Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 7

Oleme meie aga tarkust täis! ütles Amy. Kaheksateist aastat pärast seda, kui ta oli näinud Jackie Maguiret oma ema ees nutmas, lamas naine hotellitoas tema kõrval voodis ja keerutas sõrme ta lühikeseks lõigatud kiharates, kui ta talle „Ulyssest” ette luges. Tuba oli ühe raamas hotelli kolmandal korrusel ja avanes suurele verandale, mis – lõigates vaateväljast täielikult ära aknaaluse tee ja vastas laiuva ranna – jättis mulje, et nad istuvad Lõuna-Jäämere kohal, mille laineid nad kuulsid all lakkamatult rannale raksumas ja tagasi veeremas.

See on trikk, ütles Dorrigo. Nagu mündi väljatõmbamine kõrvast.Ei, eiole.

Ei, kordas Dorrigo. Ei ole.

Mis see siis on?

Dorrigo ei olnud kindel, mis see on.

Ja kreeklased, troojalased, mida see kõik tähendab? Mis neil vahet on?

Troojalased olid üks perekond. Nemad kaotavad.

Ja kreeklased?

Kreeklased?

Ei. Port Adelaide Magpiesi omad. Muidugi kreeklased. Mida nemad endast kujutavad?

Vägivalda. Aga kreeklased on meie kangelased. Nemad võidavad.

Miks?

Ta ei teadnud täpselt, miks. Eks neil oli ju see oma trikk, ütles ta. Trooja hobune, ohver jumalatele, milles peitus meeste surm, üks asi teise sees.

Miks me siis neid ei vihka? Kreeklasi?

Ta ei teadnud täpselt, miks. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda vähem oskas ta öelda, miks see pidi nii olema, ega osanud ta öelda ka seda, miks oli Trooja perekond olnud hukule määratud. Tal oli tunne, et jumalad on vaid aja teine nimi, aga ta mõistis, et seda väita oleks olnud sama rumal kui arvata, et jumalate vastu ei saa me kunagi. Kuid kahekümne seitsme aastaselt, käimas kahekümne kaheksandat, oli ta juba peaaegu et fatalist kui mitte teiste, siis vähemalt oma saatuse osas. Tundus nii, et elu oli võimalik ainult näidata ja mitte kunagi seletada, ning sõnad – kõik sõnad, mis ei ütle asju otse – olid tema meelest tõele kõige lähemal.

Ta vaatas mööda Amy alasti kehast, üle kuusirbikujulise joone rinna ja puusa vahel, millel oli tillukestest karvadest halo, sinna, kus päevinäinud klaasuste taga, mille valge värv maha koorus, jättis kuuvalgus merele kitsa raja, mis viis ta pilgu alt välja, eemale, hajusatesse pilvedesse. Otsekui ootaks see teda.

Miks sa sõnu nii väga armastad? kuulis ta Amyt pärivat.

Ta ema suri tiisikusse, kui ta oli üheksateistkümnene. Teda kohal ei olnud. Ta ei olnud isegi Tasmaanias, vaid mandril, Melbourne’i ülikoolis stipendiumi toel arstiks õppimas. Ormondi kolledžis oli ta kohanud kuulsatest peredest pärit inimesi, kes olid uhked oma saavutuste ja sugupuude üle, mis ulatusid Austraalia asutamisest tagasi Inglismaa silmapaistvate perekondadeni. Nad võisid üles lugeda põlvkondade viisi esivanemaid, nende poliitilisi ametikohti, kompaniisid ja abieludünastiaid, mõisu ja lambarantšosid. Alles vana mehena sai ta aru, et paljugi sellest oli väljamõeldis, suurejoonelisem kui kõik, mida Trollope oli eales üritanud.

Ühelt poolt oli see erakordselt üksluine, teiselt poolt põnev. Ta ei olnud varem kohanud nii enesekindlaid inimesi. Juudid ja katoliiklased polnud tuhkagi väärt, iirlased olid inetud, hiinlased ja aborigeenid polnud isegi mitte inimesed. Nad ei mõelnud nii. Nad teadsid seda. Teda hämmastasid veidrad üksikasjad. Nende kivimajad. Nende lauahõbeda raskus. Nende teadmatus teiste eludest. Nende pimedus looduse ilu suhtes. Ta armastas oma perekonda. Kuid ta ei olnud omade üle uhke. Nende suurim saavutus oli ellujäämine. Tal võttis terve eluaja, et mõista selle saavutuse väärtust. Ent tollal – silmitsi auavalduste, rikkuse, omandi ja kuulsusega, millega ta puutus kokku esimest korda – näis see läbikukkumisena. Ja selle asemel, et häbi välja näidata, hoidis ta neist ema surmani lihtsalt eemale. Matustel ta ei nutnud.

No kuule, Dorry, ütles Amy. Miks? Naine vedas sõrmega mööda tema reit ülespoole.

Hiljem oli ta hakanud kartma suletud ruume, rahvasumma, tramme, ronge ja tantsupidusid, kõiki olukordi, mis sulgesid teda sisse ja lõikasid valgusest ära. Tal mattis hinge. Ta kuulis unenägudes, kuidas ema teda hüüab.

Poiss, ütles ta, tule siia, poiss.

Kuid ta ei läinud. Ta oleks eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti. Ta mängis jälle jalgpalli, otsides valgust, maailma, mida ta oli silmanud kogudusemajas, sööstes ikka ja jälle päikesesse, kuni ta oli kapten, kuni ta oli arst, kuni ta lamas Amyga koos tolles hotellivoodis ja vaatas, kuidas kuu üle ta kõhulagendiku taevasse kerkib. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.

Ta haaras asjade alguse valguse järele.

Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.

Ta vaatas tagasi Amy poole.

Need olid esimene ilus asi mu elus, ütles Dorrigo Evans.