Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 1

Riidepanek oli alati pärastlõuna kõige keerulisem osa.

Kutsel Valentino Villasse oli kirjas, et riietus on poolpidulik, aga just see „pool” tegi asja keeruliseks. Nagu ilma peota õhtu tekitas see „pool” liiga palju valikuvõimalusi. Isegi poiste jaoks oli see keeruline, sest see võis tähendada pintsakut ja lipsu (teatud tüüpi kraega võis ka lipsu ära jätta), või üleni valget ilma pintsakuta riietust (kuid ainult suvistel pärastlõunatel), või mitmesuguseid mantleid, veste, frakke, kilte või väga korralikke kampsuneid. Tüdrukute jaoks oli valikuid plahvatuslikult rohkem nagu alati Uute Ilusate linnas.

Tally peaaegu et eelistas pidulikke või õhtuülikonnapidusid. Riided polnud küll nii mugavad ja peod läksid lõbusaks alles siis, kui kõik purju jäid, aga vähemalt ei pidanud nii palju mõtlema, mida selga panna.

„Poolpidulik, poolpidulik,” kordas ta, silmad libisemas üle avatud garderoobi, mille pöördstange nõksatas Tally juhuslikele silmahiire klikkidele kuuletuda püüdes edasitagasi, nii et riided kõikusid puudel.

„Mis sõna see üldse on?” küsis Tally. „Pool?” See kõlas imelikult tema suus, mis oli eelmisest õhtust justkui vatti täis.

„Pool sõnast,” vastas tuba end ilmselt nutikaks pidades.

„Arvata oli,” pomises Tally.

Ta vajus tagasi voodile ja vahtis lakke ning tundis, kuidas tuba õige kergelt ringi käib. See ei tundunud õiglane, et ta pidi ühe sõna pärast nii palju muretsema. „Tee, et see kaoks,” ütles ta.

Tuba sai valesti aru ja libistas garderoobile seina ette. Tallyl polnud jõudu selgitada, et tegelikult pidas ta silmas pohmakat, mis lösutas tema peas nagu ülesöönud kass, pahur ja raske, ja keeldus paigast nihkumast.

Tally oli eile Perise ja teiste Krimmidega uisutamas käinud. Nad olid proovinud uut liuvälja, mis hõljus Nofretete staadioni kohal. Jääovaal, mida hoidis üleval tõstemehhanismide võrgustik, oli piisavalt õhuke, et paistis läbi, ning seda hoidis läbipaistvana terve hord väikesi jäämasinaid, mis sööstsid uisutajate vahel ringi nagu närvilised vesikirbud. Otse selle all olevalt staadionilt lastav ilutulestik pani liuvälja helendama justkui pöörase värviklaasi, mis iga hetke tagant värvi muutis.

Kõik pidid benjijakke kandma, juhuks kui keegi peaks läbi vajuma. Seda ei juhtunud kunagi, aga loomulikult pani mõte sellest, et maailm võib iga hetk su jalge all praksatades kokku vajuda, Tally rohkelt vahuveini jooma.

Zane’il, kes oli põhimõtteliselt Krimmide liider, hakkas muidugi igav ja ta valas kogu pudeli sisu jääle. Ta ütles, et alkoholi jäätumistemperatuur on madalam kui veel, nii et mõni võib läbi jää vajuda ja ilutulestikku lennata. Siiski polnud ta maha valanud piisavalt palju šampanjat, et see täna hommikul Tally pead oleks säästnud.

Tuba tegi erilist häält, mis tähendas, et keegi Krimmidest helistas.

„Tšau.”

„Tšau, Tally.”

„Shay-la!” Tally upitas end küünarnukile. „Mul on abi vaja!”

„Pidu, jah? Ma tean.”

„Mida see poolpidulik tähendama peaks?”

Shay naeris. „Tally-wa, sa paned täiega mööda. Kas sa ei saanud sõnumit?”

„Millist sõnumit?”

„See tuli mitu tundi tagasi.”

Tally vaatas oma liidessõrmust, mis oli endiselt öökapil. Ta ei kandnud seda kunagi öösiti – vana harjumus ajast, mil ta oli inetu ja pidevalt välja hiilis. See lebas seal ja vilkus kergelt, magamise ajaks hääletuks pandud. „Ma just ärkasin.”

„Igatahes, unusta pool-mis-iganes. Nad muutsid ürituse kostüümipeoks. Me peame endale riietuse välja mõtlema!”

Tally vaatas kella – natuke puudus viiest. „Misasja? Kolme tunniga?”

„Jah, ma tean. Ma ei suuda enda oma välja mõelda. See on nii alatu. Kas ma võin sinu juurde tulla?”

„Palun tule.”

„Viie pärast?”

„Ikka. Too hommikusööki. Tšau.”

Tally lasi peal padjale tagasi vajuda. Nüüd keerles voodi nagu hõljuklaud, päev alles algas ja niitis ta juba jalust.

Ta libistas sõrmuse sõrme ja kuulas vihaselt sõnumit, milles öeldi, et kedagi ei lasta tõeliselt erksa kostüümita sisse. Kolm tundi, et midagi normaalset välja mõelda ja kõigil teistel oli juba edumaa.

Mõnikord tundus, et oleks palju lihtsam olla tõeline kriminaal.

Shay järel tuli hommikusöök: vähiomlett, röstsaiad, kartulipannkoogid, friteeritud maisitõlvikud, viinamarjad, šokolaadimuffinid ja Verised Maryd. Seda kõike oli rohkem kui pakk kalorikustutajaid suudaks ära hävitada. Ülekoormatud kandik võbises õhus, kui seda kandev tõstemehhanism värises nagu pisike, kes esimest päeva kooli läheb.

„Kuule, Shay? Kas me läheme laevadena või midagi?”

Shay itsitas. „Ei, aga sa olid üsna kehva häälega. Ja sa pead õhtul vormis olema. Kõik Krimmid tulevad kohale, et sind sisse hääletada.”

„Tore, vormis,” ohkas Tally ja vabastas kandiku ühest Verisest Maryst. „Vähe soola.”

„Pole probleemi,” ütles Shay, kraapis kokku omletil oleva kalamarja ja segas selle joogi sisse.

„Fui, kalane!”

„Kalamari sobib kõigega.” Shay võttis veel ühe lusikatäie ja pistis selle suhu, sulges silmad ja mälus väikesi kalamune. Ta keeras sõrmust, et muusika mängima panna.

Tally neelatas ja jõi veel Verist, mis vähemalt peatas toa pöörlemise. Šokolaadimuffinid hakkasid isuäratavalt lõhnama. Siis asus ta kartulipannkookide kallale. Siis omlett. Ehk proovib ta isegi kalamarja. Hommikusöök oli söögikord, millega Tally püüdis kõige enam looduses veedetud aega tagasi teha. Tubli hommikune õgimine tekitas temas tunde, et tal on olukorra üle kontroll, justkui võiks maitsete tulv kustutada kuid kestnud hautiste ja SpagBoli söömise.

Muusika oli uus ja pani tema südame kiiremini põksuma. „Aitäh, Shay-la. Sa oled täielik elupäästja.”

„Ikka, Tally-wa.”

„Kus sa siis eile olid?”

Shay naeratas, nagu oleks ta pahandust teinud.

„Mida? Uus poiss?”

Shay raputas pead ja pilgutas silmi.

„Sa ei teinud ometi uut oppi?” küsis Tally ja Shay itsitas. „Tegidki. Nädalas ei tohi ju üle ühe opi teha. Sa oled nii paha!”

„Kõik on kontrolli all, Tally-wa. See oli kohaliku tuimestusega.”

„Kuhu?” Shay näos tundus kõik samamoodi olevat. Kas tulemus oli pidžaama all peidus?

„Vaata lähemalt.” Shay pikad ripsmed välkusid uuesti.

Tally kummardas ettepoole ja vaatas täiuslikesse vasekarva silmadesse. Need olid suured ja juveelipuruga ääristatud, ja tema süda hakkas veel kiiremini lööma. Kuu pärast Uute Ilusate linna saabumist oli Tally endiselt lummatud teiste ilusate silmadest. Need olid nii suured ja avatud, helkisid huvist. Shay lopsakad pupillid justkui sosistasid: „Ma kuulan sind. Sa võlud mind.” Nad keskendusid vaid Tallyle, kes oli täiesti üksi Shay tähelepanu hiilguses.

Shayga oli see veel imelikum, sest Tally oli tundnud teda ka inetuna, enne kui ta selliseks opereeriti.

„Veel lähemalt.”

Tally hingas sügavalt sisse, tuba hakkas uuesti ringi käima, aga heas mõttes. Ta viipas akendele, et need veidi rohkem valgust sisse laseksid, ja päikesevalguses nägi ta uusi lisandusi. „Oo, ilu-tegev.”

Shay mõlemat pupilli ääristasid kaksteist pisikest rubiini, suuremad kui ülejäänud siirdatud kalliskivid, ja helkisid pehmelt ning punaselt smaragdroheliste iiriste ümber.

„Ergas, eks?”

„Jah. Aga oota… Kas need all vasakul on teistsugused?” Tally kissitas silmi. Üks kalliskivi kummaski silmas näis vilkuvat justkui väike valge küünal vaskjas põhjatuses.

„Kell on viis!” ütles Shay. „Saad aru?”

Tallyl läks hetk aega, et meenutada, kuidas linna keskel asuvalt suurelt kellatornilt aega vaadata. „Aga siis on seitse. Kas kell viis ei oleks paremal all?”

Shay turtsatas. „Nad käivad vastupäeva, totu. Muidu oleks täiega igav.”

Tally puhkes naerma. „Oota. Sul on silmades kalliskivid? Ja need näitavad aega? Ja veel tagurpidi? Kas see pole veidi liiast, Shay?”

Tally kahetses kohe, et oli seda öelnud. Ilme, mis varjutas Shay nägu oli traagiline ja kustutas seda hetk varem valgustanud sära. Puudus vähe, et ta nutma puhkeks, aga ilma paistes silmade ja punase ninata. Uus opp oli alati hell teema, peaaegu nagu uus juukselõikus.

„Sulle ei meeldi,” ütles Shay vaikselt ja süüdistavalt.

„Muidugi meeldib. Ma ju ütlesin, täiega ilu-tegev.”

„Päriselt?”

„Täiesti. Ja see on lahe, et nad vastupäeva käivad.”

Shay naeratus oli tagasi ja Tally ohkas kergendatult, kuid ei suutnud uskuda, et ta nii käituda võis. See oli täpselt selline viga, mida uhiuus ilus teeks, ja teda oli juba kuu aega tagasi opereeritud. Miks ta ikka veel lollusi rääkis? Kui ta õhtul sellise märkuse teeb, võib mõni Krimm tema vastu hääletada. Piisab ühest vastuhäälest.

Ja siis oleks ta üksi, peaaegu nagu põgenedeski.

Shay ütles: „Äkki me peaksime kellatornidena minema, minu uute silmade auks.”

Tally naeris ja teadis, et see nõme nali tähendab, et talle on andeks antud. Lõppude lõpuks olid nad Shayga palju koos läbi elanud. „Kas sa oled Perise ja Faustoga rääkinud?”

Shay noogutas. „Nad ütlesid, et peame kõik kriminaalideks riietuma. Neil on juba mingi mõte, aga see on saladus.”

„Täiesti nõme. Nagu nemad oleksid mingid pahad poisid. Inetutena hiilisid nad ainult välja ja käisid võib-olla paar korda teisel pool jõge. Nad ei käinud isegi kunagi Londonis.”

Just sellel hetkel sai laul läbi ja Tally viimane sõna kajas ootamatus vaikuses. Ta püüdis mõelda, mida öelda, aga vestlus lihtsalt haihtus nagu ilutulestik öötaevasse. Järgmine laul ei tahtnud kuidagi pihta hakata.

Kui see viimaks juhtus, tundis ta kergendust ja ütles: „Krimmide kostüümid ei tohiks midagi keerulist olla, Shayla. Meie oleme siin kaks kõige suuremat kriminaali.”

Shay ja Tally veetsid nii kaks tundi – lasid augul seinas neile kostüüme visata ja proovisid neid selga. Nad mõtlesid röövlite peale, aga ei teadnud, milline üks röövel välja peaks nägema. Kõikides vanades seinaekraani röövlifilmides ei näinud pahad sugugi Krimmide moodi välja, pigem olid nad nõmedad. Piraatidel olid palju kenamad riided, aga Shay ei tahtnud oma ühe uue silma peal sidet kanda. Jahimeestena minek oli veel üks mõte, aga augul seinas oli mingi teema relvadega, isegi võltsrelvadega. Tally mõtles kuulsate diktaatorite peale, aga enamik neist osutusid meesteks ja väga moevabadeks.

„Äkki me peaksime olema roostekad?” ütles Shay. „Kooliajal olid nad alati pahad.”

„Aga minu arust nägid nad üsna meie moodi välja. Ainult inetumad.”

„Ma ei tea, me võime puid langetada või naftat põletada või midagi.”

Tally naeris. „See on kostüüm, Shay-la, mitte eluviis.”

Shay laiutas käsi ja ütles veel midagi, püüdes ergas olla. „Me võiksime tubakat suitsetada? Või autodega sõita?”

Aga auk seinas ei andnud neile ei sigarette ega autosid.

Sellest hoolimata oli lõbus Shayga koos aega veeta, riideid selga proovida ja siis turtsatada ja itsitada ja kostüümid ümbertöötlusse saata. Tallyle meeldis, kuidas ta uutes riietes välja nägi, isegi kui need olid tobedad. Osa temast mäletas veel endist elu, kui peeglisse vaatamine oli valus – silmad liiga lähestikku, nina liiga väike ja juuksed pidevalt krussis. Nüüd seisis tema vastas keegi imekaunis ja matkis iga tema liigutust, keegi, kelle nägu oli täiuslikus tasakaalus, kelle nahk säras isegi ränga pohmelusega ja kelle keha oli kaunite proportsioonidega ja toonuses. Keegi, kelle hõbedased silmad sobisid kõigega, mida ta selga pani.

Aga sellel kellelgi oli kostüümide osas väga nõme maitse.

Kaks tundi hiljem lamasid nad voodil, mis taas keerles.

„Kõik on jama, Shay-la. Miks kõik jama on? Nad ei hääleta mind elu sees sisse, kui ma mingit mitte-nõmedat kostüümi välja ei mõtle.”

Shay võttis tema käe. „Ära muretse, Tally-wa. Sa oled juba kuulus. Sul pole põhjust muretseda.”

„Sul on lihtne seda öelda.” Kuigi nad olid samal päeval sündinud, oli Shay mitu nädalat enne Tallyt ilusaks saanud. Nüüdseks oli ta juba kuu aega täieõiguslik Krimm olnud.

„See pole mingi probleem,” ütles Shay. „Igaüks, kes on koos Eriolukordadega olnud, on juba põhimõtteliselt Krimm.”

Tallyt läbistas mingi tunne, kui Shay seda ütles. Justkui värin, aga valus. „Ikkagi. Mulle ei meeldi, kui ma ergas ei ole.”

„Peris ja Fausto on süüdi, sest nad ei öelnud meile, mida nad selga panevad.”

„Ootame nad lihtsalt ära. Ja ahvime neid.”

„Nad on selle ära teeninud,” nõustus Shay. „Tahad sa juua?”

„Vist küll.”

Tally pea käis liiga kõvasti ringi, et kuhugi minna, nii et Shay saatis hommikusöögikandiku šampanja järele.

Kui Peris ja Fausto sisse astusid, hõõgusid nad üleni.

Tegelikult olid need kõigest säraküünlad, mis neil juustes ja riietel helklesid ja panid turvatuled kõikjal nende kehal vilkuma. Fausto muudkui naeris, sest see tegi kõdi. Nad kandsid mõlemad benjijakke – nende kostüüm tähendas seda, et nad olid just põleva maja katuselt alla hüpanud.

„Super!” ütles Shay.

„Viimase peal,” nõustus Tally, kuid küsis siis: „Aga kuidas see Krimmidega seostub?”

„Kas sa siis ei mäleta?” küsis Peris. „Kuidas sa eelmisel suvel ühele peole sisse sadasid ja sul õnnestus üks benjijakk pihta panna ja katuselt alla hüpata? See oli läbi ajaloo parim inetute temp!”

„Muidugi… aga miks te põlete?” küsis Tally. „See pole ju krimi, kui maja tõesti põleb.”

Shay vaatas Tallyt pilguga, mis andis mõista, et ta räägib jälle nõmedusi.

„Me ei saanud ju ainult benjijakke selga panna,” ütles Fausto. „Põlemine on palju erksam.”

„Jah,” ütles Peris, aga Tally mõistis, et ta oli temast aru saanud ja oli nüüd nukker. Ta kahetses, et oli seda öelnud. Rumal Tally. Nende kostüümid olid väga erksad.

Nad kustutasid säraküünlad, et neid peo jaoks hoida, ja Shay käskis augul seinas veel kaks sellist jakki teha.

„Kuulge, see on ahvimine!” kurtis Fausto, aga tuli välja, et see polnudki oluline. Auk seinas ei teinud benjijakist kostüümi, sest mõni võis selle unustada ja kuskilt alla hüpata. Ja pärisjakki ei saanud ta teha, sest midagi nii keerulist ja püsivat pidi Tarvetest tellima. Ja Tarbed ei saatnud midagi üles, sest tegelikult ju miski ei põlenud.

Shay turtsatas. „Maja on täna täiesti nõme.”

„Kust te need siis saite?” küsis Tally.

„Need on päris.” Peris naeratas ja sõrmitses oma jakki. „Me varastasime need katuselt.”

„Nad ikkagi on Krimmid,” ütles Tally ja hüppas voodilt alla teda kallistama.

Kui Peris tema käte vahel oli, ei tundunud enam, et pidu võib jama olla, või et keegi võiks tema vastu hääletada. Poisi suured pruunid silmad vaatasid Tally omadesse ja ta tõstis ta üles ja kallistas kõvasti. Tally oli end inetuna alati Perisele nii lähedasena tundunud, koos tegid nad tempe ja kasvasid üles. Oli eriti ergastav nüüd niimoodi tunda.

Kõik need nädalad, mil Tally looduses eksles, tahtis ta vaid koos Perisega ilusana siin Uute Ilusate linnas olla. Oli täiesti rumal olla õnnetu täna või mõnel teisel päeval. Asi oli ilmselt liigses šampanjas. „Igavesti parimad sõbrad,” sosistas Tally Perisele, kui see ta maha pani.

„Kuule, mis see on?” küsis Shay. Ta oli sügaval Tally kapis ja otsis ideid. Ta tõstis üles vormitu villase riidetüki.

„Ah see.” Tally lasi Perise ümbert lahti. „See on mu kampsun Londoni ajast, mäletad?” Kampsun nägi veider välja, mitte selline nagu tema mäletas. See oli räpane ja oli selgelt näha, kus erinevad tükid olid kokku õmmeldud. Londoni asukatel polnud auke seinas – nad pidid ise endale asju tegema, ja selgus, et nad polnud selles just kõige osavamad.

„Kas sa ei saatnudki seda taaskasutusse?”

„Ei. See on imelikest asjadest tehtud. Auk ei saa seda vist kasutada.”

Shay tõstis kampsuni nina alla ja nuusutas seda. „Oo. See lõhnab Londoni järele. Lõkked ja see hautis, mida me alati sõime. Kas sa mäletad?”

Peris ja Fausto läksid ka nuusutama. Nad olid käinud linnast väljas ainult klassiekskursioonil Roostes Varemete juurde. Nad polnud kindlasti käinud nii kaugel kui London, kus kõik pidid päev otsa midagi valmistama ja ise endale toitu kasvatama (ka tapma) ja kõik jäid inetuteks ka pärast kuueteistkümnendat sünnipäeva. Isegi surmani.

Loomulikult polnud Londonit enam olemas, tänu Tallyle ja Eriolukordadele.

„Kuule, ma tean, Tally!” ütles Shay. „Lähme õhtul londonlastena!”

„See oleks täiega kriminaalne!” ütles Fausto, imetlus silmis.

Kõik kolm vaatasid Tally poole, nad kõik olid sellest mõttest vaimustatud ja kuigi Tallyt läbistas järjekordne vastik värin, teadis ta, et oleks rumal mitte nõustuda. Ta teadis ka seda, et sellise täiega erksa kostüümiga nagu londonlase kampsun, ei saanud juhtuda, et keegi tema vastu hääletab, sest Tally Youngblood oli sündinud Krimm.