Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 12

Mitte ilmaaegu ei kutsu sõjavangid aeglast langust hullusse, mis järgnes, lihtsalt ühe sõnaga: Liin. Hiljem jagasid nad inimesi alatiseks ainult kahte sorti: mehed, kes olid Liinil käinud, ja ülejäänud inimkond, kes polnud. Ehk vahest ainult ühte sorti: mehed, kes elasid Liini üle. Kuid isegi see võis lõppude lõpuks olla puudulik; Dorrigo Evansit painas üha enam mõte, et olid ainult mehed, kes surid Liinil. Ta kartis, et ainult neis oli olemas kannatuse ja teadmise kohutav täius, mis teeb inimesest tõelise inimese.

Raudteevaiadele tagasi mõeldes nägi Dorrigo Evans, et nendega oli seotud paljut, mis oli arusaamatu, väljendamatu, mõistetamatu, hoomamatu, kirjeldamatu. Lihtsad faktid võisid seletada vaiu. Aga nad ei öelnud midagi. Mis on joon, juurdles ta, kui mitte Liin? Joon on midagi, mis kulgeb ühest punktist teise – tõelusest ebatõelusse, elust põrgusse –, Eukleidese kirjelduses „laiuseta pikkus”, nagu ta oma koolipõlvegeomeetriast mäletas. Pikkus ilma laiuseta, elu ilma tähenduseta, rongkäik elust surma. Teekond põrgusse.

Pool sajandit hiljem tukkus Dorrigo Evans Parramatta hotellitoas, vähkres, nägi unes Charonit, räpast paadimeest, kes viib surnuid neile suhu pandud obooli eest üle Styxi jõe põrgusse. Unenäos kordas ta Vergiliuse sõnu, mis kirjeldasid kardetud Charonit: heidutav-must jõe valvur: valgetest parratüügastest turris ta lõug, tal silmad kui lõõskavad leegid; õlgadelt sõlmedes ripub ta rüü täis hüübivat saasta.9

Lynette Maisoniga veedetud ööl oli tal voodi kõrval nagu alati, kus tahes ta poleks viibinud, raamat, sest keskeas oli lugemine talle uuesti harjumuseks saanud. Hea raamat, oli ta leidnud, tekitab tahtmise seda üle lugeda. Suur raamat paneb sind üle lugema su oma hinge. Sääraseid raamatuid oli vähe ja mida vanemaks ta sai, seda vähemaks neid jäi. Ta otsis ometi, veel üks Ithaka, mille poole ta oli igavesti teel. Ta luges hilistel pärastlõunatundidel. Öösiti ei vaadanud ta peaaegu kunagi raamatu poole, sest see oli talisman, õnnetoov ese – otsekui mõni perekonnajumalus, kes tema järele vaatas ja teda ohutult läbi unenägude maailma juhtis.

Tänaöise raamatu oli talle kinkinud Jaapani naiste delegatsioon, kes oli tulnud vabandama Jaapani sõjakuritegude pärast. Nad tulid tseremoonia saatel ja videokaameratega, nad tõid kingitusi, millest üks oli kummaline: jaapani surmaluuletuste tõlked, sündinud jaapani luuletajate surmaeelse luuletuse traditsioonist. Ta oli pannud raamatu tumedast puidust voodilauale peatsi kõrval, joondades selle hoolikalt oma pea järgi. Ta uskus, et raamatutel on kaitsev aura, et ilma raamatuta voodi kõrval ta sureks. Ta magas õnnelikult ilma naisteta. Ta ei maganud kunagi ilma raamatuta.