Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 6

Dorrigo oli oma perekonnast ainus, kes põhikooli lõpus koolikatsetega toime tuli ja sai nõnda stipendiumi Launcestoni keskkoolis õppimiseks. Oma klassi kohta oli ta vana. Esimesel koolipäeval, lõuna ajal, sattus ta ülemisse õue, nagu seda kutsuti, lagedale platsile, mida katsid kuivanud rohi ja tolm, kooretükid ja lehed ja mille ühes otsas oli mitu suurt eukalüpti. Ta vaatas, kuidas kolmanda ja neljanda klassi suured poisid, kellest mõnel olid bakenbardid, poisid, kel olid juba meeste lihased, end kahte ebaühtlasse ritta võtsid, kuidas nad tunglesid, tõuklesid, liikusid nagu mingis hõimutantsus. Siis algas jalgpallimängu maagia. Üks poiss lõi palli jalaga oma rivist üle õue teise rivi poole. Kõik teise rivi poisid jooksid koos palli poole ja – kui see ülalt lähenes – hüppasid õhku, et see kinni püüda. Kui ägedasti palli pärast ka ei võideldud, oli see, kel läks korda pall kätte saada, äkitselt püha ja puutumatu. Ja talle kuulus auhind – õigus lüüa pall tagasi teisele rivile, ning kõik algas otsast peale.

Nii käis mäng terve lõunatunni. Paratamatult jäid peale suured poisid, nemad said kätte kõige rohkem palle ja lõid kõige rohkem lööke. Üksikud nooremad poisid said ka mõned pallid ja löögid, paljud aga ühe või ei ühtegi.

Dorrigo nägi kõike seda esimesel lõunavaheajal. Üks tema klassi poiss ütles talle, et pidid käima vähemalt teises klassis, et sul oleks jalgpallimängus santsu – suured poisid olid liiga tugevad ja liiga kiired; neile ei maksnud midagi vastasest vabanemiseks anda talle küünarnukiga pähe, rusikaga näkku, põlvega selga. Dorrigo märkas paari väiksemat poissi mõni samm eemal kamba taga jõlkumas, valmis haarama üksikut lööki, mis läks liiga kõrgele, lendas üle mängijate summa.

Teisel päeval ühines ta nendega. Ja kolmandal päeval sattus ta olema lähedal kamba selja taga, kui ta nägi üle teiste õlgade nende poole tulemas kõrges kaares vingerdavat äralööki. Hetke seisis pall päikeses ja ta mõistis, et see oli temale noppimiseks. Ta tundis punaste sipelgate lõhna eukalüptipuudes, märkas okste köisjaid varje eemale vajumas, kui ta hakkas kamba poole jooksma. Nüüd käis kõik aegluubis, tal oli selles kohas, kuhu kõige suuremad ja tugevamad poisid kokku jooksid, täpselt nii palju ruumi kui vaja. Ta mõistis, et päikesest alla rippuv pall on tema oma ja tal pole tarvis muud kui kõrgele tõusta. Tal oli silmi vaid palli jaoks, aga ta tajus, et niisama joostes ei jõua ta sihile, ja nii ta hüppas, ta jalad leidsid ühe poisi selja, ta põlved teise õlad ja ta kerkis eredasse päikesesärasse, kõigi teiste poiste kohale. Rüseleva poistesumma keskelt sirutusid ta käed kõrgele üles, ta tundis, kuidas pall ta käte vahele langes, ja teadis, et võib nüüd hakata päikese juurest alla laskuma.

Jalgpalli tugevasti rinnale surudes kukkus ta nii kõvasti selja peale, et see lõi ta päris hingetuks. Õhku ahmides tõusis ta jalule ja seisis seal munajat palli hoides valguse käes, valmistudes suuremasse maailma tagasi pöörduma.

Kui ta tahapoole taarus, tekkis keset summa tema ümber aupaklik ruum.

Kes kurat sina oled? küsis üks suur poiss.

Dorrigo Evans.

Oli see alles pirakas, Dorrigo. Sinu löök.

Eukalüptikoore lõhn, Tasmaania ere sinine keskpäevavalgus, nii terav, et ta pidi tugevasti kissitama, et see talle silma ei lõikaks, päikese kuumus pingul nahal, teiste järsud lühikesed varjud, tunne, et ta seisab lävel, et ta astub rõõmsalt uude universumisse, samal ajal kui tema vana maailm on veel olemas ja hoomatav ja alles kättesaadav – ta tundis seda kõike, nagu ka kuuma tolmu, teiste poiste higilõhna, naeru, kummalist puhast rõõmu olla teistega koos.

Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.

Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.