Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 13

Haarasin raamatu, ja vanamees kaduski.

JOHN LYLY, „Endymion ehk Mees kuul”

Metroorongis püsti seistes üht jaamavahet Elizabeth Tasseli kantseleisse sõites (Strike ei saanud ka niisugustel lühikestel otstel end päris vabalt tunda, sest püüdis kunstjalga vähem koormata ja kartis kukkuda) turgatas talle pähe, et Robin polnud talle ette heitnudki, et ta Quine’i asja ette võttis. Muidugi polnud tema asi teha oma tööandjale etteheiteid, aga ta oli keeldunud palju suuremast palgast, et panustada oma osa Strike’i ettevõtmisse, ja tal oli põhjust oodata, et kui võlad on kord tasutud, siis tasub Strike talle vähemalt palga tõstmisega. Robini komme mitte kritiseerida või kriitiliselt vaikida oli ebaharilik, ta oli ainus naine Strike’i elus, kellel polnud nähtavasti mingit soovi meest täiustada või parandada. Nagu näitasid Strike’i kogemused, arvasid naised tihtipeale, et mehe meelest peaks naise armastuse suurust mõõtma selle järgi, kui palju ta meest paremaks muuta püüab.

Nii et seitsme nädala pärast ta abiellub. Seitse nädalat on jäänud ajani, kui temast saab proua Matthew ... kui Strike oligi kunagi kuulnud neiu peigmehe perekonnanime, ei suutnud ta seda nüüd meenutada.

Oodates Goodge Streetile viivat eskalaatorit, tundis Strike äkitselt pöörast soovi helistada oma brünetile lahutavale kliendile – kes oli üsna üheselt andnud mõista, et tal pole asjade säärase arengu vastu midagi – väljavaatega keppida teda täna õhtul Strike’i ettekujutust mööda naise mõõtmatus, pehmes ja tugevasti parfüümitud voodis Knightsbridge’is. Aga see mõte ilmus ainult selleks, et saada otsekohe kõrvale heidetud. Niisugune tegu oleks hullumeelsus, palju hullem kui asuda otsima kadunud meest, mille eest ta tõenäoliselt kunagi tasu ei näe ...

Aga miks ma üldse raiskan aega Owen Quine’i peale? küsis ta iseendalt, nägu piitsutava vihma eest alla pöörates. Uudishimust, vastas ta endamisi, kui oli mõne hetke mõelnud, ja võib-olla veel millegi raskesti tabatava pärast. Mööda Store Streeti edasi minnes, paduvihmas silmi vidutades ja hoolega jälgides, kuhu libedal sillutisel astuda, arutles mees, et teda ennastki võivad hakata ohustama igasugused variatsioonid ahnusest ja kättemaksuhimust, mida tema jõukad kliendid ilmutavad. Sellest oli möödas juba palju aega, kui ta oli viimati uurinud kadunud inimese juhtumit. Võiks olla päris rahuldust pakkuv toimetada jalga lasknud Quine perekonna rüppe tagasi.

Elizabeth Tasseli kirjandusagentuur asus peamiselt korterelamuks ümber ehitatud tumedatest tellistest majas üllatavalt vaikses umbtänavas elava liiklusega Gower Streetist veidi eemal. Strike vajutas diskreetselt tagasihoidliku messingsildi kõrval olevat kellanuppu. Järgnes kerge sammude kaja, ja lahtise kaelusega särgis ilmetu noor mees avas ukse, mille tagant algas punase vaibaga kaetud trepp.

„Teie olete vist see eradetektiiv?” küsis mees, hääles ärevus ja põnevus. Strike järgnes talle, veepiisad kulunud vaibale tilkumas, trepist üles mahagonukse juurde ja sealt suurde kontoriruumi, kus kunagi olid arvatavasti olnud eraldi vestibüül ja elutuba.

Päevi näinud elegants oli pikkamisi hääbumas. Aknad olid kondenseerunud veepiiskadest udused ja õhk seisnud sigaretisuitsust raske. Hulk üle koormatud puidust raamaturiiuleid ääristas seinu ja luitunud tapeet kadus peaaegu täielikult kirjandusteemaliste karikatuuride ja joonistuste alla. Kaks rasket kirjutuslauda seisid teineteise vastas kulunud vaibal, aga kummagi ääres ei istunud kedagi.

„Kas ma tohin võtta teie mantli?” küsis noormees ja samas kargas ühe laua alt püsti kõhetu ja kohkunud ilmega näitsik. Tal oli ühes käes määrdunud käsn.

„Ma ei saa seda puhtaks, Ralph!” sosistas ta ehmunult Strike’iga tegelevale noormehele.

„Kuradi jama,” pomises Ralph ärritatult. „Elizabethi vanadusest nõder koer oksendas Sally laua alla,” sõnas ta vaikselt usalduslikul toonil ja võttis Strike’i läbiligunenud Crombie mantli ning riputas selle ukse siseküljel olevasse Victoria-aegsesse nagisse. „Ma teatan, et olete siin. Nühi aga edasi,” andis ta töökaaslasele nõu ja läks ise järgmise mahagonukse juurde ning avas selle kääksatusega.

„Härra Strike on siin, Liz.”

Kuuldus vali haugatus, sellele järgnes kohe madal ja kärisev inimese köha, mille allikaks tundusid olevat vana söekaevuri kopsud.

„Hoia teda kinni,” ütles kähisev hääl.

Agendi kabineti uks avanes ja nähtavale ilmusid Ralph, kes hoidis tugevasti vana, aga ilmselt ikka veel särtsu täis dobermanni kaelarihma, ning umbes kuuekümneaastane laia, vaieldamatult avala näoga pikka kasvu tugeva kondiga naine. Geomeetriliselt täiuslik terashall hobusesaba, rangelõikeline must kostüüm ja karmiinpunase huulepulga triip andsid talle mõneti bravuurse välimuse. Teda ümbritses niisugune väärikas aura, mis edukate vanemate naiste puhul asendab seksuaalset veetlust.

„Vii ta pigem välja, Ralph,” ütles agent oliivikarva tumedate silmade pilku Strike’ilt pööramata. Vihm peksis ikka veel vastu aknaid. „Ja ära unusta junnikotte, ta on täna natuke pehmo.”

„Astuge sisse, härra Strike.”

Nördinud ilmega abiline tiris suure koera, kelle pea nägi välja nagu ehtne Anubis, kabinetist välja; kui Strike ja dobermann teineteisest möödusid, hakkas koer energiliselt urisema.

„Kohvi, Sally!” nähvas agent kohkunud ilmega näitsikule, kes oli oma käsna ära peitnud. Kui too hüppas püsti ja kadus oma laua taga oleva ukse taha, lootis Strike, et ta peseb oma käed korralikult ära, enne kui hakkab kohvi valmistama.

Elizabeth Tasseli umbne kabinet oli omamoodi kontsentraat eesruumist: see lõhnas sigarettide ja vana koera järgi. Looma tviidase oli perenaise laua all, seinu katsid vanad fotod ja trükipildid. Ühe suurema tundis Strike ära: illustreeritud lasteraamatute autorina üsna hästi tuntud vanem kirjanik Pinkelman, kelle kohta Strike ei teadnud, kas ta on veel elus. Viibanud sõnatult, et Strike istuks tema vastu tugitooli, kust mees pidi ise ära tõstma hunniku pabereid ja ajakirja Bookseller vanu eksemplare, võttis agent laual olevast karbist sigareti, süütas selle oonükstulemasinaga, tõmbas sügava mahvi ja hakkas siis pikalt kärinal-vilinal köhima.

„Niisiis,” kraaksatas naine, kui köhahoog oli vaibunud ja ta ise jõudnud laua taga oleva nahkse tugitooli juurde. „Christian Fisher ütles mulle, et Owenil on jälle käsil oma järjekordne kadumistemp.”

„Täpselt nii,” kostis Strike. „Ta kadus selsamal õhtul, kui te vaidlesite tema raamatu üle.”

Naine hakkas rääkima, aga sõnad kadusid kohe järgmisse köhahoogu. Sügavalt rindkerest pääsesid välja kohutavad pisarateni viivad röginad. Strike ootas vaikides, kuni köhahoog möödub.

„Tundub päris vastik,” arvas mees viimaks, kui naise köha oli vaikinud ja ta, uskumatu küll, kohe järgmise sügava mahvi oli tõmmanud.

„Gripp,” sõnas naine kriipival häälel. „Ei saa kuidagi lahti. Millal Leonora teie juurde tuli?”

„Üleeile.”

„Kas ta saab teie teeneid endale lubada?” kraaksatas naine. „Ma ei usu, et teie, kes te lahendasite Landry juhtumi, just odav olete.”

„Proua Quine kinnitas, et arvatavasti maksate teie mulle,” lausus Strike.

Lõdvad põsed tõmbusid roosakaks ja naise suurest köhimisest vett täis valgunud silmad tõmbusid pilukile.

„Noh, võite minna kohe otsejoones Leonora juurde” – naise rind hakkas elegantse musta jaki all tõusma ja langema, kui ta järjekordse köhahoo maha surus – „ja öelge talle, et ma ei maksa mitte üht p-pennigi, et seda värdjat tagasi saada. Ta ei ole ... enam minu klient. Öelge talle ... öelge ...”

Järgmine vägev köhahoog sai naisest võitu.

Uks avanes ja sisse astus kõhetu piiga, võideldes raske puust kandikuga, millel olid tassid ja presskohvikann. Strike tõusis, et see temalt vastu võtta, laual leidus vaevalt ruumi, kuhu see asetada. Neiu üritas ruumi juurde teha. Närviline nagu ta oli, ajas ta ühe paberikuhja ümber.

Köhiva ülemuse kurja hoiatava käeviipe peale sibas näitsik toast hirmunult minema.

„T-täiesti kasutu väike...” kähises Elizabeth Tassel.

Strike asetas vaibale laiali lennanud paberitest välja tegemata kandiku lauale ja võttis uuesti istet. Agent oli tuntud šablooni järgi vormitud türanniseerija: üks neid vanemaid naisi, kes kasutasid – olgu teadlikult või mitte – ära tõsiasja, et nad tekitavad vastuvõtlikumates inimestes mulje nõudlikust ja kõikvõimsast emast. Strike oli niisuguse hirmutamise vastu immuunne. Esiteks oli tema enda ema, ükskõik mis puudused tal ka polnud, noor ja varjamatult oma last jumaldanud, teiseks aga adus ta selle pealtnäha draakoni haavatavust. Ahelsuitsetamine, luitunud fotod ja vana koerapesa viitasid tunduvalt sentimentaalsemale ja vähem enesekindlale naisele, kui tema noor palgaline oskas arvata.

Kui köhahoog oli viimaks lõppenud, ulatas Strike naisele kohvitassi, mille ta oli täis valanud.

„Tänan,” pomises too pahuralt.

„Niisiis andsite Quine’ile hundipassi?” küsis mees. „Kas ütlesite talle seda siis, kui olite lõunasöögil?”

„Ma ei mäleta,” kraaksatas naine. „Asi läks tuliseks väga kiiresti. Owen kargas keset restorani püsti ja hakkas minu peale karjuma ning tormas minema, jättes arve minu maksta. Võite minu jutule leida palju tunnistajaid, kui see peaks teid huvitama. Owen ise hoolitses selle eest, et see oleks kena avalik stseen.”