Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 3

See raamat rajaneb pikal rännakul, mis on kandnud mind läbi teaduse, ajaloo, filosoofia, vaimsete praktikate, teoloogia ja religiooni, aga ka läbi Briti saarte ja Iirimaa, Mandri-Euroopa, Põhja-Ameerika, Malaisia, India ja teiste maailmajagude. Teadus ja vaimsed praktikad on olnud mu elu osaks juba alates lapseeast ja ma olen mõelnud nende suhete üle mitmes erinevas kontekstis.

Ma sündisin ja kasvasin üles Newark-on-Trentis Nottinghamshires, Kesk-Inglismaa kaubalinnas. Mind kasvatati tavapärases kristlikus vaimus. Mu vanemad olid metodistid ja ma läksin anglikaani kiriku poiste internaatkooli.

Juba väga varasest east alates pakkusid mulle huvi taimed ja loomad. Ma pidasin kodus mitmeid erinevaid loomi. Mu herbalistist ja farmatseudist isa oli mikroskoobiga sina peal ning toetas mu huvialasid. Ma tahtsin saada bioloogiks ja keskendusin koolis loodusteadustele. Seejärel läksin ma Cambridge’i ülikooli, kus õppisin bioloogiat ja biokeemiat.

Oma õpingute vältel nägin ma, et enamik minu loodusteaduse õppejõududest olid ateistid ning pidasid ateismi normaalseks. Sel ajal käisid Inglismaal teadus ja ateism käsikäes. Ateistlik hoiak näis olevat osa teaduslikust maailmavaatest, mille ma omaks võtsin.

Seitsmeteistkümneaastaselt, pärast kooli lõpetamist ja enne ülikooli minekut, töötasin laborandina ühe ravimifirma uuringute osakonnas. Tahtsin omandada uurimistöö kogemusi. Kui ma tööle läksin, ei teadnud ma, et mind rakendatakse lahkamisruumis. Ma tahtsin saada bioloogiks, sest armastasin loomi. Kuid nüüd töötasin omalaadses surmalaagris. Mitte ükski kass, küülik, merisiga, rott, hiir või vastkoorunud tibu, keda me oma eksperimentides kasutasime, ei lahkunud sellest laborist kunagi elusana. Ma elasin pingeväljas, kus ma tundsin ühelt poolt loomadele kaasa, teiselt poolt püüdlesin teadusliku objektiivsuse ideaali poole, mis ei jätnud isiklikele emotsioonidele ruumi.

Kui ma oma kahtlusi väljendasin, tuletasid mu kolleegid mulle meelde, et see kõik toimub inimkonna hüvanguks; need loomad ohverdatakse selleks, et inimesed saaksid elada. Nende jutus oli kahtlemata oma iva. Moodsad medikamendid aitavad meid kõiki ja peaaegu kõiki neid ravimeid on kõigepealt katsetatud loomade peal. Järele proovimata, potentsiaalselt toksiliste kemikaalide katsetamine inimeste peal oleks olnud vastutustundetu ja ebaseaduslik. Selle mõttekäigu kohaselt on inimestel õigused, katseloomadel puuduvad need aga peaaegu täiesti. Enamik inimestest toetab vaikimisi seda süsteemi, sest moodne meditsiin töötab meie hüvanguks.

Vahepeal lugesin Sigmund Freudi ja Karl Marxi, kes kinnitasid mu ateistlikke vaateid, ja kui ma Cambridge’i õppima läksin, astusin Cambridge’i Humanistliku Assotsiatsiooni liikmeks. Ma külastasin mõnda nende koosolekut, ent mu huvi hakkas kiiresti raugema ja uudishimu juhtis mu mujale. Mulle eredalt meelde jäänud üritusel esines meile bioloog ja sekulaarse humanistliku liikumise juhtfiguur Sir Julian Huxley. Ta väitis, et inimesed peavad oma evolutsiooni enda kätte võtma ja eugeenika abil inimsugu parandama – ta pooldas nimelt valikulist paaritamist.

Huxley maalis meile pildi geneetiliselt täiustatud lastest, kes sigitatakse kunstliku seemendamise abil doonorite spermast. Ta luges üles tunnused, mis taolistel spermadoonoritel peaksid inimkonna uuele tasemele aitamiseks olema: need mehed peaksid tulema pika traditsiooniga õpetlaste sugupuust, neil peaksid endal olema ette näidata olulised teadussaavutused ja nad peaksid olema avalikus elus jõudnud silmapaistvale positsioonile. Tuli välja, et ideaalseks spermadoonoriks oli Sir Julian ise. Hiljem sain ma teada, et ta käiski oma sõnade järgi.

Minult kui ateistilt ja lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.

Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis üha väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.

Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe¹ kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist.

Idee, et teadus võib olla teistsugune, täitis mu lootusega. Ma tahtsin saada teadlaseks. Kuid ma ei tahtnud kohe täiesti teadus- uuringutele pühenduda, nagu mu õpetajad minust eeldasid. Tahtsin võtta pisut aega, et vaadata suuremat pilti. Õnneks sain ma Harvardi ülikooli Frank Knoxi stipendiumi ja pärast Cambridge’i lõpetamist veetsin aasta (1963–1964) Harvardis filosoofiat ja teaduse ajalugu õppides.

Thomas Kuhni raamat The Structure of Scientific Revolutions² oli just välja tulnud ning tänu sellele taipasin ma, et mehhanitsistlik loodusteooria oli see, mida Kuhn nimetas „paradigmaks“ – kollektiivseks reaalsuse mudeliks, uskumuste süsteemiks. Kuhn näitas, et teaduse revolutsiooniliste muutuste perioodidel tõrjusid uued reaalsuse mudelid vanad kõrvale. Kui teadus oli minevikus radikaalselt muutunud, siis võis see muutuda ka tulevikus – see oli väga erutav väljavaade.

Ma läksin Harvardist oma Cambridge’i tagasi ja jätkasin tööd taimedega. Kuigi mu esialgne kavatsus oli uurida loomi, ei tahtnud ma seda enam teha, sest ma ei soovinud kulutada oma elu nende tapmise peale. Kirjutasin oma doktoritöö sellest, kuidas taimed toodavad auksiine, hormoone, mis stimuleerivad tüvede kasvu, puidu teket ja juurte formeerumist. Hormoonipulber, mida aednikud kasutavad juurepistikute kasvu soodustamiseks, sisaldab sünteetilist auksiini. Seejärel jätkasin ma oma uurimistööd taimede arengu alal Cambridge’is Clare College’i teadurina ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana, mis andis mulle tohutu vabaduse, mille eest ma olen väga tänulik.

Sel ajal sai minust Cambridge’i Epifaaniliste Filosoofide³ nime kandva rühmituse liige. Sellesse väga eripalgelisse seltskonda kuulusid kvantfüüsikud, müstikud, budistid, kveekerid, anglikaanid ning filosoofid, kaasa arvatud Richard Braithwaite⁴, kes oli Cambridge’i filosoofiaprofessor ja juhtiv teadusfilosoof; tema naine Margaret Masterman, Cambridge’i Keeleuuringute Üksuse direktor ja tehisintellekti pioneer; Dorothy Emmet, Manchesteri ülikooli filosoofiaprofessor, kes oli õppinud filosoof Alfred North Whiteheadi juures. Me tulime neli korda aastas üheks nädalaks kokku, et jagada eluaset Norfolki rannikul Burnham Overy Staithe’i tuulikus. Me rääkisime omavahel füüsikast, bioloogiast, alternatiivmeditsiinist, nõelravist, psüüheuuringutest, kvantteooriast, keele olemusest ja teadusfilosoofiast. Ükski idee ei olnud keelatud.

Nimetatud seitsmeaastase perioodi vältel võisin ma oma uurimisteemasid vabalt valida ja tegeleda nendega, kus mulle parajasti meeldis. Ma tahtsin uurida vihmametsade taimi ja sõitsin sel eesmärgil Kuningliku Seltsi stipendiaadina Malaisiasse. Töötasin Kuala Lumpuri lähedal Malaisia ülikooli botaanikateaduskonnas. Teel sinna reisisin 1968. aastal mitu kuud Indias ja Sri Lankas ning see kogemus oli väga silmi avav. Avastasin, et on olemas täiesti teistsugused maailmavaated, mille kohta mu senisel haridusel polnud midagi ütelda.

Kui ma Cambridge’i tagasi tulin, jätkasin oma uuringuid taimede arengu alal, selleks ajaks olin valinud kitsama fookuse ja keskendusin sellele, kuidas taimehormoon auksiin liigub lehtedest ja tüvest juurte otste poole ning kuidas selle vool läbi taime viimast muudab. Kuigi see töö oli väga edukas, veendusin ma üha enam ja enam, et mehhanitsistlik lähenemine ei suutnud vormi arengut rahuldavalt selgitada. Lisaks alt-üles organiseerimisprintsiipidele pidid olemas olema ka ülalt-alla printsiibid.

Ülalt-alla printsiibi arhitektuuriline analoog oleks kogu ehitise plaan, samal ajal kui alt-üles selgitus puudutaks telliskivide keemilisi ja füüsikalisi omadusi, mördi siduvaid omadusi, seintele mõjuvaid pingeid, elektrisüsteemi iseärasusi ja nii edasi. Kõik need füüsikalised ja keemilised faktorid on ehitise omadustest arusaamiseks olulised, kuid eraldivõetuna ei suuda nad selgitada ei selle kuju, ülesehitust ega funktsiooni.

Seetõttu hakkas mind huvitama bioloogiliste väljade idee, neid nimetatakse ka morfogeneetilisteks väljadeks või vormiloovateks väljadeks – see kontsept pakuti esimest korda välja 1920. aastatel. Lehe kuju ei määra mitte üksnes selle rakkudes paiknevad geenid, mis võimaldavad neil toota teatud valgumolekule, vaid ka lehte vormiv väli, mis on omalaadne nähtamatu plaan või šabloon või siis lehe „atraktor“. Need on tamme-, roosi- ja bambuselehtede puhul erinevad, olgugi et kõigil kolmel on samad auksiinimolekulid ja samasugune polaarne auksiini transpordisüsteem, kus auksiin liigub ainult ühes suunas, võrsetest juuretippude poole ja mitte kunagi vastupidi.

Kui ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas morfogeneetilised väljad edasi võiksid kanduda, tuli mulle uus idee: järsku on loodusel mälu, mis seob kunagisi ja praegusi organisme üle aja ning annab igale liigile oma kollektiivse mälu ja käitumisviisi. Ma nimetasin selle hüpoteetilise mäluvahendusmehhanismi morfiliseks resonantsiks. Taipasin peagi, et see idee võib põrkuda suurele vastuseisule ja et ma peaksin enne sellega avalikkuse ette tulekut ennast korralikult ette valmistama, otsima tõendusmaterjali, ning et see kõik võib võtta aastaid.

Samal ajal huvitusin ma ka teadvuse uurimisest psühhedeelsete kogemuste abil, need veensid mind, et inimese vaim on tohutult suurem, kui sellest minu teadushariduses iialgi räägitud oli.

1971. aastal hakkasin ma õppima transtsendentaalset meditatsiooni, sest tahtsin uurida teadvust ka ilma droogideta. Cambridge’i Transtsendentaalse Meditatsiooni Keskuses ei nõutud kelleltki mingeid religioosseid uskumusi. Meie õpetajad esitasid seda protsessi täiesti füsioloogilisena. Mulle see sobis; see töötas, ma tundsin end seda tehes õnnelikuna ja ei pidanud uskuma midagi, mis ulatus mu ajust kaugemale. Ma olin endiselt ateist ja mul oli hea meel, et ma olin leidnud vaimse praktika, mis sobis mu teadusliku maailmavaatega ning ei nõudnud religiooni.

Hinduistlik filosoofia ja jooga pakkusid mulle järjest suuremat huvi ja 1974. aastal avanes mul võimalus minna Indiasse tööle, minust sai juhtiv taimefüsioloog Hyderabadi lähedal asuvas Poolkõrbelise Troopika Kultuurtaimede Rahvusvahelises Uurimisinstituudis (ICRISAT). Ma uurisin kiker- ja tuviherneid ning olin osa töörühmast, mis aretas kõrgema saagikusega põua-, kahjurite- ja haiguskindlamaid taimesorte.

Mulle meeldis Indias väga ja ma kulutasin omajagu aega, et külastada templeid ja aašrameid ning kuulata gurusid. Hyderabadis oli mul ka sufist õpetaja, Agha Hassan Hyderi. Ta andis mulle sufi mantra, wazifa, ning umbes aasta mediteerisin ma sufide kombe kohaselt. Üks asi, mis ma temalt õppisin, oli see, et sufide traditsioonis on nauding jumala and. Tema religioon ei olnud ei puritaanlik ega askeetlik. Ta kandis imeuhkeid kuld- ja hõbeniitidega läbikootud rõivaid, oli asjatundja parfüümide alal, hoidis istudes oma sõrmi jasmiiniõitega täidetud kausis ning deklameeris urdu- ja pärsiakeelset luulet.

Siis tuli mulle pähe uus küsimus: mida kujutab endast õigupoolest kristlus? Pärast seda, kui ma murdeealisena olin ateismi ja sekulaarsesse humanismi pöördunud, ei olnud ma sellele eriti mõelnud, olgugi et Epifaanilised Filosoofid oli olnud kristlik rühmitus ja me laulsime igal hommikul ja õhtul oma tuulikus kirikulaule.

Kui ma palusin üht hinduistlikku guru, et ta mu vaimset rännakut paari nõuandega toetaks, vastas ta: „Kõik teed viivad jumalani. Sa tuled kristlikust perekonnast ja peaksid seetõttu liikuma kristlikku rada pidi.“ Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda õigem see vastus tundus. Hinduistlikud pühapaigad, nagu Kailase mägi, asuvad Indias või Indiaga piirnevates maades. Briti pühapaigad asuvad Suurbritannias ja enamik neist on kristlikud. Mu esivanemad olid paljude sajandite vältel kristlased; nad – kaasa arvatud mu vanemad – sündisid, abiellusid ja surid kristlikus traditsioonis.

Ma hakkasin meieisa sõnadega palvetama ja kirikus käima, see oli Secunderabadis asuv Püha Johannese anglikaani kogudus. Ma taasavastasin kristliku usu. Mõne aja pärast leeritati mind kolmekümne nelja aastasena Lõuna-India Kirikus, see oli oikumeeniline kirik, mille olid üheskoos moodustanud anglikaanid ja metodistid. Erinevalt enamikust oma eakaaslastest ei olnud ma kooliaastatel leeris käinud.

Ma tundsin endiselt kahe religiooni kokkupuutepunktis valitsevat pinget. Ühel pool oli hinduistlik tarkus, mida ma pidasin nii sügavaks, ja teisel pool kristlik traditsioon, mis tundus selle kõrval olevat spirituaalses plaanis üsna pinnapealne. Siis viis üks sõber mu kokku suurepärase õpetajaga, isa Bede Griffithsiga, kes elas Lõuna-Indias Tamil Nadu kristlikus aašramis. Ta oli benediktiini munk, kes oli elanud Indias üle kahekümne aasta.

Ta tutvustas mulle kristliku müstika traditsiooni, millest ma teadsin väga vähe, ja keskaegset kristlikku filosoofiat, eelkõige Aquino Thomase ja püha Bonaventura teoseid. Nende ideed tundusid mulle sügavamatena kui kõik muu, mida ma olin seni kuulnud kirikutes või ülikoolides. Isa Bede tundis samuti põhjalikult india filosoofiat ning esines korrapäraste loengutega upanišaadidest, mis sisaldavad hinduistliku mõtte keskseid ideid. Ta näitas mulle, kuidas ida ja lääne filosoofilised ja religioossed traditsioonid võivad üksteisele valgust heita.⁵

Kui ma ICRISAT-is töötasin, mõtlesin ma morfilisest resonantsist edasi ja pärast rohkem kui nelja aastat olin valmis aja maha võtma ja sellest kirjutama. Tahtsin seda teha Indias ja Isa Bede pakkus selleks suurepärase võimaluse, kutsudes mind elama oma Shantivanami aašramisse püha jõe Kaveri kaldal.

Isa Bede’i aašram ühendas endas mitmeid india kultuuri ja kristliku traditsiooni aspekte. Me sõime maas istudes banaanilehtedelt taimetoitu; igal hommikul tehti joogat ning igal hommikul ja õhtul olid tunnipikkused meditatsioonid. Ma mediteerisin tavaliselt mõne jõekaldal kasvava puu varjus. Hommikune missa algas Gayatri mantraga, selle sanskritikeelse mantraga pöördutakse jumaliku jõu poole, mis jõuab meieni päikesesärana. Ma küsisin Isa Bede’ilt: „Kuidas sa saad katoliiklikus aašramis hinduistlikku mantrat loitsida?“ Ta vastas: „Just seetõttu, et see on katoliiklik. Katoliiklik tähendab üleüldine. Kui see jätaks ühegi tee jumala juurde kõrvale, poleks see katoliiklik, vaid sektantlik.“

Ma peatusin seal poolteist aastat ning aastatel 1978–1979 kirjutasin ma viigipuualuses palmilehtedest katusega hütis valmis oma raamatu A New Science of Life. Seejärel töötasin ma ICRISAT-is osalise koormusega veel mitu aastat, jagades oma aega India, Suur- britannia ja ka California vahel.

Tagasi Suurbritannias, oli mul suur rõõm taasavastada kohalikke traditsioone. Mulle oli meele järgi tõsiasi, et Euroopas tehakse samasuguseid palverännakuid nagu Indias. Ma käisin palverännakutel katedraalide ja kirikute juurde ning külastasin Avebury muinasaegset mälestist. Tundsin, et olin jõudnud koju ning taasavastanud sideme oma esiisade maaga ja kõikide nendega, kes olid siin varem elanud. Ma hakkasin igal pühapäeval kirikus käima, ükskõik, kus ma ka ei oleks olnud, tavaliselt oli selleks mu kohaliku koguduse kirik. Nii teen ma senini.

Üsna kohe pärast seda, kui A New Science of Life Suurbritannias 1981. aastal ilmavalgust nägi, läksin ma Indiasse tagasi, et jätkata oma tööd katsepõldudel. Mind kutsuti seal esinema Bombays toimuvale konverentsile „Muistne tarkus ja moodne teadus“. Võtsin saagikoristusest mõned vabad päevad ning pidasin seal loengu morfilisest resonantsist. Sel konverentsil kohtusin ma Jill Purce’iga, kes esines konverentsi muistse tarkuse programmis. Jill oli kirjutanud raamatu The Mystic Spiral: Journey of the Soul ja oli ühtlasi imekena raamatusarja „Kunst ja kujutlusvõime“ peatoimetaja. Seda sarja andis välja Thames & Hudson ning see ilmub tänaseni.

Ma kohtusin Jilliga mõned kuud hiljem Indias uuesti, kui ta oli tagasi tulnud Himaalajas asuvast eraklast, mida oli külastanud oma Tiibeti budismi alla kuuluva dzogtšeni praktika raames. Samal aastal nägime teinetest veel korra Inglismaal ja jäime kokku. Me abiellusime 1985. aastal ja oleme sellest ajast alates elanud Hampsteadis Põhja-Londonis.

Kui ma temaga kohtusin, oli Jill välja töötanud uue laulmise õpetamise meetodi, mis tutvustas ühislaulus peituvat väge ja toetus seejuures mitmetest erinevatest kultuuridest ja religioonidest pärinevatele traditsioonidele. Ta õpetab oma seminarides siiani Mongoolia ja Tuva traditsioonilist kõrilaulu, mis toob kuuldavale laulu põhiheli kõrgeid flöödilaadseid ülemhelisid. Ta näitab ka seda, kuidas kooslaulmisel võivad olla tugevad teadvust teisendavad mõjud, mis viivad sellesse haaratud inimesed ühisesse võnkesse.⁶

Viimase kolmekümne viie aasta jooksul olen ma teinud eksperimentaalseid uuringuid, mis puudutavad taimede kasvu, morfilist resonantsi⁷, kirjatuvisid⁸, koeri, kes teavad, millal nende peremehed koju jõuavad⁹, tunnet, et meid jälgitakse¹⁰, telefonitelepaatiat¹¹ ning mitmeid teisi teemasid. Aastatel 2005–2010 olin ma Perrotti-Warricki projekti direktor, mis uuris inimeste ja loomade seletamatuid võimeid ning mida rahastas Cambridge’i Trinity kolledž.

Olen selle uurimistöö tulemusel jõudnud veendumusele, et meie vaim ulatub ajust kaugele väljapoole ning teiste loomade puhul on asi samamoodi. Nii näiteks paistab olevat tegemist otsese telepaatiaga loomadelt teistele loomadele, inimestelt teistele inimestele, inimestelt loomadele ja loomadelt inimestele. Telepaatilised sidemed valitsevad tavaliselt emotsionaalselt lähedaste inimeste ja loomade vahel.

Taolised psüühilised nähtused on normaalsed, mitte paranormaalsed; nad on loomulikud, mitte üleloomulikud; nad on osa sellest, kuidas meie vaim ja ühiskondlikud sidemed töötavad. Neid kutsutakse mõnikord „paranormaalseteks“, sest nad ei klapi meie kitsa arusaamaga reaalsusest. Kuid neid nähtusi saab uurida teaduslikult ja neil on mõõdetav mõju. Nad puudutavad elavate organismide vahelist vastasmõju ja nende organismide vastasmõju oma keskkonnaga. Ent nad ei ole iseenesest vaimsed nähtused.

Psüühilised ja vaimsed nähtused erinevad üksteisest. Sellised nähtused nagu telepaatia näitavad, et meie vaim ei ole suletud ajju. Me oleme avatud ühenduseks palju suurema teadvusega, inimesest kõrgema vaimse reaalsusega, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks. Vaimsed praktikad aitavad meil seda küsimust uurida.

Selle raamatu kirjutamist inspireeris osalt Jilli tegevus, sest ta on välja töötanud vaimsete praktikate õpetamismetoodika, mis sobib igale asjast huvitatule, sõltumata religioossest taustast või selle puudumisest. Nagu ma ise avastasin transtsendentaalse meditatsiooni juures ja nagu ma olen näinud palju kordi Jilli seminarides, võivad inimesed vaimseid praktikaid õppida ja rakendada, ilma et nad peaksid selleks esmalt formuleerima oma uskumused või kahtlused. Need praktikad võivad viia sügavama arusaamiseni, kuid kõigepealt tuleb vahetu kogemus.

Sama kehtib kõigi selles raamatus käsitletud praktikate kohta. Kõiki neid võivad kasutada kristlased, juudid, moslemid, hindud, budistid, animistid, neošamaanid, inimesed, kes peavad end spirituaalseks, kuid mitte religioosseks, new ager’id, sekulaarsed humanistid, agnostikud ja ateistid. Ma ise olen kristlane, anglikaan, ja rakendan neid praktikaid kristlikus kontekstis. Kuid neid võivad kasutada teistesse religioonidesse kuuluvad inimesed ning ka ateistid ja agnostikud. Ühelgi religioonil või mittereligioonil pole nende praktikate monopoli. Need on avatud kõigile.

Paljud teadusuuringud on näidanud, et nimetatud praktikatest tõuseb neid rakendavatele inimestele tulu. Nii näiteks on inimesed, kes on otsustanud olla järjekindlalt tänulikud, õnnelikumad kui need, kes seda ei ole. Ma kirjutasin selle raamatu, sest ma usun, et meie sekulaarsel ajastul on tungiv vajadus need praktikad taasavastada, milline ei oleks ka ühe või teise inimese religioon või mittereligioon.

Vaimseid praktikaid on mitmeid. Selles raamatus räägin ma seitsmest, mida ma ise ka rakendan.

Hampstead, London

Veebruar 2017