Читать книгу Teadus ja vaimne praktika - Rupert Sheldrake - Страница 4

Kõikidel religioonidel on vaimsed praktikad. Need praktikad aitavad meil astuda ühendusse teiste inimestega ja meist kõrgemate teadvuse vormidega.

Veel hiljuti pidas enamik ateistidest ja sekulaarsetest humanistidest enesestmõistetavaks, et need praktikad on ajaraisk või kujutavad endast lausa ohtlikku mõistusevastasust. Kuid need hoiakud on muutumas, eriti tervishoiu ja üleüldise hüvangu küsimustes. Kuigi meditsiin on teinud tohutuid edusamme, ei anna see elule tähendust ega eesmärki, samuti ei anna see juhiseid, kuidas parandada oma suhteid teiste inimestega või juurutada tänulikkust, suuremeelsust ja andestusvõimet. Me ei oota arstiteaduselt selliseid asju. Need rollid kuuluvad religioonile ja tuleb välja, et neil on inimeste tervisele ja käekäigule suur mõju. Hiljutised teadusuuringud näitavad, et religioossed inimesed kannatavad keskmiselt vähem ärevuse ja depressiooni all kui mittereligioossed inimesed¹²; nad sooritavad vähem enesetappe¹³, suitsetavad vähem¹⁴ ning kuritarvitavad väiksema tõenäosusega alkoholi ja teisi narkootilisi aineid¹⁵.

Suurem osa nendest uuringutest ei püüdnud eristada üksteisest erinevate vaimsete praktikate ja uskumuste mõjusid, aga kõikides religioonides on väga mitmeid praktikaid. Mõningaid nendest – näiteks tänulikkust ja mediteerimist – võib rakendada ka sekulaarses kontekstis. Tuleb välja, et need praktikad on kasulikud isegi mittereligioossete inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Kahekümnendal sajandil uskusid paljud inimesed, et teadus ja mõistus saavutavad peagi ülemvõimu ja religioonid kaovad vaikselt unustusse. Inimkond areneb lõpuks sekulaarsel mõistusel rajaneva ühiskondliku elukorralduseni ning vabaneb oma iidsete dogmade ja ebausu köidikutest. Kuid selle asemel, et välja surra, on religioonid alles jäänud. Islam pole kahanenud. Hinduism on elu ja tervise juures. Budismi prestiiž on kasvanud eelnevalt mittebudistlikes maades, osaliselt tänu dalai-laamale. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kristlus tõepoolest taandumas, aga see kasvab Sahara-taguses Aafrikas, samuti Aasias ja Vaikse ookeani regioonis, kus elab praegu rohkem kristlasi kui Euroopas.¹⁶ Venemaal oli riik Nõukogude ajal ametlikult ateistlik ning religiooni suruti toorelt maha, aga pärast seda, kui kommunistlik süsteem 1991. aastal otsa sai, on kristlaste osakaal rahvastikus kõvasti kasvanud. 1991. aastal määratles 61 protsenti venelastest ennast mittereligioossena ja 31 protsenti vene õigeusklikena; 2008. aastal ütles ainult 18 protsenti, et neil puudub religioon ja 72 protsenti vastas, et nad on õigeusklikud.¹⁷

Vastusena nendele ootamatutele suundumustele näeme sõjaka ateismi taassündi. Seda 21. sajandi antireligioosset ristikäiku juhivad niinimetatud uued ateistid, kellest kõige märkimisväärsemad on Sam Harris, kes on kirjutanud raamatu The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason; Richard Dawkins (The God Delusion¹⁸); Daniel Dennett (Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon) ja Christopher Hitchens (God is Not Great: How Religion Poisons Everything).

Uued ateistid ei usu jumalasse, aga nad usuvad seda tugevamini materialistlikusse filosoofiasse. Materialistid oletavad, et kogu universum on teadvusetu, koosneb elutust mateeriast, mida valitsevad ebaisikulised matemaatilised seadused. Loodusel puudub plaan ja eesmärk. Evolutsioon on pimeda juhuse ja füüsikalise paratamatuse tagajärg. Teadvus on suletud meie pähe ja eksisteerib üksnes meie ajudes. Jumal, inglid ja vaimud on ideed, mis asuvad inimeste teadvuses, seetõttu on nad suletud meie ajudesse. „Väljaspool“ puudub neil igasugune omaette eksistents.

Materialistliku ususüsteemi perspektiivist vaadatuna paistab religioon ebausu ja rumaluse mülkana, see kujutab endast arengustaadiumi, millest inimkond on välja kasvanud. Ikka veel religioossed inimesed on kas nõrgamõistuslikud või eksiteele viidud; nad tuleks vabastada sellest valede vanglast, millesse nad on suletud, ja kui see ei õnnestu, siis tuleks vähemalt nende lapsed hariduse abil sealt ära päästa.

Materialistlik maailmavaade on mänginud juhtivat rolli Euroopa ja Põhja-Ameerika ilmalikustumisel, millega on kaasnenud traditsioonilistes religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arvukuse vähenemine, seda eriti kristliku taustaga rahvakihtides.¹⁹ Tänases Euroopas osaleb kristlikes usutalitustes regulaarselt üksnes väike vähemus. Suurbritannias oli 2015. aastal korrapäraste kirikuskäijate osakaal 5 protsenti, 1980. aastal oli see olnud veel 12 protsenti.²⁰ Palju suurem hulk inimesi, 49 protsenti, määratlesid end mittereligioossena. Valgete hulgas olid sellised inimesed enamuses.²¹

Kui Venemaa välja arvata, siis on kristlusesse uskuvate ja seda praktiseerivate inimeste arv vähenenud kõikjal Euroopas, seda nii katoliiklikes kui protestantlikes maades. 2011. aastal käis ajalooliselt katoliiklikul Prantsusmaal iga nädal jumalateenistustel üksnes ligikaudu 5 protsenti rahvastikust,²² mis on umbes sama palju kui ajalooliselt protestantlikus Rootsis.²³ Isegi nendes riikides, kus katoliku kirik oli väga tugev, on religioossetes kombetalitustes osalevate inimeste arv kivina kukkunud. Iiri Vabariigis käis igal nädalal missal ainult umbes 18 protsenti rahvastikust, 1984. aastal tegi seda veel pea 90 protsenti.²⁴ Isegi Poolas, Euroopa kõige religioossemas riigis, oli iga nädal kirikus käivate inimeste osakaal 2011. aastaks langenud alla 40 protsendi.²⁵

Suurem osa Euroopa riikidest on nüüd valdavalt sekulaarsed ning neid nimetatakse sageli postkristlikeks. Ühendriigid on aga religioossemad. 2014. aastal ütles 89 protsenti ameeriklastest, et nad usuvad jumalasse, 77 protsenti määratles end religioossena ja 36 protsenti käis iga nädal kirikus. Ateistide osakaal oli 3 protsenti, mis on palju vähem kui Euroopas.²⁶ Kuid isegi USA-s on religioosne kuuluvus ja osalemine usutalitustes vähenemas.²⁷

Nüüd on kõik muutumas. Materialismi fundamentaalsed oletused osutuvad väga küsitavateks, eriti siis, kui me vaatame nendele teaduse edukäigu valguses. Ma kirjutasin sellest oma raamatus The Science Delusion ²⁸(mis USA-s anti välja pealkirja all Science Set Free). Viimastel aastatel on juba inimteadvuse olemasolugi selgitamine materialistide jaoks väga problemaatiliseks muutunud, sest viimased alustavad oletusest, et kõik – kaasa arvatud meie ajud – on tehtud teadvusetust mateeriast. Kui see on nii, siis kuidas saab teadvus tekkida just ajudes, kui see kõikjal mujal looduses puudub? Vaimufilosoofias nimetatakse seda küsimust „raskeks probleemiks“.