Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 5

Eelpool kirjeldatud religioosse kuuluvuse ja usutalitustes osalemise vähenemisest tunnistavad suundumused ei tähenda seda, et enamikust inimestest oleksid saanud ateistid. Suurbritannias 2013. aastal läbiviidud uuringus nõustus ainult 13 protsenti täiskasvanutest väitega: „Inimesed on läbinisti materiaalsed olevused, kelles puudub igasugune vaimne element.“ Üle kolmveerandi kõikidest täiskasvanutest ütles end uskuvat, et „elus on asju, mida me ei suuda selgitada ei teaduse ega teiste tuntud meetodite abil“. Isegi end mittereligioossena määratlenud inimeste hulgas ütles 65 protsenti vastanutest, et on asju, mida ei saa selgitada ning rohkem kui kolmandik uskus mittemateriaalsete olendite olemasolu.²⁹

Kuid sõltumata sellest, mida inimesed ütlevad oma enda uskumuste kohta, näitavad viimase aja uuringud, et vaimsed kogemused on üllatavalt sagedased – isegi nende hulgas, kes määratlevad endid mittereligioossena.³⁰ Siin käib jutt surmalähedastest kogemustest, spontaansetest müstilistest kogemustest ja psühhedeelsete ainete mõju all saadud ilmutustest. Oxfordi Religioossete Kogemuste Uurimisüksus, mille asutas bioloog Sir Alister Hardy, küsis brittidelt: „Kas te olete kunagi tajunud millegi või kellegi kohalolu või väge (sõltumata sellest, kas te nimetate seda jumalaks või mitte), mis on erinev teie igapäevasest kogemusest?“ 1978. aastal vastas jaatavalt 36 protsenti küsitletutest; 1987. aastal 48 protsenti; 2000. aastal vastas juba üle 75 protsendi inimestest, et „nad on teadlikud oma kogemuse vaimsest mõõtmest“. 1962. aastal küsis Gallup ameeriklastelt, kas neil on olnud kunagi „religioosseid või müstilisi kogemusi“, millele vastas jaatavalt 22 protsenti küsitletutest; 1994. aastal vastas jaatavalt 33 protsenti ja 2009. aastal 49 protsenti.³¹

Need tulemused ei tähenda tingimata seda, et vaimsed ja müstilised kogemused oleksid praegu sagedasemad kui varem, need võivad pigem anda tunnistust, et säärastest kogemustest rääkimise tabu on nõrgenenud. Paljud inimesed kartsid varem, et kui nad oma müstilistest kogemustest suu paotavad, peetakse neid kohe vaimselt tasakaalututeks. Kuid praegu on peavoolu psühhiaatria ja psühholoogia taoliste „anomaalsete kogemuste“ suhtes palju avatumad ja nendest rääkimine on meie kultuuris nüüd palju lubatavam.³²

Sekularism ei ole suutnud välja juurida huvi vaimsete sfääride vastu, ka vaimsed kogemused pole kuhugi kadunud.³³ Ent paljude inimeste spirituaalsed huvid ja kogemused on nüüd traditsioonilistest religioossetest raamistikest väljaspool. Nii näiteks teevad miljonid inimesed joogat ja mediteerivad ilmalikus kontekstis. Me oleme tunnistajaks spirituaalsuse uutele vormidele, mis põhinevad peamiselt isiklikel kogemustel. Nad vastavad vajadustele, mida ateism ei suuda rahuldada.