Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 11

Oh, härra Tattle, kõik teavad, et teie puhul võib kõiges kindel olla.

WILLIAM CONGREVE, „Armastus armastuse vastu”

Jäise udu tropid kleepusid ikka veel Exmouth Marketit ümbritsevate majade külge, kui Strike järgmisel hommikul kümme minutit enne üheksat sinna jõudis. Oma paljude kohvikute sillutisele tõstetud laudade, pastelsete fassaadide ja basiilikalaadse kuldsetes, sinistes ja telliskivivärvi toonides Lunastaja kirikuga, mis kõik olid mähitud suitsusesse auru, ei meenutanud see üldse Londoni tänavat. Külm udu, täis haruldusi poed, kõnniteele paigutatud lauad ja toolid – kui veel lisada soolase vee lõhn ja merikajakate kaeblikud karjed, võinuks Strike arvata, et on jälle Cornwallis, kus ta oli saatnud mööda lapsepõlve kõige rahulikuma aja.

Väike silt raskesti kirjeldataval uksel ühe pagariäri kõrval teatas, et siin on kirjastuse Crossfire kontor. Strike helistas uksekella täpselt kell üheksa ja ta lasti järsult tõusvasse valgeks lubjatud trepikotta, kus ta käsipuust kinni hoides hakkas mõningate raskustega üles ronima.

Ülemisel trepimademel ootas teda keigarlik, umbes kolmekümneaastane pilbaspeenike prillidega mees. Tema lainelised juuksed ulatusid õlgadele, ta kandis teksapükse, vesti ja kätiste juures väikeste kroogetega türgimustrilist särki.

„Tere!” sõnas mees. „Mina olen Christian Fisher. Cameron, eks ole?”

„Cormoran,” parandas Strike automaatselt, „aga ...”

Ta oli kavatsenud öelda, et ta reageerib ka Cameroni nimele, sest seda viga oli aastate jooksul palju tehtud, aga Christian Fisher vastas otsekohe:

„Cormoran, Cornwalli hiiglane?”

„Täpselt nii,” vastas üllatatud Strike.

„Avaldasime möödunud aastal lasteraamatu inglise folkloorist,” seletas Fisher valget kahe poolega ust lahti lükates ja juhatas Strike’i suurde avarasse ruumi, mille seintel rippus hulk plakateid ja mis oli korrapäratult raamaturiiuleid täis topitud. Tumedate juustega masajas noor naine tõstis uudishimulikult pilgu, kui Strike temast möödus.

„Kohvi? Teed?” pakkus Fisher, juhatades Strike’i oma kabinetti, suurest toast eraldatud väikesse ruumi, kust avanes kena vaade unisele ja udusele tänavale. „Ma saan Jade’i nii kaugele, et ta teeb meile midagi.” Strike ütles ära, tunnistades ausalt, et oli just kohvi joonud, ise aga imestas, miks küll Fisher näis valmistuvat pikemaks jutuajamiseks, kui Strike’i meelest asjaolusid arvestades vaja oli. „Siis ainult üks late, Jade!” hüüdis Fisher üle ukse.

„Võtke istet,” sõnas Fisher Strike’ile, ise seinu ääristavatest raamaturiiulitest kiiresti möödudes. „Kas see hiiglane Cormoran ei ela mitte St Michaeli mäel?”

„Just,” vastas Strike. „Ja Jack olevat ta tapnud. See oavarre loo Jack.”

„See on mul kusagil siin,” ütles Fisher ikka veel riiuleid uurides.

„„Briti saarte rahvajutud”. Kas teil lapsi on?”

„Ei ole,” kostis Strike.

„Ah soo,” kohmas Fisher. „Noh, ma ei hakkagi siis seda otsima.”

Mees istus naeratades Strike’i vastu tugitooli.

„Niisiis, vahest ma tohin küsida, kes teid palkas? Kas võin pakkuda?”

„Palun väga,” tähendas Strike, kellel põhimõtteliselt polnud midagi oletuste vastu.

„Kas Daniel Chard või Michael Francourt,” arvas Fisher. „Kas mul on õigus?”

Tema ühte punkti vaatavad silmad prilliklaaside taga olid nagu säravad helmed. Ehkki Strike ei näidanud seda välja, tekitas küsimus temas hämmeldust. Michael Fancourt oli väga kuulus kirjanik, kes oli võitnud hiljuti tähtsa kirjandusauhinna. Miks pidi tema olema huvitatud Quine’i kadumisest?

„Paraku ei ole,” sõnas Strike. „Hoopis Quine’i abikaasa Leonora.”

Fisheri jahmatus oli peaaegu koomiline.

„Tema abikaasa?” kordas ta ilmetult. „See hall hiireke, kes näeb välja nagu Rose West?^[1.] Mis hea pärast tema eradetektiivi palkas?”

„Tema abikaasa on kadunud. On ära olnud juba üksteist päeva.”

„Quine on kadunud?! Aga ... aga siis ...”

Strike sai nüüd aru, et Fisher oli oodanud, ja oodanud suure huviga hoopis teistsugust jutuajamist.

„Aga miks ta saatis siis teid minu juurde?”

„Ta arvab, et teie teate, kus Quine on?”

„Kust põrgut mina peaks seda teadma?” küsis Fisher ja näis olevat tõeliselt hämmingus. „Ta ei ole minu sõber.”

„Proua Quine ütleb, et kuulis teid peol rääkimas tema abikaasaga kirjanike pelgupaigast ...”

„Ahaa,” lausus Fisher, „Bigley Hall, muidugi. Aga seal ei saa Owen küll olla!” Naerdes oli ta nagu prillitatud haldjas Puck, kelle lõbusus on vürtsitatud kavalusega. „Nad ei laseks Owen Quine’i sisse isegi siis, kui ta maksaks neile. Sündinud tülitekitaja! Ja üks seda kohta pidavatest naistest ei salli teda silmaotsaski. Owen kirjutas tema esikromaanile vastiku arvustuse ja seda talle andeks ei anta.”

„Kas võiksite mulle siiski sealse numbri anda?” palus Strike.

„Mul on see siin,” tähendas Fisher ja tõmbas teksapükste tagataskust mobiili. „Ma helistan kohe ...”

Ja seda ta tegigi, asetas telefoni lauale nende vahele ja lülitas selle valjuhääldi sisse, et Srike ka kuuleks. Pärast lausa minut aega kestnud helinat vastas hingeldav naishääl:

„Bigley Hall.”

„Tervitus! Kas Shannon? Siin Chris Fisher Crossfire’st.”

„Oi, tere Chris, kuidas elad?”

Fisheri kabineti uks avanes ja töntsakas tõmmu neiu eesruumist tuli sisse, asetas midagi ütlemata late Fisheri ette ja lahkus.

„Ma helistan selleks, Shan,” ütles Fisher, kui uks oli kinni klõpsatanud, „et küsida, kas Owen Quine on äkki sinu juures. Ega ta ei ole sinna ilmunud?”

„Quine?”

Ehkki seda väljendas ainult kaugelt tulnud plekine ühesilbiline sõna, oli naise põlglikku sallimatust selgesti tunda ka kohapeal raamaturiiuleid täis ruumis.

„Just, kas oled teda näinud?”

„Ei ole, juba mitte aasta või rohkemgi. Milles asi? Ega ta ei mõtle ometi siia tulla? Võin sulle kohe öelda, et kuigi teretulnud ta siin ei ole.”

„Ära muretse, Shan, minu arust on tema naine asjast täiesti valesti aru saanud. Varsti näeme!”

Fisher katkestas naise hüvastijätusõnad, et kiiremini Strike’i poole pöörduda.

„Nägite?” küsis ta. „Ma ju ütlesin. Ta ei saanud Bigley Halli minna, isegi kui oleks tahtnud.”

„Kas teie poleks võinud seda tema naisele öelda, kui ta teile helistas?”

„Ah siis sellepärast ta helistaski!” vastas Fisher ilmel, et talle hakkab nüüd midagi koitma. „Arvasin, et Owen käskis tal mulle helistada.”

„Miks ta pidi laskma naisel teile helistada?”

„Noh, teate küll,” ütles Fisher kerge naeratusega, aga kui Strike vastu ei naeratanud, tõi kirjastaja kuuldavale lühikese naerupahvaku ja jätkas: „„Bombyx Mori” pärast. Minu meelest on see Quine’ile tüüpiline, et lasta naisel mulle helistada ja maad kuulata.”

„„Bombyx Mori”,” kordas Strike, üritades alla suruda küsivat või hämmeldunud tooni.

„Jaa, ma arvasin, et Quine hakkab mulle peale käima ja uurima, kas pole siiski võimalust, et ma selle avaldan. See on just tema moodi, lasta naisel helistada. Aga kui keegi praegu ongi nõus „Bombyx Mori” ette võtma, siis mina see küll ei ole. Meie oleme väike kamp. Me ei saa endale kohtuskäimist lubada.”

„„Bombyx Mori” on Quine’i uus romaan?”

„Jah,” kostis Fisher ja rüüpas sõõmu latet, olles ilmselt oma mõtete kütkeis. „Nõndaks, ta on siis kadunud ... Mina oleks arvanud, et ta tahab asjade kulgu kõrvalt vaadata ja peenikest naeru pidada. Minu meelest võiks kogu asi selles olla. Või äkki ta kaotas kannatuse? See poleks aga Oweni moodi.”

„Kui kaua te olete Quine’i töid avaldanud?” küsis Strike. Fisher heitis talle hämmastunud pilgu.

„Ma pole tema töid üldse avaldanud!”

„Arvasin ...”

„Tema viimase kolme – või oli neid neli? – raamatu kirjastaja on Roper Chard. Asi oli nii, et sain paari kuu eest ühel peol kokku tema agendi Liz Tasseliga, kes ütles mulle omavahel – ta usaldab väheseid –, et ei tea, kui kaua mõtleb Roper Chard veel Oweniga asju ajada, ja siis ma pakkusingi, et olen meelsasti nõus tema järgmist raamatut vaatama. Quine’i puhul, kes on nii halb kirjanik, et see on omamoodi hea, võiks marketingiga üht-teist saavutada. Igatahes,” ütles Fisher, „on „Howardi patt” tema kirjutatud. Ja see on hea raamat. Arvasin, et tal võib veel midagi varuks olla.”

„Kas ta saatis teile „Bombyx Mori” käsikirja?” küsis Strike kobamisi ja kirus ennast mõttes selle pealiskaudsuse pärast, mida ta oli eelmisel päeval Leonora Quine’i küsitledes ilmutanud. Just nii juhtub, kui võtad kliente vastu, ise väsimusest poolsurnud. Strike oli harjunud minema kohtumistele, teades rohkem kui küsitletav, ja nüüd tundis ta ennast kummaliselt abituna.

„Jaa, ta saatis mulle jalgrattakulleriga ühe eksemplari üle-eelmisel reedel,” sõnas Fischer veelgi vallatuma naeratuse saatel. „See oli suurim viga kogu vaese Lizi elu jooksul.”

„Mispärast?”

„Sest ta polnud seda ilmselt korralikult lugenud või siis vähemalt mitte lõpuni. Umbes kaks tundi pärast selle saabumist sain telefoni järgmise sõnumi: „Chris, juhtus eksitus, saatsin sulle vale käsikirja. Palun ära hakka seda lugema ja parem saada mulle kohe tagasi. Olen kantseleis ja võtan selle ise vastu.” Ma pole Liz Tasselit veel kunagi niisugusena näinud. Harilikult on ta hirmuäratav naine. Paneb täiskasvanud mehed enda ees lömitama.”

„Ja kas saatsite selle tagasi?”

„Muidugi mitte,” vastas Fisher. „Kulutasin suurema osa laupäevast, et seda lugeda.”

„Ja siis?” küsis Strike.

„Kas keegi pole teile midagi öelnud?”

„Mulle ...?”

„Mis seal sees on,” seletas Fisher. „Millega ta on hakkama saanud?”

„Millega ta on hakkama saanud?”

Fisheri naeratus kadus. Ta asetas oma kohvitassi lauale.

„Üks Londoni tippadvokaate,” ütles mees, „hoiatas mind, et ma seda ei avaldaks.”

„Kes võis advokaadi palgata?” küsis Strike. Kui Fisher ei vastanud, lisas ta: „Peale Chardi või Fancourt’i?”

„Küllap Chard,” sõnas Fisher kohe Strike’i seatud lõksu langedes. „Ehkki Oweni asemel oleks mina rohkem Fancourt’i pärast mures. Too võib olla tõeline saatan. Ei unusta kunagi midagi. Ärge mind tsiteerige,” lisas ta kiiruga.

„Aga Chard, kellest te rääkisite?” küsis Strike ikka pooleldi pimeduses kobades.

„Daniel Chard, kirjastuse Roper Chard tegevjuht,” seletas Fisher, hääles kannatamatusenoot. „Ma ei saa aru, kuidas võis Owen mõelda, et ta saab käru keerata mehele, kes juhib tema kirjastust, aga sihuke see Owen on. Ta on kõige ülbem ja reetlikum mats, keda ma tean. Minu arust mõtles ta, et võib kujutada Chardi kui ...”

Fisher vakatas häbelikult naeratades.

„Ma kaevan iseendale auku. Ütleme nii, et mind üllataks, kui Owen sellest terve nahaga pääseks. Võib-olla läks ta närvi, kui taipas, et kõik saavad täpselt aru, millele ta vihjab, ja pani sellepärast putku.”

„Asi on laimus, eks?” küsis Strike.

„Ilukirjanduses on siin teatud hall ala, on ju nii, ” nentis Fischer. „Kui ka esitada tõde grotesksel viisil – ma ei vihja siin mitte millelegi,” lisas ta kähku, „on see, mida ta kirjutab, ikkagi tõde. See ei saa olla päris sõna-sõnalt tõde. Aga kõik on äratuntav, ta räägib ainult vähestest inimestest ja teeb seda väga nutikalt ... See sarnaneb tegelikult vägagi Fancourt’i varasemate töödega. Lademes verd ja salapärast sümboolikat ... Sa ei taipa alati, mida ta mõnes kohas silmas peab, aga tahad teada, milles asi ja mis rauad on tules.”

„Mida seal ...?”

„Ükskõik, see on kõigest raamat. Kas Leonora ei rääkinud teile sellest midagi?”

„Ei,” vastas Strike.

„Imelik,” sõnas Fisher, „ta peab ju teadma. Olen ikka arvanud, et Quine on niisugune kirjanik, kes jutustab kodustele oma tööst igal söögiajal.”

„Miks te arvasite, et Chard või Fancourt võisid palgata eradetektiivi, kui te ei teadnudki, et Quine on kadunud?”

Fisher kehitas õlgu.

„Ei tea. Võib-olla arvasin, et üks neist püüab teada saada, mida ta selle raamatuga plaanib teha, ja nemad saaks siis teda takistada või hoiatada uut kirjastajat, et nad annavad asja kohtusse. Või et võivad leida midagi Oweni vastu, kustutada tuld tulega.”

„Kas te seepärast tahtsitegi minuga kokku saada?” küsis Strike. „Kas teil on midagi Quine’i kohta?”

„Ei ole,” ütles Fisher naerdes. „Olen lihtsalt uudishimulik. Tahtsin teada saada, mis toimub.”

Ta vaatas kella, pööras enda ees olevad raamatukaaned ümber ja nihutas oma tooli pisut kaugemale. Strike sai vihjest aru.

„Aitäh, et aega leidsite,” sõnas ta tõustes. „Kui kuulete midagi Owen Quine’ist, kas annate mulle teada?”

Ta ulatas Fisherile oma nimekaardi. Fisher silmitses seda kortsus kulmul, ise laua tagant välja tulles, et Strike välja saata.

„Cormoran Strike ... Strike ... Olen seda nime justkui kuulnud ...?”

Siis käis kõlksatus. Fisher elavnes korraga, nagu oleks talle uued patareid pandud.

„Pagana pihta, teie olete ju see Lula Landry loo lahendaja!”

Strike sai aru, et oleks võinud nüüd uuesti istet võtta, tellida latet ja nautida Fisheri jäägitut tähelepanu veel tunni jagu. Selle asemel lahkus ta kindlalt, aga sõbralikult ja astus mõne minuti pärast külmale udusele tänavale.

1 Rose West – Inglismaal 1990. aastate lõpul vangi mõistetud sarimõrvar. [ ↵ ]