Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 14

Dorrigo Evansi teekond Liinile käis läbi vangilaagri Jaava kõrgmaal, kus ta kolonelina oli olnud tuhande peamiselt austraallasest vangilangenud sõduri ülema asetäitja. Nad veetsid oma lõputut aega, tundes, et elu niriseb käest, spordi, harivate loengute ja kontsertidega, lauldes kodumälestustest ja alustades oma eluaegset Lähis-Ida lugude lihvimise tööd – lugude, mis jutustasid hämaruses liivakivikoorma all vankuvatest kaamelikaravanidest; roomaaegsetest varemetest ja ristisõdijate kindlustest; pikkades hõbedase äärisega mantlites ja kõrgetes karakullmütsides tšerkessi palgasõduritest; ja Senegali sõduritest, suurt kasvu meestest, kes, saapad kaelas, neist mööda astusid. Nad meenutasid igatsevalt prantsuse tüdrukuid Damaskusest; kuidas nad karjusid autokastist „Juudi värdjad!” araablastele, kellest nad Palestiinas mööda sõitsid, kuni kohtasid Jeruusalemmas palestiina töölisneiusid; kuidas nad karjusid autokastist juutidele „Araabia värdjad!”, kuni nägid kibutsi juudineiusid, sinistes lühikestes pükstes ja valgetes pluusides, kes neile kottide kaupa apelsine peale sundisid. Nad naersid uuesti Vähk Burrowsi üle, kelle juuksed nägid välja, nagu oleksid need laenatud sipelgasiililt, ja kes möllas terve öö ja päeva Kairo litsimajas ning tagasi tulles kratsis ägedalt kubet ja teenis välja oma nime, kui ta alla vaadates päris: Mis moorlaste vähjad need on? Need pidid küll tulema mingi kuradi mustlase prill-laua küljest?

Vaene vana Vähk, ütlesid nad. Vaene vana tõbras.

Pikka aega ei juhtunud midagi. Dorrigo oli kirjutanud Kairo arrakist kleepuvate kohvikulaudade tagant leitud sõprade eest armastuskirju, kus surelikud ihad varjusid surematus kiitlemises, mis iga kord algas: Ma kirjutan sulle suurtükitule valguses …

Siis oli tulnud Süüria operatsioon oma kivide ja kuivanud kitsepabulate ja kuivanud oliivilehtedega, kui nad kõige oma raske varustusega koperdasid ja komistasid konaral teel, möödudes mõne senegallase pundunud laibast, igaüks oma mõtetega üksi, taamalt kostmas kaugete lahingute ja tulevahetuste tärinat ja prahvatusi ja põmakaid. Surnud ja nende relvad ja varustus olid laiali pillatud nagu kivid – kõikjal, paratamatud –, tuli küll vältida nende pundunud kogude peale astumist, muidu aga ei olnud nad kellelgi ei meelel ega keelel. Üks kolmest Küprose muulaajajast oli Dorrigo Evansilt küsinud, mis suunas nad õige lähevad. Tal ei olnud vähimatki aimu, aga ta oli taibanud, et midagi peab ta siiski ütlema, et neid kõiki koos hoida.

Läheduses kisas üks muul, ta kratsis oma silmanurgast välja terve mortiirikuuli jao mustust ja libistas pilgu üle sorgopõllu, kus nad seisid, ja vaatas siis uuesti kahte kaarti, tema ja muulaajajate oma, mis omavahel üheski olulisemas üksikasjas kokku ei langenud. Viimaks andis ta kompassiasimuudi, mis ei langenud kokku kummagi kaardiga, aga, nagu paljude oma otsuste korral, usaldas ta vaistu, mis osutus enamasti õigeks, ja kui ei osutunudki, said nad vähemalt edasi liikuda, mis, nagu ta oli mõistnud, oli tihtilugu isegi olulisem. Ta oli olnud eesliini lähedal Austraalia impeeriumivägede 2/7. sidumispunkti ülema asetäitja, kui neile taktikalise taganemise kaoses – järgmiseks päevaks oli sellest saanud strateegilise pealetungi segadus – oli antud käsk välihaigla kokku pakkida.

Ülejäänud sidumispunkt oli evakueeritud veoautodes kaugele eesliini taha, tema aga oli veel viimase varustusega maha jäänud, oodates viimast autot. Selle asemel juhtus ta kokku kahekümnepealise muulavooriga, mida ajasid edasi kolm küproslast, ja sai uue käsu liikuda oma varustusega edasi ühte külla uuel eesliinil, mis oli nende kaardil kakskümmend miili lõuna pool ja tema omal kakskümmend kuus miili läänes. Küproslased olid lühikest kasvu jutukad mehed, veel üks osa liitlasvägede karnevaliseltskonnast, kes Süürias Prantsuse Vichy vabariigi vägede vastu võitlesid, pidades keset palju suuremat sõda üht väikest, mida keegi pärast isegi ei mäletanud.