuti kõrgema seltskonna neide, kellega oldi seisusekohaselt tutvutud. Kui mina kohtasin kedagi, siis ei tundnud ma huvi tema päritolu või tausta vastu, nii et käisin oma tantsuõhtutel, kuigi mu kaaslased selle hukka mõistsid (olin juba teisel kursusel ja nad ei saanud mind takistada). Ja veetsin väga hästi aega.

Ükskord tantsisin mitu tantsu ühe tütarlapsega ega rääkinud temaga kuigi palju. Lõpuks ta ütles: „Se dansb vähhha hee-e…“

Ma ei saanud päris hästi aru – tal oli rääkimisega raskusi –, kuid arvasin, et ta ütles: „Sa tantsid väga hästi.“

„Tänan,“ ütlesin ma, „oli väga meeldiv.“

Läksime laua juurde, kus oli tema sõbranna poisiga, kellega oli just tantsinud, ja me istusime kõik neljakesi maha. Üks tüdrukutest oli väga kõva kuulmisega ja teine peaaegu kurt.

Kui nad omavahel vestlesid, tegid nad palju kiireid signaliseerivaid liigutusi, ise seejuures veidi mõmisedes. See mind ei häirinud; tüdruk tantsis hästi ja oli igati kena olemisega.

Pärast veel mõnd tantsu istusime jälle laua taha, kus toimus palju viiplemist, kuni ta ütles lõpuks midagi, millest järeldasin, et ta soovib koos hotelli minna.

Ma küsisin teise poisi käest, kas tema tahab minna.

„M i l l e k s nad tahavad, et me hotelli läheksime?“ küsis ta.

„Pagan, mina ei tea. Me ei rääkinud sellest!“ Mul ei olnud v a j a g i teada. Lihtsalt lõbus on teada saada, mis juhtuma hakkab – see on seiklus!

Teine poiss lõi kartma ja ütles ära. Nii ma siis viisin üksi kaks tütarlast taksoga hotelli. Selgus, et seal toimus – uskuge või mitte – tantsuõhtu kurtidele ja tummadele. Nad olid kõik ühe klubi liikmed. Paljud neist tunnetasid piisavalt rütmi selleks, et muusika järgi tantsida ja iga loo järel orkestrile aplodeerida.

See oli äärmiselt huvitav! Ma tundsin ennast võõramaalasena, kes kohalikku keelt ei oska. Võisin küll rääkida, kuid keegi ei kuulnud mind. Kõik rääkisid omavahel märkide abil ja mina ei saanud midagi aru! Palusin oma tütarlast mulle mõned viiped näidata ja õppisin need enda lõbuks ära, nagu õpiks võõrkeelt.

Kõik olid väga õnnelikud ja pingevabad, kogu aeg vastastikku naljatades ja naeratades, neil ei tundunud olevat ühtki probleemi üksteisega suhtlemisel. See oli nagu mistahes keeles suhtlemine, ühe erandiga: kui nad viiplesid, keerasid nad pidevalt pead ühele ja teisele poole. Ma mõistsin, miks – kui keegi tahtis kommenteerida või midagi vahele öelda, siis ei saanud ta ju hüüda: „Hei, Jack!“ Ta sai vaid viipega märku anda, mis aga võis jääda märkamata, kui poleks kommet kogu aeg ringi ei vaadata.

Nad tundsid end seal üheskoos väga mugavalt. M i n u asi oli tunda end samuti õdusalt. See oli suurepärane kogemus.

Tants kestis väga kaua ja kui klubi lõpuks suleti, läksime veel kohvikusse. Nad esitasid tellimusi soovitule näpuga näidates. Ma mäletan, et keegi küsis viipekeeles: „Kust sa pärit oled?“ ja mu tüdruk vastas tähthaaval: „N-e-w Y-o-r-k.“ Mäletan siiani, kuidas poiss viiples mulle: „Oma poiss!“– ta tõstis pöidla püsti ja puudutas seejärel kujuteldavat revääri. See oli kena žest.

Kõik istusid ringis, naljatlesid ja võtsid mind oma maailma kenasti vastu. Tahtsin osta pudeli piima, läksin leti äärde ja moodustasin suuga sõna „piim“, ilma seda valjusti välja ütlemata.

Teenindaja ei saanud aru.

Ma tegin piima sümboli, liigutades käsi, nagu lüpsaks lehma.

Minust ei saadud ikkagi aru.

Üritasin näidata sildile, kus oli piima hind, seegi ei toonud tulemust.

Siis tellis keegi võõras mu kõrval piima ja ma osutasin sellele.

„Oh! Piim!“ ütles teenindaja, ma noogutasin.

Ta andis mulle piimapudeli ja ma ütlesin: „Tänan väga!“

„Oh sind tegelast küll!“ ütles ta naeratades.

MIT-is olles meeldis mulle sageli teistele vempe visata. Ükskord osutas keegi naljatilk joonestusklassis lekaalile (see on plastikutükk, mida kasutatakse sujuvate kõverate joonestamiseks – üks veider kõver riistapuu) ja küsis: „Ma tahaks teada, kas selle asjanduse kõverust saab väljendada mingi kindla valemiga?“

Mõtlesin veidi ja vastasin: „Loomulikult, need on väga erilised kõverused. Las ma näitan sulle!“ – ja hakkasin oma lekaali aeglaselt pöörama. „See on nii konstrueeritud, et madalaimas punktis, ükskõik kuidas sa lekaali ka ei pööra, on puutuja horisontaalne.“

Kõik poisid klassis, hoides oma lekaale erinevate nurkade all ja pannes pliiatsi selle alumise punkti juurde, avastasid, et tõepoolest on puutuja horisontaalne. Nad kõik olid väga erutatud sellest „avastusest“ – vaatamata sellele, et kõik olid läbinud vastava matemaatikakursuse ja seega juba õppinud, et m i s ­t a h e s kõvera miinimumi (alumise punkti) tuletis (puutuja) on võrdne nulliga (horisontaalne). Nad ei suutnud kaht ja kaht kokku liita. Nad isegi ei teadnud, mida teadsid.

Ma ei tea, mis inimestel viga on: nad ei õpi läbi arusaamise, vaid mingil teisel viisil – pähe tuupides või veel mingit moodi. Nende teadmised on nii haprad!

Tegin sarnase tembu neli aastat hiljem Princetonis, kui vestlesin ühe kogenud tegelase, Einsteini assistendiga, kes kindlasti tegeles kogu aeg gravitatsiooniga. Ma andsin talle lahendamiseks järgmise ülesande: te stardite raketiga, mille pardal on kell, ja ka maa peal on kell. Te peate olema tagasi, kui maapealse kella järgi on möödunud täpselt üks tund. Te tahate, et tagasi tulles oleks teie kell käinud edasi nii palju, kui võimalik. Einsteini järgi käib kell mida kõrgemal, seda kiiremini. Kuid kui te tahate minna liiga kõrgele, ja aega on ainult tund, siis peate liikuma nii kiiresti, et teie kella käik seetõttu aeglustub. Seega ei tohi te minna liiga kõrgele. Küsimus on: milline peaks olema teie kiirus ja kõrgus, et kell näitaks kõige rohkem?

Einsteini assistent vaevles probleemi kallal küllalt kaua, kuni mõistis, et vastus on täpselt sama, nagu tavalise liikumise korral. Kui midagi visatakse üles harilikes tingimustes, nii et tõusmise ja laskumise aeg on kokku üks tund, siis on see reeglipärane liikumine. See on Einsteini gravitatsiooniteooria põhiprintsiip – trajektoor liikumisel gravitatsiooniväljas on selline, et omaaeg on maksimaalne. Kuid kui ma sõnastasin talle probleemi kellaga raketi näitel, siis ei tundnud ta seda ära. Niisamuti oli poistega joonestusklassis, kuid seekord polnud tegu rumalate esmakursuslastega. Sellist liiki teadmiste haprus on kaunis levinud, isegi erudeeritud inimeste seas.

Kolledži lõpuklassides tavatsesin einestada ühes kindlas Bostoni restoranis. Ma käisin seal üksi, sageli mitmel õhtul järjestikku. Inimesed seal tundsid mind ja mu lauda teenindas alati sama ettekandja.

Panin tähele, et ettekandjatel oli väga palju tööd, nad tormasid pidevalt siia-sinna. Ühel päeval jätsin naljapärast jootraha, mis oli tavaliselt kümme senti (see oli tol ajal normaalne), kahe viie-sendise mündina kahe pokaali alla. Täitsin mõlemad pokaalid veega, lasin mündid sisse, katsin klaasid mängukaartidega ja pöörasin tagurpidi. Seejärel libistasin kaardid pokaalide alt välja (vett sealt nii välja ei tule, kuna õhku sisse minna ei saa – klaasi äär on täiesti vastu lauda).

Panin jootraha kahe klaasi alla, kuna teadsin, et nad alati kiirustasid. Kui jootrahaks oleks kümnesendine ainult ühes pokaalis, tõstaks ettekandja, valmistades lauda järgmise kliendi jaoks ette, klaasi üles, vesi voolaks välja ja sellega kõik lõppekski. Kuid kui ta on niiviisi toiminud esimese pokaaliga, siis mida paganat võtaks ta ette teisega? Ta ei julgeks ju ometi teist samamoodi üles tõsta!

Restoranist väljumisel ütlesin oma ettekandjale: „Olge ettevaatlik, Sue! Nende pokaalidega, mis te mulle andsite, on midagi imelikku lahti – nad on ääreni täis ja põhjas on auk!“

Järgmisel päeval tulin tagasi ja mind teenindas uus ettekandja. Mu tavapärane ei tahtvat minuga enam mingit tegemist teha. „Sue on teie peale väga vihane,“ ütles uus ettekandja. „Kui ta oli esimese pokaali üles tõstnud ja kogu vesi oli välja voolanud, kutsus ta kohale ülemuse. Nad nuputasid mõnda aega, kuid ei saanud ju kogu päeva nii veeta, nii tõstsid nad lõpuks üles ka teise ja j ä l l e voolas kogu vesi põrandale. See oli kohutav segadus! Hiljem Sue libises ka veel märjal põrandal. Nad k õ i k on teie peale tulivihased!“

Ma naersin.

„See ei ole sugugi naljakas! Mida te i s e teeksite, kui keegi t e i l e niimoodi teeb – mida te teeksite?“

„Ma tooksin supitaldriku, libistaksin klaasi väga ettevaatlikult üle lauaserva ja laseksin veel taldrikusse voolata – see ei pea ju tingimata põrandale voolama. Siis võtaksin mündi välja.“

„Oh, see on ju suuuurepärane mõte,“ ütles ta.

Sel päeval jätsin ma jootraha kohvitassi alla, mille laual tagurpidi pöörasin.

Kui ma järgmisel õhtul tulin, võttis mind vastu seesama uus ettekandja.

„Mispärast te kohvitassi tagurpidi pöörasite?“

„Teate, ma arvasin, et, ehkki teil on kogu aeg väga kiire, lähete te ikkagi kööki, toote supitaldriku ja siis libistate a a e e e g ­l a s e l t ja väga ettevaatlikult tassi üle laua serva…“

„Ma t e ­g ­i ­n ­g ­i nii,“ kurtis ta, „kuid seal ei olnud ju vett!“

Mu üleannetuste krooniks oli juhtum korporatsioonis. Ühel hommikul ärkasin väga vara üles, umbes viie paiku, ega suutnud enam uinuda. Läksin trepist alla ja märkasin, et käsipuule oli riputatud sildid kirjaga „UKS! UKS! KES VARASTAS UKSE?“ Ma nägin, et keegi oli võtnud toaukse hingedelt ja selle asemele pannud sildi palvega „PALUN SULGEGE UKS!“, mis tavaliselt rippus just sel puuduval uksel.

Taipasin otsemaid, milles asi. Selles toas elas poiss nimega Peter Bernays ja veel mõned poisid, kes töötasid kõvasti ja vajasid kogu aeg vaikust. Kui sa sattusid nende tuppa midagi otsima või küsima, kuidas üht või teist probleemi lahendada, siis toast väljumisel kuulsid alati nende poiste hüüatust: „Palun sulge uks!“

Kahtlemata oli kellelgi sellest villand saanud ja ta võttis ukse ära. Sel toal oli kaks ust ja mul tuli mõte: võtsin teise ukse samuti hingedelt maha, viisin selle trepist alla ja peitsin keldris kütteõli mahuti taha. Siis läksin vaikselt trepist üles ja heitsin magama.

Hiljem teesklesin, et ärkasin hilja. Teised poisid sagisid ärevalt ringi. Peter ja ta sõbrad olid endast väljas: mõlemad toauksed on puudu, nemad aga peavad õppima, bla-bla-bla-bla. Kui ma trepist alla tulin, küsisid nad: „Feynman! Kas sina võtsid uksed ära?“

„Jah, muidugi!“ ütlesin mina. „Ma võtsin ühe ukse. Vaadake, mu sõrmenukid on kriimustatud, kuna läksin nendega seina vastu, kui tassisin ust keldrisse.“

Minu vastus ei rahuldanud neid, õigupoolest nad ei uskunud mind.

Tüübid, kes olid ära viinud esimese ukse, olid jätnud nii palju juhtlõngu – näiteks käekiri siltidel –, et nemad leiti õige pea üles. Minu idee seisnes selles, et kui esimese ukse varastajad on üles leitud, siis peaksid kõik arvama, et nemad varastasid ka teise. Täpselt nii see ka läks: nad said põhjalikult kolki ja neid piinati mitmeti, kuni nad lõpuks suutsid pinnijaid veenda, et nad siiski võtsid ainult ühe ukse, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Ma vaatasin seda kõike pealt ja olin rõõmus.

Teine uks jäi kadunuks terveks nädalaks ja selle leidmine muutus üha olulisemaks poiste jaoks, kes üritasid ukseta toas õppida.

Lõpuks, et probleem siiski ära lahendada, ütles korporatsiooni president lõunalauas: „Meil tuleb see juhtum teise uksega selgeks teha. Minul ei ole õnnestunud lahendust leida, nii ma siis palun teilt ettepanekuid, kuidas asi joonde ajada, kuna Peter ja teised poisid tahavad õppida.“

Tehti mitmesuguseid ettepanekuid.

Natukese aja pärast tõusin mina ja tegin ka ettepaneku. „Hästi,“ ütlesin ma sarkastiliselt, „kes sa ka poleks, kes sa ukse varastasid, sa oled imeteldav. Sa oled nii n u t i ­k a s! Me ei suuda ära arvata, k e s sa oled, seega peaksid olema midagi supergeeniuse taolist. Sa ei pea meile ütlema, kes sa oled, me tahame lihtsalt teada, kus see uks on. Nii et kui sa jätaksid kuhugi teate ukse asukoha kohta, siis me austame sind ja mööname i g a ­v e s t i, et sa oled imeline, et oled nii t a r k, et sul õnnestus teine uks ära võtta, ilma et meist keegi oleks võimeline ära arvama, kes sa oled. Kuid, jumala pärast, jäta kuhugi teade ja me oleme sulle igavesti tänulikud.“

Järgmine poiss tegi oma ettepaneku: „Mul on teine mõte. Ma arvan, et sina, korporatsiooni president, peaksid võtma igalt liikmelt eraldi korporatsiooni nimel ausõna selle kohta, kas ta võttis ukse või ei.“

President vastas: „See on v ä g a hea mõte. Ausõna korporatsiooni nimel!“ Nii ta siis käis ümber laua ja küsis ükshaaval igaühelt: „Jack, kas s i n a võtsid ukse?“

„Ei, mina ei võtnud ust.“

„Tim, kas s i n a võtsid ukse?“

„Ei, mina ei võtnud ust.“

„Maurice. Kas s i n a võtsid ukse?“

„Ei, mina ei võtnud ust.“

„Feynman, kas s i n a võtsid ukse?“

„Jah, m i n a võtsin ukse.“

„Lõpeta see, Feynman, asi on t õ s i ­n e! Sam! Kas s i n a võtsid ukse…“ – ja ta käis kogu ringi lõpuni. Kõik olid v a p u s ­t a t u d. Korporatsioonis peab olema reetur, kes ei pea lugu vennaskonna ausõnast!

Samal õhtul jätsin ma sedeli väikese pildiga kütteõli mahutist ja sellele nõjatuvast uksest ning järgmisel päeval leidsid nad ukse ja panid selle ette.

Mõni aeg hiljem tunnistasin ukse ärandamise üles ja kõik süüdistasid mind valetamises. Nad ei suutnud meenutada, mida olin öelnud. Kõik, mis neile meelde jäi, oli see, et mitte keegi ei tunnistanud ukse äraviimist üles. Mõte oli neile meelde jäänud, kuid sõnad mitte.

Inimesed arvavad sageli, et ma olen kelm, kuid tavaliselt olen ma aus. Teatud kindlal viisil – selliselt, et mind sageli ei usuta!

____________

* Bernoulli võrrand seob voolava vedeliku rõhu, voolu kiiruse ja asendi potentsiaalse energia ning kirjeldab energia tasakaalu voolava vedeliku joas. (Toim.)