Жанры
Авторы
Контакты
О сайте
Книжные новинки
Популярные книги
Найти
Главная
Авторы
Richard P. Feynman
Te ju naljatate, hr. Feynman!
Читать
Читать книгу Te ju naljatate, hr. Feynman! - Richard P. Feynman - Страница 4
Оглавление
Предыдущая
Следующая
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
Оглавление
Купить и скачать книгу
Вернуться на страницу книги Te ju naljatate, hr. Feynman!
Оглавление
Страница 1
Страница 2
Страница 3
Страница 4
Страница 5
Eessõna Selle raamatu lood on kogutud kord-korralt ja mitteametlikult seitsme aasta jooksul Richard Feynmani väga nauditava trummimängu saatel. Ma arvan, et iga jutt siin on lustlik ja kogumik tervikuna hämmastav: vahel on raske uskuda, et ühe inimesega on elu jooksul juhtunud nii palju imelisi, pööraseid asju. Et üks inimene võib leiutada nii palju süütuid tempe, on kahtlemata inspireeriv.
Страница 7
Sissejuhatus Ma loodan, et need ei saa olema ainsad Richard Feynmani memuaarid. Kindlasti annavad siinsed mälestused tõepärase pildi tema karakterist – tema peaaegu pidurdamatust vajadusest lahendada mõistatusi, tema provokatiivsetest vempudest, tema nördinud kannatamatusest pretensioonikuse ja silmakirjalikkuse suhtes ning tema andest trumbata üle igaüht, kes üritab teda üle trumbata! See on suurepärane lugemine: pöörane, šokeeriv, ometi soe ja väga inimlik.
Eluloolised andmed Mõningaid ajalisi viiteid: ma sündisin 1918. aastal ühes väikelinnas nimega Far Rockaway, mis asub mere ääres, New Yorgi äärealal. Elasin seal, kuni sain 17, aastani 1935. Siis läksin neljaks aastaks Massachusetts’i tehnikaülikooli (MIT
*
) ja seejärel Princetoni, umbes 1939. aastal. Princetonis olles asusin tööle Manhattani projekti
**
juures, mille lõpptulemusena asusin 1943. aasta aprillis Los Alamosesse, kus töötasin 1946. aasta oktoobri või novembrini, misjärel siirdusin Cornelli.
Страница 10
Ta parandab raadioid mõtlemisega! Kui olin üheteist- või kaheteistkümnene, seadsin kodus üles labori. See koosnes ühest vanast puust kastist, millesse panin riiulid. Mul oli ka elektripliit, millel praadisin alalõpmata friikartuleid. Lisaks üks akulaadija ja lampide patarei.
Türgi oad Võisin olla seitsmeteist- või kaheksateistkümne aastane, kui töötasin ühe suve hotellis, mida juhtis mu tädi. Ma ei mäleta täpselt, palju ma teenisin – arvan, et kakskümmend kaks dollarit kuus –, asendasin seal üksteist tundi ühel ja kolmteist tundi teisel päeval hotelli registraatorit või kelneriabi restoranis. Ja õhtupoolikuti, kui töötasin registratuuris, pidin viima piima pr. D-le, kes oli invaliid ega andnud mitte kunagi jootraha. Selline see maailm juba kord on – töötad pikad päevad ega saa selle eest midagi. Ja nii päevast päeva.
Kes varastas ukse? MIT-is olid kõigil korporatsioonidel värbajad, kes püüdsid uustulnukatelt saada tõotust nende vennaskonnaga liitumiseks. Suvel enne MIT-i astumist kutsuti mindki New Yorki juudi korporatsiooni Fii-Beeta-Delta koosolekule. Neil päevil ei olnud juudil või kellelgi, kes oli üles kasvanud juudi perekonnas, mingitki šanssi mõnes teises korporatsioonis. Keegi teine ei vaadanud sinu poolegi. Ma ei otsinud tingimata teiste juutide seltsi ja Fii-Beeta-Delta mehed ei tundnud ka huvi, kui juudimeelne ma olen – tegelikult ei uskunud ma üldse nendesse asjadesse ega olnud ka mitte mingil määral usklik. Igatahes, korporatsioonimehed küsisid minult mõned küsimused ja andsid mulle ka veidi nõu – nimelt et tehku ma kohe ära esimese kursuse algebraeksam, et ei peaks seda ainet üldse võtma – see osutus heaks soovituseks. Mulle meeldisid need noored mehed, kes tulid korporatsioonist suisa New Yorki. Kahest neist, kes mu ära rääkisid, said hiljem mu toanaabrid.
Kas ladina või itaalia keel? Brooklynis oli üks itaalia raadiojaam, mida olin poisipõlves kogu aeg kuulama harjunud. Mulle MEELdis, kui LAINjad HELid mind haarasid, justkui oleksin ookeanis ja lained pole väga kõrged. Olin harjunud istuma ja laskma end veega üle ujutada, KAUnis iTAAlia KEEles. Itaalia programmides olid alati mõned perekondlikud stseenid, kus ema ja isa arutlesid ja pidasid sõnasõda:
{buyButton}
Подняться наверх
