Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 6

KÜSIMUS:

Millest sa elad?

VASTUS:

Poolelijäänud unest.

THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”

„Keegi on kuradima kuulus,” lausus kähe hääl telefoniliini teises otsas. „Parem kui ta oleks surnud, Strike.”

Läbi koidueelse pimeduse rühkiv ajamata habemega laiaõlgne mees, kes telefoni kõrva ääres hoidis, naeratas.

„Nii see peaaegu ongi.”

„Kurat, kell on ju kuus hommikul!”

„Pool seitse, aga kui sa tahad seda, mis ma kätte sain, siis pead sellele järele tulema,” sõnas Cormoran Strike. „Ma ei ole sinu elukohast kuigi kaugel. Siin on ...”

„Kuidas sa tead, kus ma elan?” nõudis hääl.

„Sa ütlesid mulle,” lausus Strike haigutust maha surudes. „Sa panid oma korteri müüki.”

„Oh,” kostis teine leebunult. „Hea mälu.”

„Siin on üks kakskümmend neli tundi lahti olev kohv...”

„Kuradile. Tule hiljem kontorisse ...”

„Culpepper, hommikul tuleb minu juurde teine klient, kes maksab paremini kui sina, ja ma olen kogu öö üleval olnud. Sul läheb seda vaja nüüd, kui sa tahad seda kasutada.”

Oie. Strike kuulis linade kahinat.

„Parem, kui see oleks midagi vinget.”

„Kohtume Smithfieldi kohvikus Long Lane’il,” ütles Strike ja lõpetas kõne.

Tema kergelt ebaühtlane kõnnak torkas rohkem silma, kui ta sammus nõlvakust alla talvises pimeduses kõrguva Smithfield Marketi, hiiglasliku Victoria-aegse ristkülikukujulise lihamüügi templi poole, kus iga päev juba kella neljast hommikul laaditi maha, tükeldati, pakiti ja müüdi terve Londoni lihunikele ja restoranidele liha, nagu seda oli seal tehtud juba sajandeid. Strike kuulis läbi pimeduse hääli, valjuhäälseid korraldusi ja lihakehi maha laadima tagurdavate veoautode mürinat ning hoiatussignaale. Jõudnud Long Lane’ile, sai temast lihtsalt üks paljudest paksult riietesse mähitud meestest, kes suundusid sihikindlalt tegema oma esmaspäevahommikust tööd.

Rühm helendavates vestides kullereid jõi kinnastatud kätega kruuse hoides turuhoone nurgal tunnimehena seisva kivist greifi all teed. Teisel pool tänavat ergas lõõmava kaminana pimeduses kakskümmend neli tundi ööpäevas avatud kapisuuruse Smithfieldi kohviku soojust ja toekat kõhutäit tõotav aken.

Kohvikul polnud tualettruumi, aga omanik oli sõlminud kokkuleppe paari ukse võrra kaugemal oleva kihlvedude kontori vahendajatega. Ladbroke’i kontor avati aga alles kolme tunni pärast ja nii põikas Strike kõrvaltänavale ning kergendas pimedas ukseavas öise töö ajal joodud viletsast kohvist pakitsevat põit. Väsinud ja näljane, pööras ta viimaks ümber ja astus rahuldustundega, mida tunneb üksnes end üle oma kehaliste võimete pingutanud inimene, praetud munade ja peekoni lõhnast küllastunud atmosfääri.

Kaks fliispluusides ja vihmamantlites meest olid just vabastanud ühe laua. Strike manööverdas end kitsasse vabasse ruumi ja vajus rahuloleva ohkega kõvale puidust ja terasest toolile. Peaaegu enne kui Strike jõudis midagi küsida, asetas itaallasest peremees tema ette kõrges valges tassis tee koos võiga kaetud kolmnurksete saiaviiludega. Viie minuti pärast oli tema ees suurel ovaalsel taldrikul korralik inglise hommikueine.

Strike sulandus ust paugutades sisenevate ja väljuvate tugevate meeste hulka väga hästi. Ta oli kogukas ja tõmmu, tihedate lühikeste käharate juuste piir laia poksijanina ja tugevate kortsus kulmude kohal kõrguva kaarja lauba ülaääres oli mõnevõrra taandumas. Lõug oli habemetüükast tume ja sinakad varjud tumedate silmade all muutsid need justkui suuremaks. Mees sõi, silmitses äraolevalt vastas olevat turuhoonet. Number kahega märgitud lähim võlvkaarega sissepääs hakkas pimeduse järele andes selgemat kuju võtma: ukseava kohal vaatas vastu karmi ilmega iidne ja habetunud kivinägu. Kas ka lihakehadel oli kunagi olnud oma jumal?

Strike oli asunud just vorstikeste kallale, kui Dominic Culpepper kohale jõudis. Ajakirjanik oli peaaegu sama pikk kui Strike, aga kleenuke nagu kooripoiss. Kummaline asümmeetria, nagu oleks keegi tema nägu veidi vastupäeva väänanud, ei lasknud pidada teda naiselikult ilusaks.

„Oleks hea, kui su jutt tõele vastaks,” lausus Culpepper istet võttes, tõmbas kindad käest ja vaatas kohvikus peaaegu kahtlustaval pilgul ringi.

„Kas tahad midagi süüa?” küsis Strike, suu vorsti täis.

„Ei,” kostis Culpepper.

„Või ootad, kuni saab tellida sarvesaia?” küsis Strike irvitades.

„Käi kuradile, Strike!”

Oli peaaegu liigutavalt lihtne ajada ärevile endist koolipoissi, kes trotslikul ilmel teed tellides pöördus ükskõikse kelneri poole (nagu Strike üllatusega täheldas) sõnaga „sõber”.

„Noh?” nõudis Culpepper, palav kruus pikkade kahvatute sõrmede vahel.

Strike õngitses midagi oma palitu taskus, tõmbas välja ümbriku ja libistas selle üle laua. Culpepper võttis selle sisu välja ja hakkas lugema.

„Kurat ja põrgu!” lausus ta veidi aja pärast vaikselt. Ta lehitses kiiruga paberilehti, millest osa oli kaetud Strike’i enda käekirjaga. „Kust põrgust sa need said?”

Strike, kelle suu oli parajasti vorsti täis, torkas sõrmega üht paberit, millele oli kirjutatud aadress.

„Tema enda neetud isikliku abi käest,” sõnas ta, kui oli viimaks neelatanud. „Ta on teda keppinud, nagu te mõlemad väga hästi teate. Tüdruk sai aga äsja aru, et temast ei saa järgmist proua Parkerit.”

„Kuidas kurat sa küll seda teada said?” nõudis Culpepper, jõllitades üle oma käes värisevate paberite Strike’ile otsa.

„Detektiivitöö,” tähendas Strike läbi järgmise vorstisuutäie. „Kas sa ise ei talitanud niisamuti, enne kui hakkasid minusuguste teenuseid kasutama? Aga, Culpepper, tüdruk hakkas mõtlema ka oma edaspidistele väljavaadetele tööd leida ja seega ta ei taha ise selles loos mingit osa etendada, eks ole?”

Culpepper norsatas.

„Ta oleks pidanud selle peale mõtlema, enne kui virutas ...”

Nobeda liigutusega tõmbas Strike paberid ajakirjaniku käest ära.

„Ta ei virutanud neid kusagilt. Mees pani ta õhtupoolikul kogu seda kupatust enda jaoks välja printima. Ainus asi, mis ta valesti tegi, oli see, et ta näitas neid mulle. Aga, Culpepper, kui sa kavatsed tema eraelu ajalehtedes avalikuks teha, siis võtan need tagasi.”

„Käi põrgusse,” vastas Culpepper, püüdes Strike’i karvases peos olevaid maksudest ulatuslikku kõrvalehoidmist tõendavaid pabereid tagasi krahmata. „Hea küll, jätame tema mängust välja. Aga mees ju teab, kust me need saime. Ta pole ju päris lollpea.”

„Mida mees saab teha? Tirida ta kohtusse, kus tüdrukul on võimalus paljastada kõik kahtlasevõitu asjad, mille tunnistajaks ta on olnud viimase viie aasta jooksul?”

„Nojah, olgu pealegi,” ohkas Culpepper, kui oli viivu mõelnud. „Anna tagasi. Jätan ta loost välja, aga tahan temaga rääkida, seda ju võib? Kontrollin, kas kõik on kombes.”

„Need siin on kombes. Sul pole vaja temaga rääkida,” sõnas Strike kindlalt.

Vapustatud, kõrvuni armunud ja valusalt reedetud naist, kelle juurest ta oli just äsja lahkunud, ei tohtinud jätta Culpepperiga omavahele. Ta ihkas meeletult kättemaksu mehele, kes oli lubanud talle abielu ja lapsi, aga nii võis ta teha endale ja oma tulevikuväljavaadetele korvamatut kahju. Strike’il polnud kulunud kuigi palju aega, et võita tema usaldust. Naine oli peaaegu neljakümne kahene; ta oli arvanud, et saab lord Parkeri laste emaks, nüüd aga oli teda haaranud omamoodi verejanu. Strike oli istunud tema juures mitu tundi, kuulanud naise meeletu kiindumise lugu, jälginud, kuidas ta pisaraid valades elutoas ringi käib, diivanil end edasi-tagasi õõtsutab, rusikad surutud vastu laupa. Viimaks oli naine nõustunud reetmisega, mis tähendas kõikide seniste lootuste mahamatmist.

„Sa jätad tema mängust välja,” ütles Strike, hoides pabereid kõvasti kämblas, mis oli peaaegu kaks korda nii suur kui Culpepperi rusikas. „Selge? Kõik see on ilma tematagi kuradima vägev lugu.”

Pärast hetkelist kõhklust tegi Culpepper grimassi, aga nõustus.

„Jah, olgu pealegi. Anna need siia.”

Ajakirjanik pistis paberid põuetaskusse, rüüpas teed ja tema hetkeline pahameel Strike’i vastu näis kaduvat, oli tal nüüd ju suurepärane võimalus hävitada ühe Briti peeri maine.

„Lord Parker Pennywellist,” lausus ta rõõmsalt omaette, „nüüd oled küll põhjalikult sisse kukkunud, sõber.”

„Oletan, et viid selle oma peremehele?” küsis Strike, kui nende vahele maandus arve.

„Jajah ...”

Culpepper viskas kümnenaelase rahatähe lauale ja mehed lahkusid kohvikust koos. Strike süütas sigareti niipea, kui uks oli nende taga sulgunud.

„Kuidas sa ta rääkima said?” küsis Culpepper, kui hakati minema läbi külma õhu, mööda mootorratastest ja veoautodest, mis ikka saabusid turule ning lahkusid sealt.

„Kuulasin,” tähendas Strike.

Culpepper heitis talle kõrvalt pilgu.

„Kõik teised eradetektiivid, keda ma kasutan, saadavad kogu oma aja mööda telefonisõnumeid pealt kuulates.”

„Ebaseaduslik,” sõnas Strike suitsu hõrenevasse pimedusse puhudes.

„Kuidas siis ...”

„Sina kaitsed oma allikaid ja mina kaitsen oma allikaid.”

Viiskümmend jardi mindi edasi vaikides, Strike lonkas iga sammuga üha enam.

„Sellest tuleb suur lugu. Suur!” ütles Culpepper lustlikult. „See silmakirjalik vana sitapea mökitab siin midagi korporatiivsest ahnusest, aga tõstab ise kakskümmend milli Kaimanisaartele kõrvale ...”

„Tore, et sain rahuldust pakkuda,” kostis Strike. „Saadan sulle e-postiga arve.”

Culpepper heitis talle veel ühe kõrvalpilgu.

„Kas lugesid möödunud nädalal lehest Tom Jonesi pojast?” esitas ta küsimuse.

„Tom Jonesi?”

„See waleslasest laulja,” ütles Culpepper.

„Ah tema,” vastas Strike igasuguse entusiasmita. „Ma tundsin sõjaväes üht Tom Jonesi.”

„Kas nägid seda lugu?”

„Ei.”

„Ta andis pika kena intervjuu. Ütles, et pole oma isa kunagi näinud ja et too pole talle kunagi sõnakestki kirjutanud. Vean kihla, et tema sai rohkem, kui nõuab sinu arve.”

„Sa pole minu arvet veel näinud,” tähendas Strike.

„Ainult sõnad. Üks kena väike intervjuu ja sa võid mitu õhtut sekretäride küsitlemisest vabaks võtta.”

„Parem ära niisuguseid asju soovita,” arvas Strike, „või ma ei tööta enam sinu heaks, Culpepper.”

„Muidugist,” vastas Culpepper, „oma loo saan siit ikkagi. Rokitähe poeg on sõjakangelane, pole isaga kunagi kohtunud ja töötab era ...”

„Olen kuulnud, et õpetada teisi telefone pealt kuulama on samuti ebaseaduslik.”

Long Lane’i lõpus mehed peatusid ja pöördusid näoga teineteise poole. Culpepperi naer kõlas tehtult.

„Jään siis sinu arvet ootama.”

„Minugi pärast.”

Edasi mindi eri teed. Strike suundus metroojaama poole.

„Strike!” kajas Culpepperi hääl tema tagant pimedusest. „Kas sa keppisid teda?”

„Loodetavasti loen selle kohta midagi, Culpepper,” hüüdis Strike väsinult, pead pööramata.

Ta lonkas jaama hämarasse sissekäiku ja kadus Culpepperi silmist.