Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 12

Olgu ma neetud, aga seda pattu pole ma teinud, et olen midagi niisugust lugenud.

BEN JONSON, „Igaüks vastavalt oma loomusele”

Saanud talle helistanud Strike’ilt teada, et tema abikaasa siiski ei ole kirjanike peidupaigas, tundus Leonora Quine murelikuna.

„Kus ta siis on?” esitas ta küsimuse, rohkem nähtavasti iseendale kui Strike’ile.

„Kuhu ta tavaliselt läheb, kui minema kõnnib?” küsis Strike.

„Hotelli,” lausus naine. „Ja ükskord oli ta ühe naise pool, aga ta ei taha teda enam tundagi. Orlando!” hüüatas ta teravalt kuhugi mujale, „pane see käest ära, see on minu oma! Ma ütlesin, et see on minu oma! Kuidas?” hüüatas ta valjult Strike’i kõrva.

„Ma ei öelnud midagi. Kas tahate, et otsin teie meest edasi?”

„Muidugi tahan, kes kurat siis veel teda otsib? Ma ei saa Orlandot üksi jätta. Küsige Liz Tasseli käest, kus ta on. Tema on ta varemgi üles leidnud. Hiltonist,” ütles Leonora ootamatult. „Ükskord oli ta Hiltonis.”

„Missuguses Hiltonis?”

„Ma ei tea, küsige Lizi käest. Tema ta ära minema õhutas ja tema peaks aitama ka teda tagasi tuua. Ta ei vasta minu kõnedele. Orlando, pane see käest ära!”

„Kas on veel kedagi, kes teie arvates ...?”

„Ei, muidu oleks ma ise tema käest küsinud, pagana pihta,” nähvas Leonora. „Teie olete detektiiv, teie otsigegi ta üles! Orlando!”

„Proua Quine, me peame ...”

„Öelge mulle Leonora.”

„Leonora, me peame kaaluma võimalust, et teie abikaasa on võibolla viga saanud. Võime ta kiiremini üles leida,” ütles Strike häält tõstes, et kodusest lärmist liini teises otsas üle kosta, „kui räägime politseiga.”

„Ma ei taha. Helistasin kord neile, kui ta oli nädal aega kadunud, ja siis selgus, et ta on ühe armukese juures, ning nad olid vägagi rahulolematud. Ta saab vihaseks, kui ma seda uuesti teen. Igatahes Owen ei ... Orlando, pane see käest ära!”

„Politsei saaks levitada teie mehe pilti paremini ja ...”

„Ma tahan lihtsalt, et ta tuleks rahulikult koju. Miks ta ei võiks lihtsalt tagasi tulla?” lisas naine tusaselt. „Tal on olnud küllalt aega maha rahuneda.”

„Kas olete oma abikaasa uut raamatut lugenud?” küsis Strike.

„Ei ole. Ma ootan alati, kuni need on valmis ja ma saan lugeda nii, et kaaned on ümber ja puha.”

„Kas ta on sellest teile midagi rääkinud?”

„Ei, talle ei meeldinud oma tööst rääkida, kui ta veel ... Orlando, pane see käest ära!”

Strike ei saanud aru, kas naine lõpetas kõne ise või mitte.

Varahommikune udu oli üles tõusnud. Vihm täpitas Strike’i büroo aknaid. Kohe oli tulemas klient, veel üks lahutav naine, kes tahtis teada, kuhu tema peatselt lahutatud mees on oma varad matnud.

„Robin,” ütles Strike ooteruumi astudes, „prindi mulle internetist välja Owen Quine’i pilt, kui leiad mõne. Ja helista tema agendile Elizabeth Tasselile ning uuri, kas ta on nõus vastama paarile kiirele küsimusele.”

Ta oli juba oma kabinetti tagasi pöördumas, aga siis meenus veel midagi.

„Ja vahest vaatad minu jaoks, mida tähendab „bombyx mori”?”

„Kas nii seda hääldataksegi?”

„Jumal seda teab,” kostis Strike.

Peatselt lahutav naine saabus õigel ajal, kell pool kaksteist. Tegu oli kahtlaselt noorusliku välimusega üle neljakümnese naisega, kellest õhkus ärevust tekitavat sarmi ja muskuselõhna, mis tekitas Robini meelest büroos alati kuidagi krampliku õhkkonna. Strike kadus koos naisega oma kabinetti ja järgmise kahe tunni jooksul kuulis Robin lisaks tasastele ja rahustavatele helidele nagu järelejätmatult trummeldav vihm ja omaenda sõrmede klõbin klaviatuuril nende kord valjemalt, kord vaiksemalt kostvaid hääli. Robin oli juba harjunud kuulma Strike kabinetist ootamatuid nuukseid, oigeid ja isegi karjumist. Äkiline vaikus võis tegelikult olla kõige pahaendelisem, näiteks kui meesklient sõna otseses mõttes minestas (või nagu hiljem selgus, sai kerge südamerabanduse), olles näinud oma naise ja tema armukese fotosid, mis Strike oli pildistanud teleobjektiiviga.

Kui Strike ja tema klient viimaks välja ilmusid ja naine oli ülevoolavalt hüvasti jätnud, ulatas Robin ülemusele suure Owen Quine’i pildi, mis oli leitud Bathi kirjandusfestivali kodulehelt.

„Armuline jumal!” hüüatas Strike.

Owen Quine oli suur, ilmetu ja tüse umbes kuuekümneaastane sassis kollakasvalgete juustega mees, ees terav Van Dyke’i habe. Tema silmad tundusid olevat eri värvi, mis andis tema pilgule erilise jõu. Pildistamiseks oli ta endale ümber tõmmanud midagi Tirooli keebi taolist ja pähe pannud sulgedega pehme viltkübara.

„Ei tahaks uskuda, et tal õnnestub kaua tundmatuna ringi käia,” kommenteeris Strike. „Kas saad teha mulle sellest mõned koopiad, Robin? Nähtavasti peame seda hotellides näitama. Tema naise arvates peatus ta korra Hiltonis, aga ta ei mäleta, missuguses, seega äkki sa helistad ja uurid, kas ta pole kuhugi sisse kirjutatud. Ei usu, et ta kasutab oma nime, aga püüa teda kirjeldada ... Kas Elizabeth Tasseliga näkkas?

„Jaa,” lausus Robin. „Usu või ära usu, aga hakkasin talle just helistama, kui ta helistas ise mulle.”

„Tema helistas siia? Mispärast?”

„Christian Fisher oli talle öelnud, et käisid tema juures.”

„Ja siis?”

„Tal on täna pärastlõunal mitu kokkusaamist, aga ta tahab sinuga kohtuda homme kell üksteist tema kantseleis.”

„Kas tõesti?” küsis Strike huvitatult. „Asi läheb üha rohkem huvitavaks. Kas küsisid, et ehk ta teab, kus Quine võib olla?”

„Küsisin. Ütles, et tal pole aimugi, aga tahtis ikkagi kindlasti sinuga kohtuda. Tundub, et talle meeldib kamandada. Nagu kooli direktriss. Ja Bombyx mori,” lõpetas Robin jutu, „on siidiussi ladinakeelne nimetus.”

„Siidiussi?”

„Just, ja kas tead mis? Arvasin alati, et nad on nagu ämblikud, kes ka koovad võrku, aga kas tead, kuidas nendelt ussidelt siidiniit kätte saadakse?”

„Seda ma küll öelda ei oska.”

„Neid keedetakse,” ütles Robin. „Keedetakse elusalt, nii et nad ei lõhuks oma kookoneid sealt välja rabeledes. Nendest kookonitest saadaksegi siidiniiti. Mitte just kena teguviis, eks ole? Miks sa nende siidiusside kohta küsisid?”

„Tahtsin teada, mispärast Owen Quine pani oma romaani pealkirjaks „Bombyx Mori”,” seletas Strike. „Ei saa öelda, et olen nüüd targem.”

Ta saatis pärastlõuna mööda tüütu paberitööga ühe jälgimisjuhtumi asjus ja lootuses, et ehk läheb ilm paremaks: tal oli vaja välja minna, sest üleval korteris polnud sama hästi kui midagi süüa. Pärast seda, kui Robin oli lahkunud, töötas Strike edasi, vastu akent põristav vihm aga läks järjest tihedamaks. Viimaks tõmbas ta mantli selga ja läks välja läbimärjale ja pimedale Charing Cross Roadile, et osta lähimast supermarketist toidukraami. Ta oli viimasel ajal liigagi tihti kiirtoidukohtades käinud.

Tagasiteel, pungil kilekott mõlema käe otsas, pööras ta impulsi ajel kasutatud raamatute kauplusse, mida hakati just sulgema. Mees leti taga ei teadnud, kas neil leidub mõnd eksemplari Owen Quine’i esimesest ja tõenäoliselt parimast raamatust „Hobarti patt”, aga pomisenud tükk aega midagi ebamäärast ja uurinud mitte eriti veenval moel oma arvuti ekraani, pakkus ta Strike’ile sama autori teost „Vennad Balzacid”. Väsinud, märg ja näljane Strike maksis päevinäinud kõvakaanelise raamatu eest kaks naelsterlingit ning võttis selle oma ärklikorterisse kaasa.

Ladunud toidukraami kottidest välja ja valmistanud endale pastat, pime ja külm õhtu akna taga aina tihenemas, sirutas Strike end voodile pikali ja avas kadunud mehe raamatu.

Stiil oli ilustatud ja ülespuhutud, lugu ise kummaline ja sürrealistlik. Kaks venda, Varicocele ja Vas, on luku taga võlvitud ruumis, kus nurgas kõduneb aeglaselt nende vanema venna surnukeha. Joobnud päi kirjanduse, lojaalsuse ja prantsuse kirjaniku Balzaci üle vaieldes püüavad nad vahepeal kaasautoritena panna kirja oma kõduneva venna elulugu. Varicocele kobab kogu aeg oma valutavaid munandeid, mis tundus Strike’ile kirjutaja kimbatusele viitava kohmaka metafoorina. Vas näis ära tegevat suurema osa tööst.

Pärast viitkümmet lehekülge pomises Strike „Täielik jama!”, viskas raamatu kõrvale ja asus end vaevaliselt voodisse seadma.

Sügav ja õnnis uni, nagu olnud eelmisel ööl, ei tahtnud tulla. Vihm trummeldas ärklitoa aknal ja uni oli häiritud, kogu öö vaevasid teda segased unenäod õnnetustest. Strike ärkas hommikul pohmelusele sarnaneva ebameeldivalt rõhuva tundega. Vihm pladises endiselt vastu akent ja lülitanud sisse teleri, nägi Strike, et Cornwalli on tabanud ränk üleujutus: inimesed olid autodes lõksus või kodust evakueeritud ja kössitasid nüüd hädaabikeskustes.

Strike haaras mobiiltelefoni ja valis numbri, mida ta teadis sama hästi kui iseenda kujutist peeglis ja mis oli talle alati sümboliseerinud turvalist ja stabiilset elu.

„Halloo!” ütles tema tädi.

„Siin Cormoran. Kas teil on kõik korras, Joan? Vaatasin just uudiseid.”

„Meil on praegu kõik hästi, kullake, aga päris rannikul on asi halb,” ütles tädi. „Meil sajab ja kisub tormile, aga pole sinnapoolegi kui St Austellis. Nägime seda just äsja uudistest. Kuidas sinul läheb, Corm? Pole sind ammu näinud. Arutasime Tediga just eile õhtul, et pole sinust midagi kuulnud, ja tahame nüüd küsida, et äkki tuled jõuludeks siia, nüüd oled sa ju jälle iseenda peremees. Mis sa sellest arvad?”

Strike ei saanud hakata riietuma ega proteesi külge panema, kui ta mobiili käes hoidis. Tädi jutustas umbes pool tundi, edastades hinge tõmbamata ja innukalt kohalikke uudiseid ja tehes äkilisi kiireid põikeid isiklikesse asjadesse, mida Strike poleks tahtnud puudutada. Lõpuks, pärast viimaseid järelepärimisi tema armuelu, võlgade ja amputeeritud jala kohta lasi tädi ta vabaks.

Strike jõudis büroosse hilja, väsinud ja kergesti ärrituv. Tal oli seljas tume ülikond ja kaelaside ees. Robin arvas, et mees kavatseb pärast kohtumist Elizabeth Tasseliga koos lahutava brünetiga lõunale minna.

„Kas uudiseid kuulsid?”

„Mõtled üleujutust Cornwallis?” küsis Strike ja lülitas sisse veekeetja, sest tema tänane esimene tee oli ära jahtunud, kuni Joan juttu vadistas.

„William ja Kate on kihlatud,” lausus Robin.

„Kes?”

„Prints William,” seletas hämmeldunud Robin, „ja Kate Middleton.”

„Ah soo,” kostis Strike ükskõikselt. „Palju õnne neile.”

Ta oli ise kuulunud veel paari kuu eest kihlatute ridadesse. Ta ei teadnud, kuidas areneb tema endise pruudi praegune kihlus, ega pakkunud talle ka rahuldust arutleda, kuidas see peaks lõppema. (Muidugi mitte nii nagu lõppes neil, kui pruut lõi peiule küüned näkku ja paljastas oma reetlikkuse, vaid niisuguste pulmadega, mida Strike poleks kuidagi suutnud talle pakkuda, või nagu William ja Kate saavad peagi nautida.)

Robin leidis, et on aeg katkestada tusasevõitu vaikus, alles siis, kui Strike on pool kruusi teed ära joonud.

„Lucy helistas just enne seda, kui sa alla tulid, et sulle meelde tuletada teie sünnipäevaõhtusööki laupäeval ja küsida, kas sa tahad kellegi kaasa võtta.”

Strike’i tuju langes paari pügala võrra. Ta oli õhtusöögi õe pool täielikult unustanud.

„Jajah,” ohkas ta raskelt.

„Kas laupäeval on sinu sünnipäev?” küsis Robin.

„Ei,” vastas Strike.

„Millal siis?”

Mees ohkas. Ta ei tahtnud mingeid torte, õnnitluskaarte ega kingitusi, aga Robini näoilme oli lootusrikas.

„Teisipäeval,” tunnistas mees.

„Kahekümne kolmandal?”

„Jah.”

Pärast lühikest pausi taipas mees, et peab samaga vastama.

„Ja millal on sinu sünnipäev?” Miski neiu kõhklevas olekus tegi Strike’i valvsaks. „Jessas, ega ometi mitte täna?”

Teine puhkes naerma.

„Ei, juba möödas. Üheksandal oktoobril. Pole midagi, see oli laupäeval,” lisas ta naeratades, kui märkas mehe ahastavat ilmet. „Ma ei istunud siin kogu päeva sugugi lilli oodates.”

Mees vastas naeratusega. Tundes, et peaks veel täiendavalt pingutama, kuna ta oli Robini sünnipäeva maha maganud ja tal polnud olnud kavatsustki välja uurida, millal see on, sõnas ta veel:

„Hea, et te Matthew’ga pole veel kuupäeva kindlaks määranud. Saate vähemalt vaadata, et see ei lange kokku kuningliku laulatusega.”

„Oh,” tunnistas Robin punastades, „kuupäev on kokku lepitud.”

„Ongi kokku lepitud?”

„Jah,” sõnas Robin. „See on kaheksas jaanuar. Mul on siin sinu pulmakutse,” lisas ta kiiruga käekoti kohale kummardudes (ta polnud Matthew’ käest küsinud, kas Strike ikka kutsuda, aga nüüd oli juba hilja). „Palun.”

„Kaheksandal jaanuaril?” kohmas Strike hõbedast ümbrikku vastu võttes. „Sinna on ju kõigest – kui palju? – seitse nädalat.”

„Just,” vastas Robin.

Sigines lühike kohmetu paus. Strike ei suutnud kohe meenutada, mida ta Robinit oli palunud teha, aga siis tuli see meelde ja hõbedase ümbrikuga vastu peopesa koputades küsis ta asjalikult:

„Kuidas Hiltonitega läks?”

„Mõnega olen rääkinud. Quine seal oma nime all ei ela ja keegi teda kirjelduse järgi ära ei tundnud. Neid hotelle on siiski päris palju ja ma võtan seda nimekirja just läbi. Mis on sul kavas, kui oled Elizabeth Tasseli juures ära käinud?” küsis Robin igapäevasel toonil.

„Teen näo, et tahan osta Mayfairil korteri. Näib, nagu püüaks üks abielumees osa kapitalist realiseerida ja välismaale toimetada, enne kui tema naise advokaadid jõuavad teda takistada. Aga hüva,” lausus Strike avamata pulmakutset sügavale mantlitaskusse pistes, „hakkan parem minema. See kirjanik tuleb üles leida.”