Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 4

Mispärast on asjade alguses alati valgus? Dorrigo Evansi esimesed mälestused olid päikeseküllasest kogudusemajast, kus ta istus koos ema ja vanaemaga. Puust kogudusemaja. Pimestav valgus ja tema paterdamas edasi-tagasi, valguse transtsendentsesse embusse ja sealt välja, naiste käte vahele. Naiste, kes teda armastasid. Otsekui merre minek ja rannale naasmine. Üha uuesti ja uuesti.

Jumal õnnistagu sind, ütleb ema, hoiab teda ja laseb tal minna. Jumal õnnistagu sind, poiss.

See pidi olema 1915. või 1916. aastal. Ta oli siis ühene või kahene. Varjud tulid hiljem, kui kerkiva käsivarre must piirjoon petrooleumilambi rasvases valguses üles kargas. Jackie Maguire istus Evansite väikeses pimedas köögis ja nuttis. Tollal ei nutnud peale titade keegi. Jackie Maguire oli vana mees, võib-olla nelikümmend, vahest enamgi, ja ta katsus oma rõugearmiliselt näolt pisaraid käeseljaga ära pühkida. Või vahest ehk sõrmedega?

Ainult tema nutt oli Dorrigo Evansile meelde jäänud. See kõlas, nagu puruneks midagi. Selle aeglustuv rütm meenutas talle püünispaeltes lämbuva küüliku vastu maad pekslevaid tagajalgu – ainsat sellesarnast heli, mida ta kuulnud oli. Ta oli üheksa-aastane, oli tulnud tuppa, et näidata emale verevalumit pöidlal, ja tal polnud seda suurt millegagi võrrelda. Varem oli ta näinud täismeest nutmas vaid ühe korra: see oli jahmatav pilt, kui ta vend Tom Prantsusmaalt ilmasõjast naasis ja rongilt maha tuli. Ta oli oma sõdurikoti kuuma raudteetolmu sisse visanud ja lahinal nutma puhkenud.

Venda jälgides oli Dorrigo Evans juurelnud, mis asi see küll on, mis võib täismehe nutma panna. Hiljem sai nutust lihtsalt tunde märk ja tundest ainuke kompass elus. Tunne läks moodi ja emotsioonist sai teater, milles inimesed olid näitlejad, kes väljaspool lava ei teadnud enam sedagi, kes nad on. Dorrigo Evans elas küllalt pika elu, et neid muutusi näha. Ja tal oli meeles aeg, kui inimesed nutmist häbenesid. Kui nad kartsid nõrkust, millest see kõneles.

Häda, mis see kaasa tõi. Ta elas, et näha, kuidas inimesi kiidetakse asjade eest, mis ei olnud kiitust väärt, sest arvati, et tõde võiks nende tundeid solvata.

Tomi kojutuleku ööl põletasid nad lõkkel Kaiser’i nukku. Tom ei poetanud sõnagi ei sõjast, sakslastest, gaasist, tankidest ega kaitsekraavidest, mille kohta nad olid kuulnud. Ta ei öelnud üldse mitte midagi. Ühe mehe tunded ei suuda alati vastata kõigele, mida elu toob. Mõnikord ei suuda nad üldse suurt millelegi vastata. Ta ainult vahtis tulle.