Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 9

Noh, nutikas sõber on päris haruldane asi ...

WILLIAM CONGREVE, „Pettur”

Strike vajus ooteruumis diivanile. See oli peaaegu uus ja osutus üsna suureks väljaminekuks, kui too kasutatud mööblitükk, millega ta büroo esialgu sisustas, ära lagunes. Diivan oli kaetud kunstnahaga, mida Strike arvas ooteruumi sobivat, aga tegi paraku kõhutuult meenutavaid helisid, kui end sellel valel viisil liigutada. Strike’i abiline – pikka kasvu, vormikas, ilusa näojume ja säravate sinakashallide silmadega – uuris meest üle oma kohvitassi.

„Sa näed jube välja.”

„Kogu öö kulus Briti peeri seksuaalelu iseärasustele ja tema katsetele oma hüsteerilist naist rahaga tüssata,” kostis Strike laialt haigutades.

„Lord Parker?” ahmis Robin õhku.

„Tema see on,” ütles Strike.

„Ta ...?”

„Võttis korraga ette kolm naist ja läkitas miljoneid mere taha,” seletas Strike. „Kui oled küllalt külma kõhuga, vaata News of the Worldi pühapäevast väljaannet.”

„Mis valemiga sa küll selle kõik teada said?”

„Tuttava tuttava tuttava käest,” deklameeris Strike laulvalt.

Ta haigutas jälle ja nii laialt, et see oli lausa valus.

„Pead magama minema,” arvas Robin.

„Jah, pean küll,” sõnas Strike, aga ei liikunud paigast.

„Sinu juurde pole kedagi tulemas enne Gunfreyd pärastlõunal kella kahe ajal.”

„Gunfrey,” ohkas Strike silmi hõõrudes. „Miks on kõik mu kliendid pask?”

„Proua Quine ei tundu olevat pask.”

Mees piidles oma jämedate sõrmede vahelt naist unise pilguga.

„Kust sa tead, et ma selle juhtumi vastu võtsin?”

„Taipasin kohe, et võtad,” ütles Robin varjamatu muigega. „Ta on sinu tüüp.”

„Keskealine kaheksakümnendate aastate tädi?”

„Just sinu klient. Ja sa tahtsid Bakerit vihastada.”

„Nähtavasti see õnnestus, mis?”

Telefon helises. Robin vastas ikka veel naeratades.

„Cormoran Strike’i büroo,” teatas ta. „Oi, tere!”

Helistas tema peigmees Matthew. Neiu heitis ülemusele kõrvalpilgu. Strike oli silmad sulgenud ja kallutanud pea tahapoole, käed laial rinnal risti.

„Kuule,” ütles Matthew Robini kõrva; ta ei jätnud kunagi eriti sõbralikku muljet, kui helistas töö juurest. „Ma pean meie kokkusaamise tõstma reedelt neljapäevale.”

„Oi, Matt,” sõnas neiu, püüdes hääles varjata nii pettumust kui ka ärritust.

See oli viies kord, kui selle erilise kohtumise aega muudeti. Kolmest asjasse puutuvast inimesest polnud üksnes Robin muutnud kohtumise kellaega, päeva ega kohta, vaid oli iga kord ilmutanud valmisolekut ja ikka nõustunud.

„Mispärast?” pomises ta nurinal.

Diivanilt kostis ootamatult ruigamist meenutav norsatus. Strike oli uinunud sinnasamasse, kus ta istus, suur pea vajunud kuklasse vastu seina, käed ikka rinnal risti.

„Üheksateistkümnendal tuleb töökoha pidu,” kostis Matthew. „Jätaks halva mulje, kui ma ei lähe. Pean seal nägu näitama.”

Neiu võitles sooviga mehele midagi nähvata. Too töötas suures audiitorifirmas ja käitus mõnikord nii, nagu tähendaks see samasuguseid seltskondlikke kohustusi, nagu on diplomaadil.

Robin oli kindel, et teadis selle muudatuse tõelist põhjust. Kohtumist oli korduvalt edasi lükatud Strike’i palvel, iga kord oli tal ette tulnud mõni kiireloomuline õhtune töö ja ehkki edasilükkamise palved olid põhjendatud, olid need Matthew’d ärritanud, kuigi ta seda kunagi valjusti välja ei öelnud. Robin teadis, et Matthew’ arvates tahtis Strike näidata, et tema aeg on Matthew’ omast väärtuslikum ja tema töö tähtsam.

Nende kaheksa kuu jooksul, mis Robin oli Cormoran Strike’i juures töötanud, polnud tema ülemus ja peigmees kordagi kohtunud, isegi mitte tollel kurikuulsal ööl, kui Matthew oli tulnud talle järele traumapunkti, kuhu Robin oli Strike’iga kaasa läinud, mähkinud enne oma mantli tihedalt ümber mehe haavatud käsivarre, sest nurka aetud mõrvar oli püüdnud ka Strike’ile lõppu peale teha. Kui vapustatud ja verine Robin väljus toast, kus Strike’i haavu õmmeldi, lükkas Matthew Robini ettepaneku tutvustada teda oma haavatud ülemusele tagasi. Ta oli olnud kogu vahejuhtumi pärast maruvihane, kuigi Robin püüdis mehele igati kinnitada, et tema ise ei olnud ühelgi hetkel vähimaski ohus.

Matthew’le polnud kunagi meeldinud, et Robin läks Strike’i juurde tööle, sest ta suhtus viimasesse algusest peale umbusklikult – talle ei meeldinud detektiivi kehv majanduslik seis, ei meeldinud see, et tal pole kodu, ja ei meeldinud elukutse, mis Matthew’ meelest oli absurdne. Need väikesed infokillud, mis Robin oli koju kaasa viinud – Strike’i karjäärist eriuurimise komandos, mis oli kuningliku sõjaväepolitsei erariietes tegutsev üksus, tema autasustamisest vapruse eest, kuidas ta kaotas altpoolt põlve parema jala ja kui suur asjatundja on ta sajal alal, millest Matthew (kes oli nii harjunud olema Robini silmis suur spetsialist) teadis väga vähe või mitte midagi –, polnud kahe mehe vahele silda ehitanud, kuigi Robin oli seda naiivselt lootnud. Kõik see oli hoopis mingil moel müüri püstitanud.

Kui Strike’i ootamatu kuulsus ja äkiline tõus hädavaresest edukaks tegijaks kuidagi mõjusid, siis üksnes Matthew’ vaenulikkust suurendades. Robin taipas alles tagantjärele, et ajas asja üksnes hullemaks, kui juhtis tähelepanu vastuoludele Matthew’ loogikas: „Ta ei meeldinud sulle, kui oli koduta ja vaene, aga nüüd ei meeldi ta sulle, kuna ta sai kuulsaks ja tal on kuhjaga tööd!”

Strike’i suurim süütegu Matthew’ silmis, nagu Robin väga hästi teadis, oli liibuv disainerikleit, mille ülemus oli ostnud talle pärast toda haiglas käiku ja mis oli mõeldud tänutäheks ja lahkumiskingituseks. Pärast seda, kui Robin oli kleiti Matthew’le rõõmsalt ja uhkelt näidanud ning mehe reaktsiooni näinud, ei olnud ta seda aga kunagi söandanud selga panna.

Robin lootis kõike seda näost näkku kohtumist korraldades parandada, aga Strike oli kohtumisi korduvalt tühistanud ning see oli Matthew’ sallimatust üksnes süvendanud. Viimasel korral polnud Strike lihtsalt kohale ilmunud. Tema vabandus – et ta oli sunnitud ringi tiirutama, et raputada maha saba, mille oli talle taha saatnud kliendi kahtlustav abikaasa – kõlbas küll Robinile, kes teadis eriti vastiku lahutusloo üksikasju, aga süvendas veelgi Matthew’ arvamust Strike’ist kui tähelepanu otsivast ja upsakast tegelasest.

Robinil oli olnud mõnevõrra raske veenda Matthew’d nõustuma neljanda kohtumiskatsega. Nii aeg kui ka koht olid Matthew’ valik, aga nüüd, kui Robin oli saanud ka Strike’i nõusse, tahtis Matthew vahetada õhtut ja vägisi kippus tunduma, et ta teeb seda nimme, näitamaks Strike’ile, et ka temal on kohustusi ja et ka tema (Robin ei suutnud seda mõtet kõrvale tõrjuda) oskab teistele jamasid korraldada.

„Hästi,” ohkas Robin telefoni. „Räägin Cormoraniga ja vaatan, kas neljapäev sobib.”

„Ei kõla küll sugugi, nagu oleks hästi.”

„Matt, ära hakka peale! Ma räägin temaga, eks ole?”

„Näeme siis hiljem.”

Robin pani toru hargile. Strike magas nüüd täiega, norsates lahtise suuga nagu traktor, jalad põrandal laiali, käed risti.

Neiu ohkas oma magavat ülemust vaadates. Strike polnud kunagi Matthew’ vastu vähimatki vaenulikkust ilmutanud ega tema kohta mingeid kommentaare teinud. Just Matthew oli see, kes võttis Strike’i asjus sõna ning jättis harva kasutamata võimaluse avaldada arvamust, et Robin võiks teenida palju rohkem, võtnuks ta vastu ükskõik missuguse töö, mida talle pakuti enne seda, kui ta võttis nõuks minna tööle kõrvuni võlgades lärmaka eradetektiivi juurde, kes ei suutnud talle maksta nii palju, kui ta on väärt. Kodune elu oleks märkimisväärselt kergem, kui Matthew jagaks Robini arvamust Cormoran Strike’ist, kui viimane meeldiks talle või ta koguni imetleks Strike’i. Robin oli optimistlik: nad mõlemad meeldisid talle, miks ei võiks nad meeldida teineteisele?

Strike ärkas tugeva norsatuse saatel. Ta avas silmad ja vaatas silmi pilgutades neiule otsa.

„Ma norskasin,” tõdes mees suud pühkides.

„Mitte eriti,” valetas neiu. „Kuule, Cormoran, kas see sobiks, kui viime oma kokkusaamise reedelt neljapäevale?”

„Kokkusaamise?”

„Matthew’ ja minuga,” lausus Robin. „Mäletad? King’s Armsis Roupell Streetil. Panin selle sulle ka kirja,” lisas ta pisut sunnitud heatujulisusega.

„Õigus jah,” kostis mees. „Just, reedel.”

„Ei, Matt tahaks ... Ta ei saa reedel. Kas selle asemel sobiks neljapäeval?”

„Jaa, hea küll,” nõustus mees oimetult. „Arvan, et lähen ja püüan natuke magada.”

„Hüva. Panen neljapäeva kirja.”

„Mis neljapäeval on?”

„Kokkusaamine ... oh, ära tee väljagi. Mine magama.”

Kui klaasuks oli sulgunud, jäi neiu juhmilt oma arvutiekraani vahtima ja võpatas, kui uks uuesti avanes.

„Robin, helista ühele mehele, kelle nimi on Christian Fisher,” ütles Strike. „Seleta talle, kes ma olen, ja ütle, et otsin Owen Quine’i ja et mul on vaja selle kirjanike pelgupaiga aadressi, millest ta Quine’ile rääkis.”

„Christian Fisher ... Kus ta töötab?”

„Põmmpea,” pomises Strike. „Ma ei küsinud. Olen ikka täiesti läbi. Ta on kirjastaja ... tuntud kirjastaja.”

„Pole hullu. Küll ma ta üles leian. Mine magama.”

Kui klaasuks oli teist korda sulgunud, pöördus Robini tähelepanu Google’ile. Kolmekümne sekundi pärast oli tal teada, et Christian Fisher on Exmouth Marketil asuva väikese kirjastuse Crossfire asutaja.

Kirjastaja numbrit valides meenus talle pulmakutse, mis oli nüüdseks oodanud tema käekotis juba nädala jagu. Robin polnud veel öelnud Strike’ile enda ja Matthew’ abiellumise päeva, nagu polnud öelnud ka Matthew’le, et ta tahaks oma ülemuse pulma kutsuda. Kui neljapäevane kohtumine läheks hästi ...

„Crossfire,” ütles kile hääl telefonis. Robin koondas kogu tähelepanu käsil olevale tööle.