Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 6

Sellised kompromissitud ateistid nagu Daniel Dennett ja Richard Dawkins ei usalda vaimsete kogemuste kirjeldusi ning tahavad need kas aju pettekujutelmade või keemiliste kõrvalnähtudena tähelepanuta jätta. Kuid kasvab nende ateistide ja sekulaarsete humanistide arv, kes on valmis sellistest kogemustest rääkima ning kes peavad taolisi kogemusi inimeste käekäigu jaoks isegi väga oluliseks.

Lastekirjanikul Philip Pullmanil, kes on väljapaistev avalik ateist, oli noorukina müstiline kogemus, mis veenis teda, et universum on „elus, teadvusel ja sel on oma eesmärk“. Hiljutises intervjuus ütles ta: „Kõik, mida ma olen kunagi kirjutanud, isegi kõige kergemad ja lihtsamad asjad, on olnud kantud veendumusest, et see seisukoht on tõene.“³⁴

Filosoof Alain de Botton, keda kasvatati ateismi vaimus, on jõudnud järeldusele, et religioonist lahti öeldes muudavad ateistid oma elu palju vaesemaks. Oma bestselleris Religion For Atheists: A Non-Believers Guide to the Uses of Religion näitab ta, kuidas religioon teenib neid ühiskondlikke ja isiklikke vajadusi, mida puhtalt ilmalik elustiil rahuldada ei suuda.

De Botton on kahe ilmaliku juudi poeg, kes tema sõnade järgi „panid religioosse usu samasse kategooriasse kiindumusega jõuluvanasse … Kui selgus, et kellelgi nende seltskonda kuuluvatest inimestest olid salajased religioossed tunded, hakkasid mu vanemad näitama nende vastu üles säärast kaastunnet, millega koheldakse tavaliselt neid, kel on diagnoositud degeneratiivne haigus, ja mitte keegi ei suutnud neid enam panna selliseid sõpru tõsiselt võtma.“³⁵

Oma kolmanda elukümnendi keskel elas de Botton läbi „usupuuduse kriisi“, nagu ta seda ise nimetab. Kuigi ta jäi pühendunud ateistiks, mõjus talle vabastavalt mõte, et religioonist on võimalik osa saada ilma mingeid religioosseid uskumusi omaks võtmata. Ta jõudis järeldusele, et tema jätkuv vastumeelsus religioossete ideede suhtes „ei saanud olla õigustuseks loobuda muusikast, sakraalehitistest, palvetest, rituaalidest, festivalidest, pühapaikadest, palverännakutest, ühistest söömaaegadest ja pühakirjadest“:

Ilmalik ühiskond on ebaõiglaselt ilma jäetud tervest reast praktikatest ja teemadest, millega ateistid üldjuhul leppida ei suuda … Sõna „moraal“ on hakanud meid hirmutama. Me läheme turri mõtte peale, et me peaksime kellegi jutlust kuulama. Me põgeneme idee eest, et kunst peaks hinge ülendama või et sel peaks olema oma eetiline missioon. Me ei käi palverännakutel. Me ei oska ehitada templeid. Meil puuduvad viisid, et väljendada oma tänulikkust. Iseteadlikud inimesed peavad eneseabiõpikuid absurdseteks. Me väldime vaimseid harjutusi. Võõrad inimesed laulavad väga harva koos.³⁶

De Botton ütleb, et „varastades“ need praktikad religioonilt, tahab ta ateistide elu rikkalikumaks muuta. Ta pöördub religiooni poole, et leida ideid, kuidas luua kogukondade ühistunnet, muuta suhted kestvamaks, saada jagu kadedus- ja väärtusetustundest ning leida rohkem kunstist, arhitektuurist ja muusikast.

Teine ateist, Sam Harris, keda tuntakse tema religioonivastase poleemika poolest, on samal ajal järjekindel mediteerija. Ta veetis kaks aastat Indias gurude jalge ees ja teda pühendati Tiibeti dzogtšeni meditatsiooni traditsiooni. Oma raamatus Waking Up: Searching for Spirituality Without Religion kirjutab ta:

Spirituaalsus on endiselt suur auk sekularismis, humanismis, ratsionalismis, ateismis ja kõikides teistes kaitserajatistes, mille mõistlikud mehed ja naised püstitavad mõistusevastase usu vastu. Inimesed nii ühel kui teisel pool neid rajatisi usuvad, et nägemuslikel kogemustel puudub teaduslikus kontekstis koht.– kui selleks pole just vaimuhaigla koridorid. Seni, kuni me ei suuda rääkida spirituaalsusest mõistuspärastes kategooriates – tunnistades seejuures transtsendentsi võimalikkust.–, jääb meie maailm dogmatismi lükata ja tõmmata.³⁷

Praegu pakub Harris internetis oma meditatsioonikursusi.³⁸

Viimasel ajal laieneb kiiresti ka uus ateistlik kirik – Pühapäevakogudus (Sunday Assembly), mille asutasid 2013. aastal Londonis kaks koomikut: Sanderson Jones ja Pippa Evans. Selle teenistustel lauldakse, luuakse ühtekuuluvustunnet ja räägitakse innustavaid lugusid. Liikumise moto on: „Ela paremini, aita sagedamini, imesta rohkem!“ Jones iseloomustab ennast „humanistliku müstikuna“ ja loodab, et erinevalt varasematest humanistlikest rühmitustest suudab Pühapäevakogudus luua humanismi ekstaatilise või karismaatilise allharu.³⁹

Mitmed vana kooli ateistid olid valmis tunnistama, et teaduslikult ilmutatud universum tekitas neis aukartust ja harrast imestust. Kuid see on ka ainus järeleandmine spirituaalsele subjektiivsusele. Ateistide ja sekulaarsete humanistide uus põlvkond uurib religiooni traditsioonilist territooriumi ja püüab sealt osa vaimsetest praktikatest oma ilmalikku elustiili üle võtta. Samal ajal uurivad teadlased vaimsete praktikate mõju rohkem kui kunagi varem.