Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 17

Ja nii see käis – naljad, jutud, vaesed tosud, kes kunagi tagasi ei jõudnud, rekvireeritud Tripoli palee, millest tehti Austraalia sõjaväe lõbustusasutus, kaks kulli ja kroon ja ankur, õlu ja semud, tütarlapsed kõrvaltoast, kes ringi tulid, et oma õnn kahte kulli mängides proovile panna, jalka süüria poiste vastu mägikülades. Ning Jaaval, pärast allaandmist, nägid nad mõnikord metsa küttepuid otsima minnes teelehti korjavaid märgades sarongides naisi – kui ilusad nad olid, kui nad kuivadesse sarongidesse ümber riietusid ja üksteisel päid otsisid; Kristus, ütles Gallipoli von Kessler möödudes, et nendest tuleb mööda minna, vaat seda ma kutsungi karistuseks.

Aga nende karistus seisis alles ees. Kuue kuu pärast olid nad teel uude laagrisse Siiamis: nad viidi veoautodega rannikule; tuhat vangi, kolm päeva sardiinidena pütis õlises roostes laevalogus teel Singapuri, seejärel marss Changi vanglasse. See oli meeldiv paik – valged kahekorruselised barakid, kenad ja hoolitsetud valgusküllased muruplatsid, korralikult riides Austraalia sõdurid, terved ja tugevad, uhkete jalutuskeppide ja punaste sokitrippidega ohvitserid, ilus vaade üle Johori väina ja juurviljaaiad. Dorrigo mehed, luidrad, seljas segadik Austraalia ja Hollandi vormidest ning paljud paljajalu, paistsid silma. Jaava kõnts, nõnda ristis neid brigadir Sõrgkangi-Callaghan, Changi sõjavangide ülem, kuid Dorrigo Evansi palvetest hoolimata keeldus Callaghan neile andmast riideid, saapaid ja toitu. Selle asemel üritas ta Dorrigo Evansit nende ülema kohalt kangutada tema allumatu käitumise tõttu, sest ta nõudis Callaghanilt ladude avamist, kuid see tal ei õnnestunud.

Väike Wat Cooney tuli Chum Fahey juurde põgenemisplaaniga. Tuleb sokutada end Singapuri sadamatööliste meeskonda ja seal lasta end naelutada kastidesse või millegi muu sisse ja laevale laadida ja sel moel tagasi Sydneysse pääseda.

See on hea plaan, Wat, ütles Chum Fahey. Ainult et see ei ole.

Nad mängisid jalkat Changi laagri parimate vastu ja kaotasid kaheksa väravaga, kuid mitte enne, kui kuulsid Lambapea Mortoni pöördumist kolmveerandaja lõpus, mis algas sõnadega, mis said neile surematuteks: Mul on teile meestele ainult üks asi öelda, ja esimene neist on …

Kaks nädalat hiljem lahkus Jaava kõnts samades räbalates, milles nad olid tulnud, kasti pakkimata Wat Cooney teiste seas. Nüüd juba ametlikult Evans’ J Force’i nime all viidi nad raudteejaama ja pakiti väikestesse kinnistesse plekk-kastvagunitesse, mida kasutati riisiveoks; igas vagunis kakskümmend seitse meest, kel polnud isegi istumise ruumi. Nad reisisid troopilises kuumuses läbi kautšukipuu- ja džunglitunnelite, mis irvakil lükandukse vahelt läbi higiste labidameeste salkade vilksatasid, peade kohal lõputu sagris rohelus ja neist kaugenemas sarongides kirevate peakatetega malaid, indialased, hiina kulinaised, kes töötasid riisipõldudel, kui nemad poolhämarates tulikuumades ahjudes mööda sõitsid. Nagu noored mehed ikka, olid nad endalegi tundmatud. Neis oli paljut, millega nad alles kohtuma läksid.

Kui nende higimärjad käed ja jalad vaguni kõikudes üksteise vastas libisesid, kulges raudtee nende all üha edasi. Kolmanda päeva lõpu poole hakkas mööda vilksatama riisipõlde ja suhkrupalmide salku ja tumedaid ja rinnakaid Tai naisi, kel ronkmustad juuksed ja armas naeratus. Nad pidid kordamööda istuma ja nad magasid, jalad üle järgmise mehe, vänges haisus, mida levitasid liisunud okse, kolkunud higiga kaetud kehad, sitt ja kusi, ise nõgised ja sügis südames, tuhat miili, viis päeva, toiduta, kuus peatust ja kolm surnud meest.

Viieteistkümnendal pärastlõunal aeti nad rongist välja Ban Pongis, Bangkokist neljakümne miili kaugusel. Nad pandi kõrge põhjaga veoautodesse, igasse kasti topitud kolmkümmend meest nagu kariloomad, ja nad rippusid, sõites mööda džungliteed, mida kattis kuuetolline peene tolmu kiht, üksteise küljes nagu ahvid. Nende kohal lehvitas tiibu eresinine liblikas. Üks Lääne-Austraalia sõjavang lõi liblika maha, kui see talle õlale laskus.

Saabus videvik, kuid tee läks aina edasi ja hilja õhtul jõudsid nad kõntsakorra ja tolmukoorikuga kaetuna Tarsausse. Nad magasid paljal maapinnal ja koidikul olid veel tund aega veoautodes, suundudes mägedesse mööda teed, mis polnud palju etem härjarajast. Raja lõpus tulid nad autodelt maha, marssisid hilise pärastlõunani ja peatusid viimaks ühe jõe ääres väikesel raiesmikul.

Sellesse õnnistatud jõkke hüppasid nad ujuma. Viis päeva plekk-kastides, kaks päeva veoautodes – kui kaunis võib veel olla vesi? Pühitsus ihule, õnnistus looritagusest maailmast – puhtakspestud ihu, kaalutus, püdel kiirevoolulise rahu universum. Nad magasid oma kaltsudes nagu notid, kuni ahvide hõiked neid koidu ajal üles ajasid.

Valvurid lasid neil kolm ja pool miili läbi džungli marssida. Üks Jaapani ohvitser ronis kännu otsa ja pöördus nende poole.

Tänan teid, ütles ta, et tulite pika tee, et aidata keisril raudteed ehitada. Vang olla suur häbi. Suur! Võita au tagasi keisrile raudteed ehitades. Suur au. Suur!

Ta osutas maamõõduvaiade reale, mis tulevast raudteetrassi märkis. Vaiad kadusid kiiresti džunglisse.

Nad langetasid oma esimese raudteelõigu jaoks tiikpuumetsa, ja alles siis, kui nad kolm päeva hiljem oma ülesandega valmis said, öeldi neile, et nüüd peavad nad mõni miil eemal oma laagri püsti panema. Suured, kaheksakümmend jalga kõrged bambussalud, suured rõhtsate okstega kapokipuud, hibiskid ja põõsad – nad langetasid ja raadasid ja põletasid ja tasandasid, poolalasti meeste salgad kadumas suitsu ja leekidest välja ilmumas, kakskümmend vangi härjarakendina nagu üks mees köit tõmbamas, et õelaid ogalisi bambuseid välja kiskuda.

Järgmiseks läksid nad ehituspuid otsima ja möödusid inglaste laagrist, mis oli miili maad eemal; see haises ja seal oli palju haigeid ja ohvitsere, kes tegid vähe oma meeste ja palju enda heaks. Nende käsundusohvitserid patrullisid jõe ääres, et mehed kala ei püüaks; mõnel Inglise ohvitseril olid õngeridvad alles ja nad ei tahtnud, et lihtsõdurid püüaksid välja kala, mida nad teadsid enesele kuuluvat.

Kui austraallased tagasi oma laagriraiesmikule jõudsid, tutvustas üks vana jaapanlasest valvur end kui Kenji Mogami. Ta lõi rusikaga vastu rinda.

See tähendama mägilõvi, ütles ta neile ja muigas.

Ta näitas neile, mida oli vaja teha: pika parang’iga lõigata ja sälgata katusesõrestikku; rebida hibiskikoore niinekiht pikkadeks ribadeks, et ühenduskohad kokku siduda; katta katus palmilehtedega ja põrand lõhestatud ja lamedaks taotud bambusega, ilma ühegi naelata. Pärast mõnetunnist tööd laagri esimese hüti kallal ütles vana jaapanlasest valvur: Olgu, mehed, yasumi.

Nad istusid maha.

Ta ei olegi nii paha mees, ütles Darky Gardiner.

Ta on nende koorekiht, ütles Jack Rainbow. Ja tead mis? Kui tuleks sobiv võimalus, tõmbaksin ma ta nüri habemenoaga silmadest perseauguni lõhki.

Kenji Mogami lõi uuesti rusikaga vastu rinda ja kuulutas: Mägilõvi on Binga Crosby. Ja mägilõvi hakkas laulma –