Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 8

1.
MEDITEERIMINE JA VAIMU OLEMUS

Kõikidest selles raamatus käsitletud vaimsetest praktikatest on mediteerimine kõige sissepoole suunatum. Mediteerivad inimesed astuvad oma argiaskeldustest välja ja istuvad tavaliselt suletud silmadega.

Selles peatükis räägin ma kõigepealt sellest, mida mediteerimine endast kujutab. Seejärel räägin ma lühidalt mediteerimise ajaloost ning uuringutest, mis on tehtud selle mõjust füüsilisele ja vaimsele tervisele, ning näitan, kuidas mediteerimine mõjutab selles osalevate inimeste füsioloogiat ja ajutegevust. Lõpuks vaatlen ma mediteerimiskogemust üksikasjalikumalt ja teen sellest mõned järeldused, mis puudutavad meie arusaamist nii inimeste teadvusest kui ka meist kõrgematest teadvuse vormidest.

Kõrvaltvaatajale paistaks vaikselt suletud silmadega istuv inimene vististi pigem palvetaja kui mediteerijana ja tegelikult ongi üks eriline palveliik – kontemplatiivne palve – oma olemuselt meditatiivne tehnika. Seesmine kogemus on sootuks teistsugune. Enamikus palveliikides suunatakse vaim endast väljapoole, sest tavaliselt palvetatakse teiste inimeste eest ja palutakse midagi. Sellised palved on millestki. Nad väljendavad soove. Mediteerimine toimub kavatsuste ja soovideta, selle sisuks on mõtetest lahtilaskmine.

Ma ise nii mediteerin kui ka palvetan ja minu arvates sarnaneb üks neist sisse- ja teine väljahingamisega. Mediteerimine on nagu sissehingamine, kus vaim suunatakse sissepoole; ja palve nagu väljahingamine, kus vaim suunatakse väljapoole. Mediteerimine seisneb oma igapäevamuredest lahtilaskmises ja teadvuse sissepoole suunamises; tuge või sekkumist taotlevad palved loovad seevastu ühenduse vaimu ja välismaailma vahel: sellised palved on suunatud väljapoole.

Mediteeritakse väga mitmel erineval viisil ning kõikides peamistes religioossetes traditsioonides on esindatud üks või teine vorm. Enamasti tehakse seda istudes, kuid näiteks zen’i jalutus-meditatsioonis liigutakse paigalistumise asemel ringi ja quigong’i stiilis tehakse terve rida aeglasi sujuvaid liigutusi, mida kombineeritakse sügava rütmilise hingamisega.

Kõige laialdasemalt moodsas läänes kasutatavad praktikad on laenatud kas hinduistlikust või budistlikust traditsioonist ning need seisnevad selles, et istutakse vaikselt ja kas korratakse mantrat – mingit sõna või fraasi – või siis jälgitakse oma hingamist. Tavaliselt on nii, et üks osa mõtetest pöörleb korrutatava mantra ümber või tegeleb hingamisega, teine osa jätkab aga oma vanadel radadel. Üldjuhul haarab see mõtete ja tundmuste pidev vool meid peagi oma võimusesse. Kuid mantra või hingamise alternatiivne fookus võimaldab meil seda voolu aeg-ajalt katkestada, sest need annavad meie rändlevale meelele teise raamistiku.