Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 7

Kui kaua me peame siin kisklema? Ma ei saa siia jääda ja ei jäägi siia! Mul on tegemist.

FRANCIS BEAUMONT JA PHILIP MASSINGER, „Väike Prantsuse advokaat”

Metroo hakkas juba täituma. Esmaspäevahommikused näod: loppis, mornid, pingul, saatusele alistunud. Strike leidis koha paistes silmadega noore blondi naise vastas, kelle pea kippus magades aina küljele vajuma. Ikka ja jälle ajas ta end võpatades sirgu ning uuris ärevalt jaamade nimesid, nagu kardaks, et on oma peatusest mööda sõitnud.

Kilisev-kolisev rong viis Strike’i üha lähemale sellele kahele ja poolele toale halvasti soojustatud katusealuses, mida ta nimetas koduks. Kusagil sügaval oma väsimuse põhjas, mida piirasid ilmetud, unelammastega sarnanevad nägemused, leidis ta end mõtisklemas juhtumite üle, mis olid kõik need nägemused esile kutsunud. Kui hästi järele mõelda, siis oli iga sünd kõigest võimalus. Kui sajad miljonid spermatosoidid ujuvad pimeduses umbkaudu edasi, on inimese võimalused saada just selleks, kes ta on, vapustavalt väikesed. Kui paljud nendest allmaaraudteed täitvatest inimestest on planeeritud, arutles ta väsimusest uimasena. Ja kui paljud on nagu tema ise õnnetuse tagajärg?

Algkoolis oli temaga samas klassis olnud üks tüdruk, kellel oli näol suur punane sünnimärk, ja Strike oli alati tundnud enda ja tema vahel mingit sugulust, sest neil mõlemal oli sünnist saadik nagu mingi kustutamatu märk küljes, iseärasus, milles nad ise süüdi ei olnud. Nad ise seda ei näinud, aga kõik teised nägid ja nad polnud nii hästi kasvatatud, et sellest mitte rääkida. Nagu ta viimaks ükskord aru sai, tulenes täiesti võõraste inimeste juhuslik huvi, mida ta viieaastasena oli seostanud oma ainulaadsusega, kõigest sellest, et temas ei nähtud midagi muud kui kuulsa laulja ihuvilja, tõendit kuulsusega kaasnenud truudusetusest ja halvast õnnest. Strike oli kohtunud oma bioloogilise isaga kõigest kaks korda. Oli vaja läinud DNA-testi, et sundida Jonny Rokebyd isadust tunnistama.

Dominic Culpepper oli elav näide nendest kihudest ja eelarvamustest, millega Strike puutus nüüd kokku juba väga harvadel juhtudel, kui keegi veel oskas pahurailmelist endist sõdurit seostada vananeva rokitähega. Nonde inimeste mõtted liikusid kohe igasugustele sihtfondidele ja nägusatele rahaküsijatele, eralendudele ja VIP-idele mõeldud eriruumidele ning multimiljonäride lahketele annetustele. Ärevile aetuna Strike’i tagasihoidlikust eluviisist ja rasketest oludest, milles ta töötas, küsisid nad iseendalt: mida võis Strike olla teinud, et isa temast midagi kuulda ei tahtnud? Kas ta liialdas oma vaesusega, et Rokeby käest rohkem raha kaubelda? Mida oli ta teinud miljonitega, mis tema ema oli kindla peale oma rikka armukese käest välja pressinud?

Niisugustel puhkudel meenutas Strike nostalgiaga sõjaväge ja sealset anonüümset teenistust, kus sinu taust ja sinu vanemad ei tähenda sinu oskuse kõrval oma tööd teha peaaegu midagi. Kui ta oli läinud tagasi eriuurimise üksusse, oli kõige isiklikumat laadi küsimus, millega ta seal kokku puutus, palve korrata kummalist nime, mille tema äärmiselt omapäraselt käituv ema oli talle andnud.

Liiklus Charing Crossil oli juba päris tihe, kui Strike maa alt välja tuli. Hall ja unine pikkade varjudega novembrikoidik oli nüüd käes. Denmark Streetile pöördudes tundis ta end tühjaks pigistatuna ja haigena ning ei jõudnud ära oodata lühikest uneaega, mille ta võib välja pigistada, enne kui kell pool kümme saabub järgmine klient. Viibanud kitarripoe näitsikule, kellega koos ta sageli tänaval suitsupause tegi, astus Strike baar-kohviku kõrval asuvast mustast välisuksest numbriga 12 sisse ja hakkas mööda metalltreppi, mis keerles ümber katkist linnupuuri meenutava liftišahti, üles ronima. Ta möödus graafilise disaini büroost esimesel korrusel ja omaenda büroo värvitud klaasuksest teisel korrusel, kuni jõudis kolmandale ja kõige väiksemale mademele, kust nüüd algas tema kodu.

Eelmine asukas, allkorrusel oleva baari juhataja, oli kolinud tervislikumasse korterisse ja Strike, kes oli maganud paar kuud oma büroos, oli peaaegu lakke hüpanud, kui talle avanes võimalus see paik üürida – ta oli tänulik, et tema kodutuse probleem lahenes nii lihtsalt. Katusekorruse ruumid olid iga mõõdupuuga võttes väikesed, eriti kitsad aga kuus jalga ja kolm tolli pikale mehele. Duši all peaaegu polnud ruumi end ümber pöörata, köök ja elutuba moodustasid üsna ebamugava kombinatsiooni ning magamistoa täitis üsna äärest ääreni kaheinimesevoodi. Osa Strike’i varast oli majaomaniku keelust hoolimata ikka veel trepimademel kastides.

Korteri väikestest akendest avanes vaade katustele, Denmark Street jäi kaugele alla. Alt baarist kostva lakkamatu bassitümpsu rütm oli sedavõrd summutatud, et Strike’i enda muusika varjutas selle sageli täielikult.

Strike’ile loomupärane korralikkus hakkas kõikjal silma: voodi oli üles tehtud, keraamilised lauanõud puhtad, kõik oli omal kohal. Oli vaja habet ajada ja duši all käia, aga see võis oodata; riputanud mantli varna, seadis ta äratuskella üheksa kahekümnele ja sirutas end täies riietuses voodis välja.

Ta uinus mõne hetkega ja veel mõne hetke pärast – või vähemalt nii tundus – oli ta jälle ärkvel. Keegi koputas uksele.

„Anna andeks, Cormoran, mul on tõesti väga kahju ...”

Tema abilisel, õlgadeni ulatuvate punakasblondide juustega pikka kasvu noorel naisel oli süüdlaslik ilme, kui Strike ukse avas, aga meest nähes ilmus näitsiku näkku kohkumus.

„Kas sa oled ikka terve?”

„Ma magasin. Olin kogu öö üleval ... kaks ööd.”

„Mul on tõesti kahju,” vabandas Robin uuesti, „aga kell on üheksa nelikümmend ja William Blake on siin ning juba üsna ...”

„Kurat,” pomises Strike. „Kas ma siis ei pannud kella õigesti helisema ... Anna mulle viis minutit ...”

„See ei ole veel kõik,” ütles Robin. „Tuli üks naine. Tal pole aega kokku lepitud. Ütlesin talle, et sul pole võimalik teist klienti vastu võtta, aga ta ei lähe ära.”

Strike haigutas silmi hõõrudes.

„Viis minutit. Paku neile teed või midagi.”

Kuue minuti pärast astus puhtas särgis, hambapastast ja deodorandist lõhnav, aga ikka ajamata habemega Strike oma büroo ooteruumi, kus Robin istus arvuti taga.

„Nojah, parem hilja kui mitte kunagi,” tähendas William Baker sunnitud naeratusega. „Teie õnn, et teil on nii kena sekretär, muidu oleks ma küll ära tüdinenud ja jalga lasknud.”

Strike nägi Robinit pahaselt õhetama löömas, kui ta pöördus kõrvale, et näiliselt posti sorteerima hakata. Selles oli midagi solvavat, kuidas Baker oli kasutanud sõna „sekretär”. Laitmatus peenetriibulises ülikonnas kompaniidirektor oli palganud Strike’i kontrollima kaht oma firma juhatuse liiget.

„Hommikust, härra William,” sõnas Strike.

„Ei mingit vabandust?” pomises Baker, pilk laes.

„Tervist, kes teie olete?” küsis Strike meest ignoreerides ja pöördudes selle asemel vana pruuni mantliga kleenukese keskealise naise poole, kes istus diivaniserval.

„Leonora Quine,” vastas naine häälel, milles Strike’i vilunud kõrv arvas tabavat Kirde-Inglismaa aktsendi.

„Mul on täna väga kiire hommikupoolik, Strike,” teatas Baker.

Ta marssis kutset ootamata tagapool olevasse kabinetti. Kui Strike talle ei järgnenud, näis ta osa oma joviaalsusest kaotavat.

„Tundub, et te pole sõjaväes sisse harjunud nahavedamise kombest ikka veel lahti saanud, härra Strike. Tulge siia, palun!”

Strike justkui poleks teda kuulnudki.

„Mida täpsemalt peaks ma teie heaks tegema, proua Quine?” küsis ta diivanil istuvalt kleenukeselt naiselt.

„Vaadake, minu mees ...”

„Härra Strike, mul on kõigest tunni aja pärast ärikohtumine,” sõnas William Baker juba valjemini.

„ ... teie sekretär ütles, et teil pole vastuvõtuaeg, aga mina ütlesin, et jään ootama.”

„Strike!” käratas William Baker otsekui koera enda kõrvale käsutades.

„Robin,” urahtas viimaks kannatuse kaotanud väsinud Strike, „kirjuta härra Bakerile arve välja ja anna talle toimik, seal on värsked andmed sees.”

„Mis?” küsis jahmunud William Brown. Ta ilmus jälle ooteruumi uksele.

„Ta ütleb teile töö üles,” sõnas Leonora Quine rahulolevalt.

„Te pole oma tööd lõpule viinud,” kuulutas Baker Strike’ile. „Ise ütlesite, et on veel rohkem ...”

„Keegi teine võib selle ära lõpetada. Keegi, kes on nõus käsikiimlejat kliendiks võtma.”

Õhkkond büroos hakkas pingeliseks minema. Tuima ilmega Robin tõi ooteruumist Bakeri toimiku ja ulatas selle Strike’ile.

„Kuidas te julgete ...”

„Selles toimikus on palju head materjali, mida kohtus kasutada,” ütles Strike toimikut direktorile ulatades. „Ja see on väärt head raha.”

„Te pole veel lõpetanud ...”

„Tema on teiega lõpetanud!” sekkus Leonora Quine.

„Pea suu, igavene loll nai ...” alustas William Baker, aga astus siis äkki sammu tagasi, sest Strike tegi sammukese ettepoole. Keegi ei öelnud midagi. Endine sõjaväelane näis korraga võtvat kaks korda rohkem ruumi kui mõni hetk varem.

„Minge võtke minu kabinetis istet, proua Quine,” lausus Strike vaikselt.

Naine tegi, mis talle öeldi.

„Kas arvate, et ta saab endale lubata teid palgata?” küsis end minekule seadnud William Baker irvitades, tema käsi oli nüüd ukselingil.

„Minu honorari üle annab kaubelda,” lausus Strike, „kui klient mulle meeldib.”

Ta järgnes Leonora Quine’ile kabinetti ja sulges enda järel ukse valju pauguga.