Читать книгу Siidiuss - Robert Galbraith - Страница 8

... jäetud üksi, et kannatada kõiki neid hädasid ...

THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”

„On ikka alles tüüp, eks ole?” arvas Leonora Quine Strike’i kirjutuslaua ees olevale toolile istudes.

„Jah,” nõustus Strike otse naise ees olevale toolile vajudes. „On küll.”

Hoolimata peaaegu kortsudeta roosakast näost ja selgetest helesinistest silmadest tundus naine olevat umbes viiekümneaastane. Puhtaid pehmeid hallinevaid juukseid hoidsid näolt eemal kaks plastkammi ja tema pilkuvad silmad piidlesid meest läbi vanamoeliste liiga suurte sarvraamidega prillide. Tema mantel oli küll puhas, aga ostetud ilmselt kaheksakümnendatel aastatel. Seda kinnitasid patšokid ja suured plastnööbid.

„Nii et olete siin oma abikaasa pärast, proua Quine?”

„Jah,” lausus naine. „Ta on kadunud.”

„Kui kaua ta on ära olnud?” küsis Strike, haarates automaatselt märkmiku.

„Kümme päeva,” kostis külaline.

„Kas olete pöördunud politsei poole?”

„Politseid pole mulle vaja,” ütles naine kannatamatult, otsekui oleks tüdinud seda inimestele seletamast. „Helistasin neile kunagi ja kõik said minu peale tigedaks, sest ta oli kõigest sõbra pool. Owen lihtsalt kaob vahel ära. Ta on kirjanik,” sõnas naine, nagu seletaks see kõik.

„Ta on varem ka kaduma läinud?”

„Ta on emotsionaalne,” ütles naine mornil ilmel. „Ta on alailma mõneks päevaks ära kadunud, aga nüüd on see kestnud juba kümme päeva ja ma tean, et ta on tõesti pahane, aga mul on teda kodus vaja. Asi on Orlandos, pealegi on mul vaja veel muudki teha ja ...”

„Orlandos?” kordas Strike, kelle väsinud aju suutis meenutada üksnes Florida kuurortlinna. Tal endal polnud aega sõita Ameerikasse ja kindlasti poleks seda vana mantlit kandev Leonora Quine jõudnud talle sinna piletit osta.

„Meie tütar Orlando,” ütles proua Leonora. „Tema eest on vaja hoolitseda. Palusin naabrit tema järele vaadata, kuni olen siin.”

Uksele koputati ja nähtavale ilmus Robini kuldkollane pea.

„Kas soovite kohvi, härra Strike? Ja teie, proua Quine?”

Kui nad olid oma soovid Robinile öelnud ja too ukseavast kadunud, lausus Leonora:

„See ei võta teil kaua aega, sest ma arvan, et tean, kus ta on, aga mul pole aadressi ja telefonikõnedele keegi ei vasta. Ja seda juba kümme päeva,” kordas naine, „aga meil on teda kodus vaja.”

Strike’i meelest oli vägagi kummaline pöörduda niisuguses olukorras eradetektiivi poole, eriti veel kuna naise välimus rääkis ilmselgelt vaesusest.

„Kui küsimus on lihtsalt ühes telefonikõnes,” tähendas mees sõbralikult, „siis kas teil pole mõnd sõpra või siis ...”

„Edna ei saa seda teha,” ütles naine ja mees tundis end ülemäära liigutatuna (kurnatus mõjus talle mõnikord niiviisi) naise vaikivast ülestunnistusest, et tal on terves maailmas ainult üks sõber. „Owen keelas neil öelda, kus ta on. Mul on selleks tööks vaja meest,” lisas ta lihtsalt. „Sundige neid ütlema.”

„Teie abikaasa nimi on Owen, eks ole?”

„Jah,” kõlas vastus. „Owen Quine. „Hobarti patt” on tema kirjutatud.”

Ei nimi ega pealkiri öelnud Strike’ile midagi.

„Ja te arvate teadvat, kus ta on?”

„Jah. Olime ühel peol, kus oli palju kirjastajaid ja teisi ... Ta ei tahtnud mind kaasa võtta, aga ma ütlesin talle: „Mul on lapsehoidja juba olemas ja ma tulen.” Ja nii ma kuulsingi, kuidas Christian Fisher rääkis Owenile sellest kohast, kirjanike pelgupaigast. Ja pärast ma küsisin Oweni käest: „Mis koht see on, millest ta rääkis?”, aga Owen ütles: „Seda ma sulle ei ütle, selles kogu selle kuradi värgi mõte ongi, et pääseda naise ja laste eest peitu.””

Jäi peaaegu mulje, et Leonora kutsus Strike’i enda üle naerma, nagu tegi tema abikaasa – otsekui mõni ema, kes teeskleb uhkustunnet oma lapse häbematu käitumise üle.

„Kes on Christian Fisher?” küsis Strike, sundides end mõtteid koondama.

„Kirjastaja. Noor ja moekas mees.”

„Kas olete proovinud Fisherile helistada ja küsida tema käest selle pelgupaiga aadressi?”

„Jah, olen helistanud talle iga päev juba terve nädala, aga nemad ütlevad, et on mu mehele teate edasi andnud ja et küll ta tuleb tagasi koju, aga ta ei ole tulnud. Minu arvates keelas Owen neil öelda, kus ta on. Aga teie ju suudate aadressi Fisheri käest välja nõuda. Ma tean, et te olete tubli,” lausus naine. „Lahendasite selle Lula Landry loo, kui politsei ei teinud midagi.”

Vaevalt kaheksa kuu eest oli Strike’il olnud kõigest üksainus klient, tema äri käis alla ja väljavaated tundusid lootusetud. Siis aga oli ta prokuratuuri heameeleks tõestanud, et üks kuulus noor naine ei sooritanud enesetappu, vaid tõugati viienda korruse rõdult alla. Järgnenud avalikkuse tähelepanu tõi kaasa tööuputuse, Strike oli paariks nädalaks pealinna kõige tuntum eradetektiiv. Jonny Rokeby oli taandunud Strike’i loos kõigest joonealuseks märkuseks, Strike aga teinud endale ise nime, mida enamik inimesi mäletas küll valesti ...

„Ma katkestasin teid,” lausus mees, pingutades, et oma mõttelõnga korrastada.

„Tõesti või?”

„Nojah,” sõnas Strike, kõõritades oma kritseldusi märkmikus. „Te ütlesite: „Asi on Orlandos, pealegi ...””

„Oo jaa,” kinnitas naine. „Pärast seda, kui ta ära läks, on juhtunud imelikke asju.”

„Missuguseid imelikke asju?”

„Meie kirjakasti,” lausus Leonora Quine asjalikult, „on sitta topitud.”

„Keegi on teie kirjakasti väljaheiteid toppinud?” küsis Strike?

„Jah.”

„Pärast seda, kui teie abikaasa kadus?”

„Just. Pagana koer,” ütles proua Leonora ja kulus sekundi murdosa, enne kui Strike taipas, et see käis väljaheidete autori, mitte abikaasa kohta. „Nüüdseks kolm või neli korda, öösiti. Ma ei saa öelda, et on meeldiv seda hommikul leida. Ja siis veel see meie ukse taga käinud naine oli ka imelik.”

Ta tegi pausi, oodates, et Strike teda tagant õhutaks. Talle näis meeldivat lasta end küsitleda. Nagu Strike teadis, meeldis nii mõnelegi üksildasele inimesele olla kellegi täieliku huvi keskpunktis ja nii püüti seda meeldivat tunnet pikendada.

„Millal see naine ukse taha tuli?”

„Möödunud nädalal. Ta küsis Owenit ja kui ma ütlesin, et ta pole kodus, ütles tema: „Öelge talle, et Angela on surnud.” ja läks minema.”

„Ja teie teda ei tunne?”

„Pole varem kunagi näinud.”

„Aga kas Angelat teate?”

„Ei. Aga ta leiab mõnikord naisaustajaid, kes teda imetlevad,” tähendas Leonora Quine ühtäkki eriti avameelselt. „Näiteks nagu see naine, kes saatis talle kirju ja ka fotosid, kus ta on riietatud nagu üks Oweni tegelaskuju. Mõned naised, kes on talle kirjutanud, on arvanud, et ta mõistab neid tänu oma raamatutele või midagi niisugust. Rumalus, eks ole?” leidis naine. „See kõik on ju väljamõeldis.”

„Kas austajad üldjuhul teavad, kus teie abikaasa elab?”

„Ei tea,” vastas proua. „Aga see naine võis ka olla üliõpilane või midagi sinnapoole. Mõnikord käib ta ka kirjutamist õpetamas.”

Uks läks lahti ja sisenes Robin kandikuga. Asetanud Strike’i ette musta kohvi ja Leonora ette tee, lahkus ta kohe ning sulges enda järel ukse.

„Kas see on kõik, mis on imelikku juhtunud?” küsis Strike. „Väljaheited postkastis ja see teile koju tulnud naine?”

„Ja minu arvates mind jälgitakse. Pikk tõmmu ümarate õlgadega neiu,” kostis Leonora Quine.

„Mitte see naine, kes ...?”

„Jah, see, kes meil kodus käis, oli matsakas. Pikkade punaste juustega. See aga oli tumedate juustega ja oleks nagu kühmu hoidnud.”

„Kas olete kindel, et ta järgnes teile?”

„Jah, arvan küll. Olen märganud teda kusagil tagapool nüüd juba kaks või kolm korda. Ta ei ole kohalik. Ma pole teda varem kunagi näinud ja olen elanud Ladbroke Grove’is üle kolmekümne aasta.”

„Hea küll,” venitas Strike aegamisi. „Te rääkisite, et teie abikaasa oli ärritatud. Mis võis teda ärritada?”

„Tal oli oma agendiga suur tüli.”

„Kas teate, mille pärast?”

„Tema raamatu, selle viimase pärast. Liz – see agent – ütles talle, et see on parim asi, mis ta eales on kirjutanud, aga siis kõigest järgmisel päeval kutsus ta Oweni lõunale ja ütles, et seda ei saa avaldada.”

„Mispärast ta meelt muutis?”

„Küsige tema käest,” sõnas Leonora Quine, esimest korda pahameele märke ilmutades. „Muidugi oli ta selle pärast pahane. Igaüks oleks olnud. Ta töötas selle raamatu kallal kaks aastat. Juba koju tulles oli sihukeses meeleolus, et läks töötuppa ja krahmas kõik ning ...”

„Krahmas mille?”

„Oma raamatu – käsikirja ja märkmed ja üldse kõik, ise vandus nagu voorimees, toppis kõik portfelli ning läks minema ja sellest saadik pole ma teda näinud.”

„Kas tal mobiil on? Kas olete proovinud talle helistada?”

„Olen, aga ta ei vasta. Ta ei vasta kunagi, kui niiviisi ära läheb. Ükskord virutas ta oma telefoni autoaknast välja,” seletas naine, hääles jälle väike uhkus oma mehe südikuse üle.

„Proua Quine,” sõnas Strike, kelle ligimesearmastusel olid oma piirid, ükskõik mida ta ka enne William Bakerile ei öelnud. „Olen teie vastu aus: minu teened ei lähe teile odavaks.”

„Sellest pole midagi,” ütles Leonora külmalt. „Liz maksab.”

„Liz?”

„Liz – Elizabeth Tassel. Oweni agent. Tema pärast Owen ära jooksiski. Ta peab selle oma komisjonitasust maha arvama. Owen on tema parim klient. Ta hakkab teda kohe tagasi tahtma, kui saab aru, mis ta on teinud.”

Strike ei tundunud sellest kinnitusest nii palju lootvat kui Leonora. Ta lisas kohvile kolm tükki suhkrut ja jõi selle ära, püüdes välja mõelda, kuidas oleks kõige parem edasi minna. Tal polnud kuigivõrd kahju Leonora Quine’ist, kes näis olevat üsna harjunud oma ettearvamatu abikaasa jonnimisega, kes leppis tõsiasjaga, et keegi ei suvatse tema kõnedele vastata, ja kes ei kahelnud, et ainsa abi eest, mida tal on loota, tuleb maksta. Kui tema pisut ekstsentriline käitumisviis kõrvale jätta, näis ta olevat läbinisti aus. Aga ikkagi, Strike oli sellest saadik, kui tema äri oli ootamatult hoo sisse saanud, käitunud halastamatult ja võtnud vastu üksnes tulutoovaid juhtumeid. Need mõned inimesed, kes olid tulnud tema juurde looga oma raskest saatusest lootuses, et Strike’i enda isiklikud probleemid (millest ajakirjandus neid esile tõstes pasundas) annavad neile alust eeldada tasuta abi, olid lahkunud pettunult.

Leonora Quine aga, kes oli joonud oma tee ära sama kiiresti kui Strike kohvi, oli juba püsti tõusnud, otsekui oleks nad tingimustes kokku leppinud ja kõik selge.

„Hakkan nüüd pigem minema,” tähendas ta. „Mulle ei meeldi Orlando juurest liiga kaua ära olla. Ta tunneb isast puudust. Lubasin talle, et leian mehe, kes aitab ta üles leida.”

Strike oli hiljaaegu aidanud mitmel jõukal noorel naisel saada lahti oma Citys töötavast mehest, kes oli rahalise krahhi tõttu palju oma ligitõmbavusest kaotanud. Oli kuidagi ahvatlev tuua vahelduseks mees abikaasa juurde tagasi.

„Hüva,” sõnas mees haigutades ja lükkas märkmiku naise poole. „Mul on vaja teie kontaktandmeid, proua Quine. Ja teie mehe foto kuluks ka ära.”

Naine pani oma aadressi ja telefoninumbri kirja ümara lapseliku käekirjaga, aga Strike’i soov saada fotot näis teda üllatavat.

„Milleks on teil pilti vaja? Ta on seal kirjanike peidupaigas. Pange lihtsalt Christian Fisher rääkima, kus see on.”

Naine oli uksest väljas enne, kui väsinud ja tülpinud Strike laua tagant väljagi jõudis. Mees kuulis teda Robinile reipalt ütlemas: „Aitäh tee eest!”, siis avanes trepimademele viiv uks peegeldunud valgusevälgatusega ja sulgus kergelt värisedes ning uus klient oligi läinud.