Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 7

20. sajandi lõpus jätkasid teadlased uuringuid, millega oli väiksemal määral algust tehtud 1970. aastatel. Nende huviobjektiks olid väga mitmed vaimsed praktikad, nagu näiteks mediteerimine, ühislaulmine ja tänulikkuse väljendamise rituaalid (see loetelu ei ole kindlasti ammendav). 2001. aastal andis Handbook of Religion and Health’is avaldatud põhjalik artikkel ülevaate rohkem kui 1200-st sellisest uuringust.⁴⁰ Sel sajandil on taoliste uuringute arvukus oluliselt kasvanud ning eelnimetatud Handbook’i 2012. aastal avaldatud uues väljaandes käsitletakse rohkem kui 2100 algupärast, kvantitatiivset, andmetel baseeruvat uurimistööd, mis on ilmunud pärast 2000. aastat. Tulemused näitavad laias laastus seda, et religioossed ja vaimsed praktikad avaldavad mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas.⁴¹

Teaduse ja religiooni iganenud vastandamine on vale kaksikjaotus. Eelarvamustevabad teadusuuringud laiendavad meie arusaama vaimsetest ja religioossetest praktikatest.

Selles raamatus käsitlen ma seitset sellist praktikat ja kirjutan nende mõju uurivatest teadustöödest. Ma ei võtnud siia kõikvõimalikke vaimseid praktikaid, vaid üksnes väikese valiku nendest. Järgmises raamatus⁴² kavatsen ma uurida neist veel mõnda.

Kõnealused praktikad on ühildatavad nii sekulaarse kui religioosse elulaadiga.

Kõik need praktikad rajanevad kogemusel, mitte usul. Nagu ma järgnevalt näitan, mõjutavad aga uskumused nende praktikate tõlgendust. Nii näiteks on inimesed paljude sajandite vältel mediteerinud hinduistlikus, budistlikus, judaistlikus, kristlikus, muhameedlikus, sikhistlikus ja teistes religioossetes traditsioonides. Nad on teinud seda uskudes, et nende praktika ühendab neid inimestest kõrgemale ulatuva teadvusega.

Materialistid eitavad põhimõtteliselt võimalust, et inimesest väljapoole jääv teadvus on olemas. Nad arvavad, et nende mediteerimisega seotud kogemused kujutavad endast vaid muutusi ajus, mis on kindlalt suletud nende pealuusse. Ent sõltumatult sellest, mida keegi usub, saavad inimesed meditatsioonist sageli abi ja see parandab nende elu.

Need seitse praktikat, millest ma selles raamatus räägin, on omased kõikidele religioonidele. Palverännakud kuuluvad kõikidesse traditsioonidesse – hindud rändavad oma jumalatele ja jumalannadele pühendatud templitesse, looduslikesse pühapaikadesse nagu Kailase mägi või Gangese jõgi. Moslemid teevad palverännaku Mekasse. Juudid, kristlased ja moslemid lähevad Jeruusalemma. Lääne-Euroopas kõnnivad kristlased Santiago de Compostelasse, Rooma, Canterbury ja Chartres’i, Iiri katoliiklased lähevad iirlaste pühale mäele Croagh Patrickule ja Lough Dergile, nende pühale järvele.

Kõikides religioonides püütakse astuda ühendusse inimesest väljapoole jääva maailmaga ning kõik nad üritavad luua vaimselt tähendusrikka suhte taimedega. Rituaalid on spirituaalsuse väljendusvahendid ning neid võib leida kõikidest religioonidest ja sekulaarsetest ühiskondadest. Loitsud ja laulud kuuluvad kõikidesse vaimsetesse traditsioonidesse.

Iga peatüki lõpus pakun ma välja kaks viisi, kuidas te võite ise nendest praktikatest vahetult osa saada.