Читать книгу Kitsas tee sisemaale - Richard Flanagan - Страница 8

Kui ta tunni aja pärast ärkas, oli Amy värvinud huuled kirsipunaseks, gaasileegi läikega silmade ripsmed mustaks ja seadnud juuksed südamekujuliselt ümber näo.

Amy?

Ma pean minema.

Amy –

Pealegi –

Jää siia.

Milleks?

Ma –

Milleks? Ma olen seda kuulnud –

Ma tahan sinuga olla. Tahaksin kogu aeg olla koos sinuga.

– juba küll ja küll. Kas sa jätad Ella maha?

Kas sina jätad Keithi?

Ma pean minema, ütles Amy. Lubasin, et olen tunni aja pärast seal. Kaardimänguõhtu. Kujutad sa ette.

Ma tulen tagasi.

Kas kindlasti?

Tulen.

Ja siis?

See peab jääma saladuseks.

Meie?

Ei. Jah. Ei, sõda. See on sõjasaladus.

Mis?

Me sõidame välja. Kolmapäeval.

Mis?

Kolme päeva –

Ma tean, millal tuleb kolmapäev. Kuhu?

Sõtta.

Kuhu?

Kust me peaks seda teadma?

Kuhu sa lähed?

Sõtta. Sõda on ju igal pool, eks ole?

Kas ma näen sind veel?

Ma –

Meie? Ja meie? –

Amy –

Dorry, kas ma näen sind veel?